Lambad on siin ja lambad on sääl...

Suvi algab

2011-06-27T14:20:00.003+03:00

Viimane postitus on tehtud veebruaris. wow. see on vist küll isiklik rekord. Tegelikult vahepeal oli nagu tunne ka, et peaks kirjutama, aga siis jällegi ei jõudnud selleni.
Minu suur plaan sel kevadel ära lõpetada on igatahes suure hurraaga läinud vett vedama. Esimese põntsu pani see, et tänu mu vahepeal võetud akadeemilisele puhkusele ei toimunud kaks mulle kohustuslikku ainet üldse sel aastal. sain siis õppejõuga läbi rääkides võimaluse need iseseisvalt läbida. Aga see materjalide hulk, mis mulle sealt kaele langes oli lihtsalt meeletu. Ja regulaarselt toimuvad ained ja baka töö ka veel otsa, siis suurest lootusestuse tundest juhtuski nii, et reaalselt ei saanud ma millegagi valmis. Baka töö nihkus lihtsalt nii kevadesse, et ühegi kooli derektor ei tahtnud enam minust midagi kuulde. Ei tegelikult tava-ained tegin ära ja isegi päris hästi. Välja arvatud üks aine. No mul tõesti ei jää 70 kirjanikku (nende elulugu, stiili kirjeldus pluss teosed) nii hästi ja sõnasõnalt pähe, et kui ta töös neist ainult ühe kohta küsib siis ma võin lehekülgede kaupa kirjutada. Lihtsalt ei jää.
Tänu sellele, et see on kevadaine, siis nihkus mu esialgne plaan talvel lõpetada järjekordselt edasi hoopis järgmisesse kevadesse.
Kuna nüüd on aga seis selline, et mul on sügisel 2 ainet vaja teha ja kevadel ainult 1, lisaks veel baka töö, siis tundus mõttetu niisama istuda ja otsustasin endale hoopis töö otsida. Nüüd ma siis tegelengi sellega.

Aga see laupäev (2. juuli) toimub Leedus üks festival, kuhu ma kõiki kutsuda tahaks. Nimelt mu sõber Mykolas (kellega me koos Keenias olime) korraldab väikest armast festivali nimega Pievos (ehk meadows, ehk niidud). Festival toimub u. 50km Vilniusest Riia poole, kohas nimega Sirvintos.
Asi kijutab ennast seda, et on jõgi, jõe ääres on niidud, niidul on lava ja lava ees muru peal maas chillib paarsada inimest ja kuulab mõnusaid Indie-rock ja muu sarnase rahuliku muusikaga bände.
Meil on igatahes plaanis juba 1. juuli liikuma hakata.

Pärast seda on mul plaan suurem osa juulit Pärnus olla, sest viimase 4 aasta jooksul on pikim aeg mul seal veeta olnud 10 päeva (ja sel ajal ei olnud vanemaid kodus). Üks tavapärane suvi on välja näinud selline, et ma ilmun sinna, viskan riided pessu, heal juhul olen ühe päeva veel ja siis lasen jälle jalga järjekordsele festivalile või matkale. Seekord lubasin siis Pärnus aega veeta rohkem, eriti veel tänu sellele, et tädi on USAst külas oma perega ja ma pole neid sada aastat näinud (sest isegi kui nad on külas, siis mina just sel ajal ei satu samasse linna, kus nemad on).
Praegu on nad küll väga haavunud kõik, eriti Vanaema, sest 1. juuli on Vanaema juubel ja ma otsustasin hoopis Leetu minna, selle asemel et olla kohal, kui kogu pere koos on. Aga noh... ma arvan, et vanaema näen ma piisavalt tihti niigi ja tädi perekonda saan ma ka pärast sünnipäeva näha.
Nii südametu lapselaps olengi.

Aga tegelikult kuna me oleme Leedu festivali nö. idee autorid ja tagant-torkijad (ma käisin Mykolasle pinda, et ta festivali korraldaks) ja kuupäeva ei määranud meie, siis mul oleks veel imelikum sinna minemata jätta.
Niisis kuni reedeni olen veel Tartus ja 4-24 olen leitav Pärnust (korraks käin siiski ka tartus... tööintervjuule vaja tulla)

Vahepeal oli veel Rabarock, mis tavapärase 2 päeva asemel kestis mul hoopis 6 päeva. See tähendab et väljaminekud olid kohutavad. Aga vähemalt oli festival sama tore ja lõbus nagu alati. Järvakandile hääletades saime ühe loomatalitaja(või ma ei teagi, midagi loomadega seoses ta tegi) peale, kes meile kilest kummikud kinkis. Sellised, millega ta laudas sõnniku sees tavaliselt käib: tugevast kilest ja käivad kummiga põlve alla kinni. Need tõmbasime endale reede õhtul, kui vihma sadas ja kõikjal olid poriväljad, jalga ja teenisime ära lugematul hulgal kadestavaid pilke inimestelt, kellel jalad põlveni mudased ja märjad olid.

Puhas puhkus?

2011-02-25T13:37:00.003+02:00

Vahelduseks üks nädalavahetus enda tervise heaks.
Eile ei alanud suur sporditegemine küll just suure pauguga ja tänu pohmakale sai suusatatud vaid veidi üle ühe haleda kilomeetri. Aga vähemalt olin piisavalt tubli et panin kahe aasta jooksul esimest korda suusad alla.
Täna sai läbitud juba palju tublim 8,2 kilomeetrit. Kaks päeva on veel ees, ja loodan et järjest paremaks läheb... või vähemalt võiks homme ka vähemalt sama palju teha, eks edasi näis :D
Lisaks puhkamine, massaažid, saunad, ujumine ja kõik muu... usun, et kui Tartusse tagasi jõuan olen enda heaks teinud palju rohkem kui tavaline joomist ja muud täis nädalavahetus.
Miinuspooltelt see mis tavaliselt: neli päeva veeta ühes väikeses toas kogu perekonnaga.
Oeh. Ja kõht on hetkel lõunasööki nii täis et suusarajale minnes vist pigem veereks edasi kui liugleks.

Ice-age

2011-02-15T19:57:00.002+02:00

Kooli jõudes ja kirjutama hakates avastasin et kotis olnud kolmest pastakast mitteükski ei töötanud. Õnneks mõtlesin varsti välja, et nad pole mitte kõik korraga tühjaks saanud vaid tint pastakates on teel kooli ära külmunud!!! Minu teooria leidis tõestust sest pärast mõningast soojendamist hakkasid nad kõik jälle tööle, nagu ei oleks midagi viga olnud.

Nädalavahetusel jäi paar päeva kütmist vahele, sest olime linnast välja sünnipäeval. Tagasi jõudes leidsime eest kodu, mille temperatuur oli 9 kraadi. Pühapäevast kuni tänaseni(teisipäeva õhtu) oleme ära kütnud juba sama suure hulga puid kui muidu nädalaga aga temperatuur on endiselt 15 kraadi. samas... vähemalt ei ole enam 9 aga vesi tahab küll hakata torudes ära külmuma. Sellele vaatamata püsib mu vastumeelsus annelinna paneelmajade vastu, kus võib küll soe olla aga... mulle meeldibki kütta ja külmetada ja seejuures viriseda :D

Kui ma täna üliõpilasesindusse läksin et paljundada pakuti mulle võimalust minna kaheks nädalaks Portugali. Alo vuristas kiiresti ette, et mis ja millal ja kuidas. Küsimusele, et kaua mul aega otsustamiseks on, sain ma vastuseks, et 3 tundi. Vaidlesin, mis ma vaidlesin, et võiks ikka 4tundi olla, otsustasin ma lõpuks ikka 15 minutiga ära, etmiks ma ei peaks minema. Koju jõudes avastasin, et ma olin haridusteaduskonna listi kaudu selle pakkumise kohta kirja ka saanud aga kuna ma nii mitmetes listides olen, oli see kahe silma vahele jäänud. Et siis sünnipäev möödub jälle võõras riigis (22. märts kuni 6. aprill olen ära... ma veel mõtlen, kas teen peo enne või pärast seda)
Teine positiivne asi,mis sellest välja tuli, oli see et tegin lõpuks oma postkasti puhtaks, et sellised pakkumised rohkem ei jääks märkamata.

Mina ja terariistad

2011-02-09T11:39:00.002+02:00

Esmaspäeva hommikul ärkasin vara ja mõtlesin suure hooga õppima hakata, kuna mul on sel semestril päris mitu ainet, mille pean iseseisvalt läbima, kuna neid lihtsalt ei loeta või siis üks kattub ühe tähtsa ainega ka.
Otsisin siis oma asjad välja ja ei leidnud pastakat. Tuli meelde, et kotis on ja hakkasin sealt pastakat võtma. Järsku tundsin kuidas midagi väga teravat üsna sügavalt läbi sõrme liigub. Kotti oli nädalavahetusest jäänud ka žilett. ja mitte see ohutum variant, kus on mitu tera ja kaitsva katte alla vaid ikka see, millele päris vanamoeline žiletitera sisse on pandud. Pool tundi siis mässasin ja üritasin verejooksu kinni saada. Lõpuks otsustasin, et on hea küll ja tahtsin lõpuks õppimisega alustada. Pärast paari lehekülge ei saanud aru, miks igal leheküljel ikkagi vere jäljed on, kui sõrm korralikult ära oli lapitud.
Siis tuli välja, et olin teise sõrme veel lõiganud aga kuna esimese sõrme valu oli nii suur ja verd nii palju siis ei pannud teist tähelegi alguses. Plaasterdasin siis teise sõrme ka ära ja hakkasin uuesti õppima.
Kirjutamine osutus üsna võimatuks, kui parema käe nimetssõrme ja keskmise sõrme otsas suured plaastripaunad olid(väiksemaid plaastreid kodus lihtsalt polnud), arvuti touchpadi oli ka väga raske kasutada sest vasak käsi või paremakäe teised sõrmed on üsna harjumatud...
Täna siis võtsin kütmise ette, kuna ma sel nädalal üsna üksi siin olen elanud elanud ja kellegi teise kaela kütmist ajada ei ole. Tulemus loomulikult see, et vaatamata plaastrile tõmbas puude tõstmise raskus haava lahti ja kõik on jälle verd täis.
Aga üritan õppida jälle, sest plaastris on ainult üks sõrm veel.
Jess :D

2011-01-27T15:59:00.001+02:00

Nõme on kui vahel on tunne, et peaks kellegiga rääkima oma mõtetest ja muredest aga samas on tunne et pole mõtet rääkida, sest keegi ei saaks niikuinii aru...

Arhitektuur

2011-01-13T16:57:00.004+02:00

Kella nelja paiku öösel sai Tartu rikkamaks ühe arhitektuuri-suursaavutuse võrra. Nimelt kerkis lumest suur ja võimas kaar, kust isegi minust veidi pikemad inimesed saavad sirge seljaga alt läbi astuda. (eeldusel et suursaavutus vandaalide tööle on siiani vastu pidanud)

Tere uus aasta!!

2011-01-06T12:17:00.003+02:00

Aasta viimasel päeval võtsin kodust oma raha-peidukast välja oma viimased kroonid ja ostsin selle eest paraja koguse alkoholi, et seda ka uue aastanumbrini kestaks. Selle kiire öö jooksul sai jõutud kolmele erinevale peole ja ka (peaaegu) õigeks hetkeks raekoja platsile. Kunagi 1. jaanuari hommikul koju kõndides olidki viimased hetked kui ma viimati välismaailma nägin, sest sellest ajast saati olen ma kodus haige olnud. Mingi nohu ja valus kurk ja palavik on ka vahelduva eduga olnud aga kõige hullem on piinav põiepõletik. Ei tea, mida naabrid arvavad, kui meil keegi mingi 30 korda päeva jooksul wc vahet tiksub(meil on naabritega kahepeale wc nimelt). Eile lõpuks saatsin Eriku apteeki, et ma midagi reaalselt saaks, mis ravib ka. Siinai olen lihtsalt soojas istunud ja palju kummeliteed joonud. Arsti juurde ka ei taha minna, sest eelmise aasta jooksul sai vist ligi kümme antibiootikumite kuuri läbi tehtud. Nii toredad kui ka need Keenia ja Eesti arstid on , kes kõige parema meelega kohe hunniku tablette välja kirjutavad ja inimese enda immuunsüsteemi ära hävitavad, tahaksin ma nüüd tegeleda oma immuunsüsteemi taastamisega ja tablettidest kaugele eemale hoida.
Üsna kõrini on juba kodus istumisest. Ei tea kui palju neid eestlasi on, kes ei ole veel jõudnud mitte ühtegi eurot poodi viia (see ei tähenda et pangaarvelt nad ei kaoks muidugi) ja uhkelt eesti pildiga münte tagasi saada.
Selle valul ja piina kõrvale, mis mulle sel aastalosaks on saanud, olen ma olen ma üritanud ka eksamiks õppida. Keskendumisvõime on null aga see ei tähenda et ma väga ei püüaks. Vist kümme korda materjali juba üsna tühja pilguga läbi lugenud. Loodan et sellest on alateadvusesse midagi salvestunud, mis eksamiruumis geniaalselt oma väljapääsu leiab, sest praegusel hetkel ma küll ei suuda midagi meenutada, mida ma lugenud olen...
Täna on natu-natuke juba enesetunne parem ja loodan, et kui ma veel täna ennast tublisti ravin ja homme eksamil käidud saan, siis olen piisavalt terve et välja minna. Ja kui ei olegi piisavalt terve... mul on tunne, et ma lähen ikkagi välja... ei jõua lihtsalt enam.

2010-12-24T00:04:00.001+02:00

Kell on 12 öösel. Ema istub köögis, sööb angerjaid, räägib kui rasvased nad on, räägib kuidas ta tegelikult suur angerja-sõber ei ole ja kutsub meid kõiki ka sööma...
Kas jõulud võivad pähe hakata?

Stress

2010-12-22T15:22:00.002+02:00

Kuidas inimesed aru ei saa, et nad ise tekitavad endale stressi. Kui maja on pidevalt lärmi täis ei saagi inimesed ju rahulikud olla. Teine asi on suurte koguste kohustuste kaela võtmine. "See tuleb kindlasti enne jõule/uut aastat ära teha!". Enamik neist asjadest ei ole üldse nii olulised. Kui aastanumber muutub on ikka kõik sama ju. Ei tule maailma lõppu. Ja kui endale tõesti tahta niipalju asju kaela võtta, siis milleks viriseda, et aega pole ja keegi ei aita jne. Kui teised ei taha närvitseda ja ringi tormata sinu mingite pseudoprobleemide pärast, siis kelle süü see on, sinu või nende?

Pühadeks koju

2010-12-20T20:34:00.002+02:00

Minu plaan oli, et veedan aega Pärnus oma jaanuari eksamiteks õppides ja niisama chillides. Kuna esimene ja päris raske eksam on juba 5. jaanuaril ja karta on et aastavahetuse möll ei lõppe ära sel hetkel, kui aastanumber vahetub, oleks nagu hea mõte suurema õppimisega enne seda ühele poole saada. Aga nüüd tuleb välja, et hommikupoole ei saa ma õppida, sest ema on mingid puhkuse päevad välja võtnud ja see tähendab, et pidevalt on mingi sebimine ja midagi on vaja kindlasti kindlasti teha koguaeg. Õhtul, kui kõik mis vaja juba tehtud on ja saaks õppida, vaatab vanaisa kõrvaltoas telekat sellise volüümiga, et seinad värisevad (alumise teleka on Johanna oma multikatega hõivanud). Kui talle seda mainida, siis ta alguses paneb selle küll vaikseks kuid juba natukese aja pärast on heli jälle sama kõva.
Ja mis kõige häirivam: vanemad alates eilsest tekitasid mulle toakaaslase. Johanna elab nüüd minu toas. Nii et isagi siis kui vanaisa ja Johanna magavad ei ole kohta kus olla.
Privaatsus nullis ja ees ootab väga väsitav nädal, kus tõenäoliselt ühtki vaikset hetke iseendale ei tulegi.
Milline positiivne jõulurahu.

Vaimud?

2010-12-14T12:04:00.002+02:00

Istusin üksi kodus elutoas läpaka ees kui äkki hakkas kusagilt mingit imelikku värinat või mürinat või ma ei tea mida tulema. Alguses mõtlesin et väljas toimub midagi aga see heli läks järjest tugevamaks ja siis tundus mulle juba, et see tuleb korterist seest. Läksin siis vaatama ja nägin et peegel, mis välisukse peal on, tõmbleb täiega ja teeb sellega seoses ka seda häält. Mitte miski muu ei värisenud. Otse ukse kõrval oli veeklaas ja selles olev vesi oli paigal. Ka ei tulnud kusagilt mujalt mingit muud heli ega ei olnud vibratsiooni. Väga kahtlane. Õnneks nüüd ta lõpetas ära. Väga loodan, et mu peegel ei ole kurjast vaimust vaevatud vms.

Sügis, lõppe ära!

2010-11-23T19:18:00.000+02:00

Hommikul kooli poole astudes asusin mõtlema, millal viimati ilus ilm oli. Eelmine teisipäev loengu poole minnes oli korra läbi pilvede päikest näha ja see tegi tuju nii heaks (tervelt kümme minutit nägin päikest (läbi pilve küll). Kui loengust välja astusin, oli päike läinud. Aga ilm oli vähemalt kuiv. Otsustasin siis selle üle rõõmustada, et lompe pole ja läksin raamatukokku. Kui raamatukogust välja astusin, siis juba üllatus-üllatus oli ka meie suur sõber vihm tagasi.
Organism magab ju pooleldi pidevalt, kui päeval korralikult palgeks ei lähegi, enne kui pimedaks hakkab minema. Ja enda arust ma nagu siiski ei ela kuskil lapimaal, et polaaröö olema peaks.
Täna allasadanud lumi on hea vaheldus vähemalt korrakski. Kohe on valgem. Ehkki päikest tahaks ikka näha. Kasvõi üheks päevaks, et patareid jälle täis laadida.
Tähistasime lund sellega, et ehitasime oma hoovi esimese lumememme. uudishimulik tüdrukuke vaatas meid terve aja aknalt ja veel uudishimulikum härra tuli juttu ajama ja õpetama et "Tooge sütt silmadeks". Päris uhke memm sai nüüd meie maja valvama.

Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline

2010-11-08T09:50:00.003+02:00

Kui me reedel napilt kümme minutit enne kella 10t Raadi Maximasse jõudsime, ei teadnud me veel, mis meil siis õieti plaanis on. Teadsime, et misiganes plaan meil tekkima peaks, nüüd on viimane aeg joogid ära osta. Poes olid mingid tüübid veel, kes meid nähes küsisid, et "Kas te lähete ka Pauliine juurde?". Kuna meil enda teada nagu ei olnud plaanis küll ühegi Pauliine juurde minna, siis meie teed läksid lahku. Minut hiljem ristusid meie teed taas ja (need samad) tüübid tulid sama asja küsima. Endiselt arvasime, et me ei tunne ju ühtegi Pauliinet. Kui poest välja jõudsime, mõtles Erik, et ta ikka ühte kunagi teadis ja äkki on see seesama. Seega toppisime tüübid autosse ja otsustasime, et me siis ikka lähme ka Pauliine juurde. Kohale jõudes selgus, et see siiski ei olnud see Pauliine ja me ei teadnud sealt peolt üldse mittekedagi. Ja mis kõige huvitavam, oli see et keskmine vanus seal peol oli umbes 17 aastat. Oli päris huvitav kuulata pealt vestluseid stiilis "Ma olen paar korda kanepit proovinud. Nii lahe oli, ma ikka täiega naersin" või "Ou-ou kas sa tead seda laulu "Peded tegid peegelpõranda peal lükke..."" (ise muidugi totralt kaasa tõmmeldes". Või jälgida, kuidas hullult põnev on poistel kappides sorida ja tüdrukute riideid selga proovida. Igatahes mingi aeg viskas see seltskond ikka väga üle ja otsustasime linna hoopis liikuda. Väike põige Zavoodi ja seejärel emajõe äärde, veel üks põige koju (auto oli ju ka vaja lõppudelõpuks koju ära viia)
ja olimegi õhkutõusuks valmis. Korraks läksime veel Zavoodi aga no see koht hakkas ikka väga vastu. taevast sadas sädelevat lund ja kesklinna purjus ajudeta inimesed tundusid eemaletõukavatena. Teiselpool ingli silda oli juba hea vaadata ülevalt alla siblivatele inimestele (tegelikult neid väga isegi enam ei paistnud sealt). Avastasime ühe "eraaia", mille punaste okste vahele paigutatud lambid muutsid kogu selle aia õhkkonna väga kurjakuulutavaks (kes seal aias üldse istumas käib?). Ronisime mööda mägesid ja aedu, nägime värve ja mustreid. Avastasime uusi avastamata kohti. Veski tänaval leidsime ühe naise(selline 40+), kelle jutust ma sain aru, et mingi tüüp oli ta kuskilt baarist peale korjanud, taksoga kohale vedanud ja siis ise majja ära kadunud. Nii et me tellisime talle takso ja teenisime selle pealt 15 krooni ka. Olime läbi järjekordse laheda aia minnes jõudnud vähem kui 50m kaugusele oma majast, kui keerasime otsa ringi ja otsustasime, et kodu jaoks on veel vara. Selle asemel avastasime veel linna ja ja jäime pidama vallikraavi tänavale ühe valge putka juurde. Kui parajasti käis arutelu, mis see putka ikkagi seal on, tulid kiirustades kaks inimest, kellelt ma küsisin, et ega nad jäätist ei taha osta (sest minu esimene mõte oli, et see on jäätiseputka, millepeale mööduv noormees üllatunult küsis "Kas see putka on lahti vä?". Kuid kiiresti märkas ta oma küsimuse lollust, otsustas, et ta siiski ei taha jäätist ja kiirustas edasi. Lõpuks otsustasime, et tegelikult vist ikka ei ole väljas kõige soojem ja siirdusime koju ahju lõket tegema ja laes olevaid ujuvaid lambivarje vaatama.
Hommikul pärast vähem kui 3-tunnist und üle toomemäe maalitunni poole astudes olid puud ja muru ikka veel üsna erksavärvilised.

Mine metsa!

2010-10-31T21:22:00.002+02:00

Tuli mõte, et peaks veel viimast korda telkima minema sel aastal. Vaatamata sellele, et kõik arvasid, et ma kringliks külmume otsustasime siiski minna. Eelmisest õhtust jäänud pohmakas andis küll veel valusalt tunda (mõnel meist lausa nii valusalt, et pidi teepeal tegema roopimis-peatuse) aga sellele vaatamata jõudsime õnnelikult napilt enne pimedat järve äärde ja tegime püstkoja sisse lõkke üles. Grillisime, chillisime ja mis parata, natuke ka jõime hiliste tundideni. Mina olin muidugi pimeduses wc'd otsides paranoiline igasuguste karude ja huntide suhtes :D
Soe oli nii püstkojas kui ka telgis, kuhu me päris suure koguse tekke-magamiskotte nii alla kui ka peale olime varunud.
Hommikul grillisime veel ja otsustasime lähedalolevale matkarajale minna tiiru tegema. Puidust laud-tee mis pidi üle vesise niidu viima saarele, oli aga kahjuks suures osas vee all. Alguses mõtlesin tagasi keerata ja mitte minna. Aga no ma ei saa ju teistele alla jääda. Nii et võtsin ka jalad paljaks ja sumpasin läbi jääkülma vee vapralt kaasa, jalad endal krampidest valutades. Kui siis vahepeal natuke kuiva puud oli, kuhu peale astuda, tundus see nii soe, nagu oleks põrandasoojendus sees. Pärast saarele tiiru peale tehes ei raatsinud ka jalanõusid märgade-mustade jalgade otsa panna.
Aga ehk haigeks ei jää.
Tore oli. Ainult õng või midagi oleks ka kaasas võinud olla... ja kummikud.

Elu kastani tänaval

2010-09-26T21:31:00.003+03:00

Teate neid muruniidukeid ja tolmuimejaid, mis iseseisvalt ringi liiguvad. Koguaeg vaikselt vuravad mööda põrandat/muru ringi ja siis kui millegi vastu põrkavad, siis muudavad suunda ja vuravad edasi.
Meil on hoovis kaks sarnast isendit pidevas liikumises. Aga meie hoovi puhul ühtki nähtavat kasutegurit pole. Ei saa maa puhtamaks ega muru lühemaks, sest meil "vuravad" samamoodi ühest hoovi servast teise kaks kepiga meest, üks kannab veel pidevalt päikeseprille. Hommikust õhtuni edasi-tagasi. Ma varsti enam ei märkagi neid, sest nad kuuluvad meie hoovi juurde samamoodi, nagu puuriidad või pargipingid, millel meeste eakaaslastest daamid oma päevi veedavad.

Varsti oleme kuu aega oma uues kodus elanud ja meie taim on ikka veel elus. super. haume mõtteid juba teist taime ka juurde muretseda. :D

Jah. Selline mu igapäev praegusel elumomendil on.

Koolis käin ka. Eile sain maalitunnis õpetaja käest kiita isegi.

2010-09-10T18:49:00.002+03:00

Jooksime paljalt mööda korterit ringi ja järsku avastasime, et otse üle hoovi peseb üks tädike usinalt aknaid. Ma loodan, et ta päris šokki mu alasti kokkamise peale ei saanud :D

Eile saime lõpuks puud ka endale. Esiteks: ma arvasin et siin on hull naabrivalve, sest kohalikud vanakesed pidevalt teevad aias mingeid koosviibimisi aga võta näpust. Selle peale mingi piff rauasaega pimeduses 15 minutit kuuri eest tabalukku ära üritas saagida, ei tulnud keegi isegi vaatama, et mis värk on.
Teiseks. Kes kurat tuli selle peale, et ehitada kahekorruselised puukuurid. Nüüd on jalad valusad puusületäitega trepist üles-alla jooksmisest. Ei, alla siiski puudega ei läinud. Üles siiski.Igatahes pärast öist puudevedu on nüüd lootust, et me ära ei külmugi.

Reloklisatsioon

2010-09-02T14:52:00.002+03:00

Nüüd on siis kolitud. Uus elukoht asub Kastani tänaval. Puuküttega maja hoovipeal koos ülisõbraliku alt-naabriga (ei tea, kui sõbralik ta pärast esimesi pidusid on... mitte et siin midagi Oa-mastaabis on plaanis korraldada). Esimene öö uues kodus on möödunud. Hetkel on küll veel asjade kuhilad nurgas aga ehk saab kunagi päris kodu moodi ka olemise. Eile tegime lepingu ja eile kolisime sisse. Päris hea. Aga äkki see talv on soojem. Pluss ei ela enam läbikäiguhoovis, nagu Uba olema kippus.

Enne lahkumist sai peetud ka viimane suurem läbu: Eriku sünnipäev. Päris korralik mitmepäevane pidu oli. Üsna klassikaline ja tore. Hetkel veel mingid asjad on veel seal. Kes midagi enda asju veel kätte tahab saada, võtke ühendust. Omanikuta asjad, mida meil endal vaja pole, kuuluvad hävitamisele.

Ps. Kas kellelgi on:
voodit
kummutit

Oeh

2010-08-07T15:46:00.002+03:00

Istusime Pirol. Mina, Erik, kolm inglast ja Cherno. Meie, esimesed viis olime just tulnud otse NAKi suvepäevadelt, viimane oli veel eelmise õhtu peost natuke purjus. Mul oli vaja joonistada Inglastele kaart (kus ma Pärnus elab vms). Cherno läks mulle mööda piro pastakat ja paberit otsima. Tükk aega ootasin aga ta ei ilmunud kusagilt välja. Läksin siis ise, muretsesin endale puuduvad asjad, joonistasin kaardi ja istusime veel mõnda aega edasi. Hakkasin mõtlema, et kuhu see Cherno nüüd siis jäi ja läksin teda otsima. Kõndisin ringi ja kisasin ta nime, kui äkki üks tüdruk ütles, et mingi tüüp oli oma nõo lõhki kukkunud ja kiirabiga ära viidud. helistasin Chernole mitu korda aga vastu keegi ei võtnud. Vahepeal hakkasime liikuma ühe tüübi juurde Kastani tänavale jalka finaali vaatama. Umbes kuradisilla juures otsustas Erik, et ma võiks ülejäänud tee ilma riieteta kõndida ja eemaldas need mu seljast. Stringid ja seljakott jõid siiski selga. Ja nii ma kõndisin õhtul kella 9 paiku terve tee kuni kastani tänavale. Natuke enne sihtkohta jõudmist nõudsin, et ta peab ka ikka riided seljast võtma. terve jalka mängu ajal helistasin veel Chernole korduvalt, et talt küsida, mis juhtus ja kas kõik korras on. Kui normaalaeg juba läbi sai mängul ja maikka veel teda kätte polnud saanud küsisin infoliinist EMO numbri. Sealt vastati mulle,et "Jah, Mihkel Rähni on siin ja kui te talle kohe järgi ei tule, kutsume talle politsei järgi". Kutsusime siis takso ja sõitsime talle järele. Üks hammas läinud, huules 15 õmblust tuli Cherno meile väga rõõmsalt vastu, et ta lõpuks minema saab. Arstid andsid minu kätte mingid retseptid ja paberid ja rääkisid, et Cherno oli terve aja rääkinud, et Erik tuleb talle järgi. Koju ta küll ennast viia ei lubanud vaid hoopis Zavoodi "valu vaigistama". Aga seal tal kaua ei lastud olla, sest ta hirmutas inimesi oma näoga. Lõpuks jätsin ma oma koti Zavoodi nurka, võtsin Cherno üle õla ja astusin kodupoole sammuma. Mitu korda tee peal otsustas ta, et ta enam ei liigu vaid istub nüüd maha ja jääb sinna. Pärast pikka veenmistööd toimetasin ta siiski koju.
Järgmisel hommikul istus ta väga kurva näoga, paistes ja lõhkise huulega ja jõi läbi kõrre vett (mis ei tahtnud kuigi hästi õnnestuda). Ma läksin ta juurde ja tegin Eriku telefoniga temast pilti...

Läksime häälega euroopa peale trippima. Kui me Amsterdami pargis põõsa taga oma telgist välja ronisime, lülitasin oma telefoni sisse, et vaadata, ega keegi mind vahepeal tahtnud pole. Oligi üks sõnum Guidolt "Helista koheselt kui võimalik! Asi puudutab Chernot". Sel hetkel käis imelik tunne läbi... et millega ta nüüd siis hakkama sai. Helistasin korra ja teisegi veel aga vastu Guido ei võtnud. Erik soovitas Cherno enda telefonile helistada. Millegipärast oli tunne, et sellel pole mõtet... ei olnudki. Juba varsti helistas Guido ja ütles, et Cherno oli paar tundi tagasi ära uppunud...

Esimesed paar päeva ei jõudnudki nagu asi kohale... aga nüüd...

Nüüd ei ole enam täna-me-ei-joo päevi, kui me kahepealt kahe 6-packi õluga poest kodu poole jalutama.
Kui ma hommikul WC'sse lähen ei ole kurba häält diivani nurgast "Mann, kas sa tahad hea olla?" (tähendab: palun too mulle vett).
Karuputkesid peab ka nüüd aiast keegi teine hävitama.
Sa ootasid nii väga, et näha Oa tänava alasti pidu aga ei näinudki (ükskõik kas järgmine pidu toimub Oas või mujal, on see pidu Sinu jaoks. Loodan et Sa saad mingil tasandil seal koos meiega olla).
Fakt on see, et koos sinuga sureb ka Oa tänava kommuun. See surm on juba alanud osade inimeste väljakolimisega. Ma lootsin, et kui ma sealt ära kolin, saan ikka mõnikord Sulle külla tulla ja vanu aegu meenutada.
Tra küll. Sa oleks veel suuri tegusid korda saatnud.

Ma ei ole veel Tartusse jõudnud. Ma usun, et kui koju jõuan, jõuab mulle kõik veel reaalsemalt kohale. Ja ma ei taha seda.

Tripist kirjutan äkki kunagi hiljem midagi rohkemat... praegu lihtsalt ei mahu see siia postitusse enam ära... mõte ei haara hetkel rohkem...

2010-07-07T19:55:00.002+03:00

See on ikka tõsine oskus: Pärnu hääletada 5 erineva autoga. Tee äärde jõudsin ka alles kell pool seitse õhtul. Ma olen niigi ainult paar korda üksi hääletanud ja seekord käis küll mõte peast läbi, et ei tea, mida siis teha, kui pimedaks juba läheb ja ma kuskil pärapõrgus metsa vahel olen. Lisaks kõigele hakkas Viljandile lähemale jõudes tume-tume vihmapilv paistma. Aga asi lõppes siiski hästi ja juba Uruguai-Hullandi mängu esimeste minutite jooksul astusin vanematekodu uksest sisse. Ja oluliselt vihma kätte ka ei jäänud. Juhtus nii, et täpselt vihmahoogude ajal olin autode peal ja nende väheste pauside ajal, mis vihmahoogude vahele jäid, püüdsin uut autot. Läks paremini kui ühel teisel hääletajal, kelle üks mu küüdipakkujatest oli Puhjast peale võtnud. Kell 11 õhtul vihmas ja pimeduses mingi noormees nelja suure kilekotiga. Oli 7 tunni eest Pärnust Viljandi poole hakanud hääletama. Aru ma ei mõista, kuidas ta suutis Puhja jõuda!!??

Aga jah. Miks ma Pärnusse tulin? Esiteks sai raha otsa. Teiseks on vaja paari asja, nt. väikest magamiskotti kuna järgmisest nädalast on plaanis hakata lõuna poole hääletama. Ehk jõuame Tšehhist Masters of Rockilt läbi ja siis vaatame veel mõnda aega ringi aga kõige kindlam sihtpunkt reisil on 30. juulil algav Woodstocki festival Poolas... eks näeb mis saab. Õnneks on meil eriti odav telk, mis ehk ka õrnema vihma kinni peab, kitarr, et natuke raha teenida vahepeal (sest reaalset finantsi tegelikult reisile mineku jaoks ei ole) ja väga hea ilmaprognoos kogu ajaks.

Jaaninädal

2010-07-01T11:58:00.002+03:00

Teisipäeva pärastlõunal tõmbasime selga vampiiri kostüümid ja asusime Rannu poole hääletama. Nimelt toimus Võrtsjärve ääres üks sünnipäeva stiilikas. Juuksed püsti tupeeritud ja kustküüntest tehtud vampiirihambad suhu liimitud, jõudsime üsna õnnelikult kohale. Järgnes üsna sürreaalne öö igat erinevat sorti alkoholi, suitsetamise ja kiirustamise seltsis. Viimane hetk, mida mäletan oli igatahes alles pime. Kui pilt jälle tagasi tuli, olime peosaalis laua all alasti magamiskottidesse mässitud (hiljem tegi Villu Pirol vihje, et ta oleks pidanud pilti või videot tegema, aga kuna ümber oli päris palju inimesi, ei hakanud ma täpsustama täpselt millest ta pilti tahtis teha. samas ei ole päris kindel ka, kas tahangi teada saada). Sealt edasi teisipäeva hommikul hääletasime Nõgiarru Eriku vanaema juurde, kus ta veel päris segi peaga rooli istus ja meid Maaritsasse onutütarde sünnipäevale sõidutas. Vaatamata sellele, et laual oli päris palju süüa, ei tundunud kuigi kutsuv ennast seal täis toppida. Pigem käis peas pidevalt arutelu, et kui ma nüüd roopima hakkan, kas ma siis peaks jooksma põõsa taha, mis on lähemal, või jõuaksin ma siiski wc'sse välja. reaalsesse katsetamisse see mõte siiski õnneks ei läinud.

Õhtupoole hääletasime Kanepi lähedale pikkajärve äärde jaanilaupäeva pidama. Esimesed paar tundi istusin lõkkest poole meetri kaugusel, kõik enda kaasas olevad riided pluss veel Hanno pusa seljas ja värisesin külmast. samal ajal suutsin üsna suurte intervallide tagant endale lonksu pilsnerit sisse suruda, lootes et varsti läheb paremaks. Pärast iga lonksu pidasin taaskord seda põõsa taha minemise plaani. Aga nagu teada on, on alkohol kõigi probleemide lahendus (ja paraku ka põhjus), nii et pärast paari tundi tuligi mulle elu sisse ja külm ka enam ei olnud. sai taaskord ronitud mööda katuseid, maha peetud mitu autopidu (topitud Hanno autossevõimalikult palju inimesi ja muusika põhja keeratud ja siis seda seal kaasa lõuatud), uusi laule välja mõeldud (mille põhiliseks elemendiks mingil põhjusel kujunesid vanaisa suguelundid) ja muidu ringi jauratud. Ja nii kaks päeva. vahepeal jõudsime siiski ka Otepääle poodi. Naised (ja Hanno) käisid meestele süüa ja juua juurde ostmas, mille käigus sai külastatud ka Otepää ja Kääriku vahel olevat burksiputkat, millest juba traditsioon on saanud sealkandis olles.

Edasi viis tee meid Räpinasse, kus õhtul pidi olema Aapo Ilvese kontsert. Erikusõbranna juures saime isegi ennast esimest korda selle aja jooksul pesta ja päris inimese tunne tekkis. Algsest plaanist mitte jooma hakata ja vaikselt natuke veini juua ei tulnud küll midagi välja. Plaan läks luhta tõenäoliselt sellest hetkest kui me kolme peale kolm pudelit veini ostsime, millest üks peet oli. Kontserdi pileti eest me muidugi ei maksnud vaid suutsime keerutamiste ja teistelt piletite küsimisega ennast tasuta sisse saada. Pidu lõppes ühe kohaliku tüübi juures kümblustünni, päris suure koguse alkoholi ja suitsetamisega. Seda viimast oleks siiski võinud mitte teha, oleks äkki pea selgemaks ka jäänud. Öine jaht mööda Räpinat, et burksiputkat leida ja varsti oligi käes hommik. Hommikul oli kadunud mu kell. nüüdseks tean, et see on siiski täiesti olemas ja alles aga Räpinas.

Kuna me juba Värskale nii lähedal olime ja Erik juba tükk aega on lubanud sõbrale külla minna, hääletasime hoopis sinnapoole. Õnneks oli meil kõigil kolmel pikk joomine juba seljataga ja väsimus murdis, nii et sel õhtul ei läinud peoks. Hoopis saun, teleks ja üsna vara magama. Esimest korda sel nädalal linade vahele. Väga mõnus.
Järgmisel hommikul vaatasime veel veidi ümbruskonnas ringi, käisime metsmaasikaid söömas ja suundusimegi tagasi Tartusse ja kuulutasime Jaaninädala lõppenuks.

Nüüd siis natuke aega ei joo. Täna on juba neljapäev ja olen sellega isegi hakkama saanud. Pirol olen küll ilusa ilma puhul paar õllet võtnud aga võrreldes eelnenud nädalaga ei olnud see isegi mitte joomise eelsoojenduse mõõtu.

Luuserdamine

2010-06-17T21:55:00.003+03:00

Elu tagasi eestis on põhiliselt kulunud luuserdamisele. Olen küll võtnud plaani otsida endale ka töö aga ei ole veel midagi leidnud ja ega ma just ülemäära aktiivne ka pole olnud. Hetkel naudin kaua voodis vedelemist ja elu üldse. Olen rahul. Vahepeal oli Sveni sünnipäev Palojärve ääres. Kolm sellist päeva, et ega ma täpselt aru ei saanud, millal ma olin ärkvel ja millal magasin ja üldse mis toimus, sest ärkveloleku hetkedel oli kaaslaseks suurem kogus alkoholi ja ka kõike muud. Vähemalt sai paar esimest korda käia ka eesti vetes ujumas ja paadiga sõitmas. Ja ohvriks tuli seekord taaskord mu telefon. Kui ma nüüd kuskilt uue leian (muide, ega kellelgi ei ole mõnd vana telefoni kusagil üle?) siis on see viimase aasta aja jooksul mul... seitsmes?
Statistika siis siin:
Eelmise aasta folgil kaotasin oma telefoni ära. ja lihtsalt sellepärast et ma ei viitsinud teda otsima hakata enne kui folk läbi sai (ei leidnud ma teda juba folgi esimesel päeval).
Siis võtsin venna vana telefoni aga see läks üsna kohe katki.
Sain Kairi ema telefoni endale aga ega see... ma polegi kindel, mis sellega juhtus. Äkki läks ka katki.
Jõuludeks sain endale jälle normaalse telefoni, mis tegi pilti ja mängis muusikat isegi (miks peaks keegi midagi sellist üldse minu kätte usaldama??). See rööviti ära Keenias nii umbes neljandal päeval kui kamp röövleid meile kallale tungis.
Ostsin siis Keeniast uue ja üsna odava telefoni mis ühes ööklubis kotist ära varastati.
Ostisn jälle sama telefoni, jõudsin sellega isegi Eestisse aga see leidis oma lõpu Palojärvel paadipõhjas ujudes.

Hetkel olen Pärnus ja taaskord haigeks jäänud. seekord siis külmetus. Tartu on vist ainus koht maailmas, kus ma haige pole. Mu organism on sõna otseses mõttes sõltuv Tartust. Igalpool mujal viibides on mul mingid hädad küljes. (no ok. Põlv on omadega p***is ja hambaid ma ei saa kasutada ka Tartus. Aga need asjad ei peata mind väga)

2010-05-31T17:21:00.002+03:00

Esimene pidu Oas peetud tagasituleku puhul. Tulemus: üks katkine aken ja kõvasti läbu. Aga ei midagi ületamatut. Tõenäoliselt siiski sellises tempos ei jätku nagu enne eestist lahkumist oli. Aga tore on Tartus tagasi olla. Kui koristamise lõpetan lähen Tartut taasavastama.

Keeran ukse lukku

2010-05-24T22:59:00.003+03:00

Paari päeva pärast muutub blogi selliseks, et ainult kutsega inimesed saavad lugeda. Põhjuseks siis see, et tänu Keenia reisile on väga palju tekkinud lugejaid ja kui elust Keenias võis kõigile kirjutada siis elust Eestis äkki päris igaühele ei kirjutaks. Nii et kes kutset tahavad, andke lähipäevil teada (kommentaar e-mailiga vms).

Tagasi

2010-05-23T11:01:00.003+03:00

Tegelikult oli plaanis veel kirjutada viimasest reisist enne Aafrikast lahkumist. Aga nüüd on jälle see kuidagi nii ebareaalselt kaugel ja kogu olukord on taas nii palju muutunud, et imeliik on nii tagantjärele sellest kirjutada. Märksõnadeks siis 12tunnine bussisõit pimeduses läbi eimiski seal kus lõppeb asfalt. Bussis inimesi kaks korda rohkem kui istekohti ja lisaks sajad tuhended sibulad. Röövlijõuk, kes varitsust pidas, automaatidega valvurid, purjus mees kes öösel keset kõrbe jäeti, sest ta häiris inimesi ja kaks korda purunenud kumm. Söök nimega Federation ja neli viiest inimesest haiged. Piisab küll, et reisist üldpilt kätte saada :D

Nüüd siis olen eestimaa pinnal tagasi. Esimesed päevad kulusid musiga jälle tuttavaks saamisele, isegi kohvrit ei viitsinud lahti pakkida. See seisab tegelikult endiselt toanurgas pool-täis pool-tühjana.
Tore on Eestis tagasi olla ikka. Liiklus on paremal pool, teid katab asfalt, keegi ei karju mulle tänaval "mungu, habari!!" järgi, inimesi on vähe ja nad on nii vaiksed ja rahulikud, igast söögist millest puudust olen tundnud vaimustun nagu väike laps ja riided saavad puhtaks nupule vajutusega.
Teisest küljest on natuke imelik ka tagasi olla. Kõik on justkui vahepeal oma eluga kuskile mujale suundadesse edasi liikunud ja mul ei ole siinses maailmas kohta. Pean välja uurima, kuidas edasi elada.
Aga kui neli kuud möödusid rohkem või vähem üksi keset inimesi, siis siin ootas mind ees keegi kõige kallim, kellega on hea. Olen lähedusest puudust tundnud. Usun, et see aitab mul uuesti Eesti ellu sisse elada.

Igapäevaelu

2010-05-10T13:43:00.002+03:00

Eldoret on asulatest, kuhu ma seni sattunud olen, minu jaoks kõige vähem sümpatiseeriv. Autod, inimesed, tolm, solk, pori, tänavapoisid liimipudelitega, väärarenguga kerjused tänavaservadel. Arhidektuuriliselt ei ole siin mittemidagi näha. Iga linn on etem, kuhu ma siiani sattunud olen. Mujal vähemalt on ilusamad majad, vähem liimipoisse. Tegelikult seda kõike kohtab igalpool aga siin on see kuidagi eriti võimendatud. Põhjuseid on mitmeid. Aga üheks suureks põhjuseks on kindlasti see, et post-election violence oli siikandis üks hullematest. Palju inimesi kaotasid oma kodud ja perekonnad. Teine põhjus on kindlasti HIV/AIDS. Suurem osa orbudest on oma vanemad just tänu sellele haigusele kaotanud.
Teisest küljest jällegi alati kui kuskilt reisilt tagasi jõuda, on… tahaks öelda "kodune" aga seda sõna päris öelda ei saa… ütleme siis tuttav tunne. Sest kui igalpool mujal on kõik võõras, siis siin vähemalt on kõik teada. Kust mida leida, milliseid kohti vältida, kui palju turul tomatite eest normaalne maksta on ja millise tädi käest odavamalt saab, millal kus pakkumised on jne. Ja keenia inimesed jäävad ikka keenia inimesteks. Väga abivalmid ja "teretulemast" käib ette ja taha, nagu ka soovitus ennast vabalt tunda. Ehkki see on natuke tüütule element, et tänaval iga paari meetri tagant "mzungu, habari? How are you?" hüütakse, on see osa nende kultuurist ja neid tõesti huvitab, kes Sa oled ja mis sa siin teed jne jne jne. Ma ikka mitmeid kordi päevas räägin seda sama juttu… loomulikult ainult väikesele osale inimestest, sest üldiselt on päris hästi aru saada, keda see lihtsalt huvitab ja kes Sulle läbi selle tegelikult midagi kaela kavatseb määrida. Eestis ei kohtaks sellist huvi teiste inimeste vastu mittekunagi. Ja see ei paista välja mitte ainult tänaval võõrastega vaid ka omavahel inimestel. Kõik teavad kõigi kohta kõike ja info liigub ilma internetitagi ülehelikiirusel.

Näiteks kui ma otsustasin, et ma nüüd tahan koju minna, Keeniast ära. Siis ma otsustasin selle üle päeva hommikuks lõplikult ja ütlesin teistele eurooplastele, lõuna ajal saatsin oma saatvale organisatsioonile kirja ja pärastlõunasel koosolekul mainisin vastuvõtva organisatsiooni juhile. Kui ma koosolekult välja astusin, tuli mulle uksepeal vastu Jackson, kes on seotud vastuvõtva organisatsiooniga, ja ütles, "Ma kuulsin, et Sa hakkad varsti ära minema". Ja kogu info liigub siin niimoodi.
Ma tõenäoliselt olen juba kirjutanud siinsest ajaarvestusest aga see on tõesti siin midagi enneolematut. Kui ma jään eestis 15 minutit hiljaks, vabandan ma hilinemise pärast. Kui siin jõuab keegi kaks tundi hiljem kohale, siis on see nii loomulik, et keegi ei hakka seda isegi mitte mainima. Sellessuhtes olen ma sellega juba ära harjunud, et kui sellest ootamisest suurt midagi ei olene, siis hingan ma paar korda sügavalt sisse-välja, istun maha ja asun ootama. Kui aga aeg mida kulutatakse on väga loetud ja mul näiteks kõht tühi on või mingid oma asjad on ajada, siis ajab siiani närvi. Aga nüüd Euroopa temposse tagasi jõudes olen ma tõenäoliselt üsna flegma ja ei jõua sealsele tempole järgi, kui vaja on.
Ja töö? Tegelikult me ju tulime siia tööd tegema. Sellega on nii et jah, projekti nimi on "Let the girls play" ning tõesti on nii, et meie vastuvõetav organisatsioon on spordiorganisatsioon aga see ei ole veel mingi näitaja. Reaalsus on selline et no viimase kuu näide. Koolidel oli vaheaeg, seega koolidega me midagi teha ei saanud. Organisatsioon pakkus siis välja, et teeme spordiklubidega projekti. Valisime siis välja kolm jalgpalliklubi, kelle eestvedajad olid nõus sellega, et me tuleme igasse ühte neist terveks ndalaks ja teeme viiepäevase programmi. Nädal aega nägime vaeva ja panime programmi kokku, kuidas kõige paremini läbi mängude ja aktiivse tegevuse oma sõnumit edasi anda (üks päev keskkonnale, üks soolisele võrdsusele, üks HIV/AIDS ennetusele, lisaks sissejuhatav ja kokkuvõttev päev). Esimesel nädalal oli klubiks SPODIA, mille treener on Ariko, kes peaks meie vastuvõtvast organisatsioonist meie juht olema. Tema peaks meile ütlema mida teha ja jälgima, et kõik toimiks jne aga see selleks. Esimene nädal töötas asi isegi enam-vähem. Inimesed tulid küll kõvasti hiljem, Ariko neist kõige hiljem, nii et kohati jooksid asjad kokku aga asi töötas. Noored, kellega tegelesime olid rahul ja õppisid palju ja me suutsime nad panna mõtlema igasugustele asjadele, millest nad varem mõelnud pole jne. Nädalavahetuseks läksime me ära ja esmaspäeval tagasi jõudes (meie nädalad on teisipäevast laupäevani siin) teadsime, et teisipäeval ootab meid uus klubi. Helistasime esmaspäeval siis Arikole, et kinnitust saada sellele, ei mingit vastust. Helistasime uuesti teisipäeva hommikul, taaskord ei vastanud meie suur liider meie kõnedele. Õnneks oli meil teise klubi treeneri number ka olemas, nii et helistasime siis otse temale. Tema võttis telefoni vastu ja oli väga üllatunud, sest ta oli kaks päeva tagasi juba Arikole helistanud ja öelnud, et tema klubi kahjuks ei saa osaleda ja Ariko oli kolmanda klubiga lubanud rääkida, et äkki nad on nädal aega varem valmis. (Ariko endiselt meie kõnedele ei vastanud). Uurisime siis kusagilt välja kolmanda klubi treeneri numbri, kes ei teadnud asjast midagi ja ootas meid nädal aega hiljem. Või tegelikult oli meid juba kuu aega varem oodanud, sest Ariko oli talle palju asju kokku lubanud meie nimel ilma midagi edasi ütlemata meile. Selleks ajaks oli juba teisipäeva pärastlõuna ja töönadala asemel vaatas meile vastu tühjus. Kui lõpuks Ariko kätte saime, ütles ta alguses et tema ei tea millestki midagi ja siis hakkas seletama, kuidas tal telefoniarvet ei olnud. Selle peale otsustasime meie, et me jätame oma organisatsiooni üldse mängust välja ja leidsime ühe noortegrupi, kes põhiliselt tegeleb kunstiga. Leppisime nendega kokku, et tuleme neile külla ja nüüd toimub juba teist nädalat järjest väga põnev programm, kus meie õpetame neile uusi asju ja nemad meile. Tegemist on iseseisvalt mõtlevate ja motiveeritud inimestega, kellega töötamisest tõesti ka mingit kasu loota on. Ariko arvas alguses et me peaks lasteaedadega töötama. Kui me ühes lasteaias olime ära käinud ja talle näidanud, et sellest midagi kasu pole, siis oli ta meiega nõus, et vist ikka ei lähe jah lasteaiad hästi(ja seda me ütlesime talle juba algusest peale. Pärast tuli välja, et "juhuslikult" oli see lasteaed, kuhu ta meid vedas, just see lasteaed, kus tema tütar käib. Kas pole mitte kokkusattumus. Niipalju siis tööst. See on pidev võitlus organisatsiooniga.

Nüüd kui rootsi tüdrukud läinud on, on meil elanikke… 13 :D Lisaks vabatahtlikele on ikka veel Caroline ja Kenzie. Caroline on kohati kohutavalt tüütu. Tema arvates on kohutavalt naljakas tulesid ära kustutada ja vastamata kõnesid teha. (tegemist on endiselt 29 aastase emaga) Lisaks on põnev kuulujutte levitada ja asju ära rottida. Viimase aja lemmikhobi on tütar koju jätta, öelda, et ta peab tund aega kusagil ära käima ja siis neljaks-viieks tunniks ära kaduda. Söögi alla ja söögi peale räägib ta muidugi pidevalt, kuidas tal valget meest oleks vaja. Ainuke kriteerium on see, et võiks rohkem kui 15 aastane. Meie poisse lubab ta pidevalt ära vägistada. Lubas sõjaväe ka appi kutsuda, kui vastu hakkavad. :D Ega tal päris korras kõik pole.
Lisaks sellele on kukk Big Sunday ja tema kaks kana Masala ja Stew. Jah, varem oli kolm kana. Aga ükspäev ei olnud õhtusööki ja otsustasime kaarte mängida selle peale, kes kana ära tapab. Suureks üllatuseks nõustus mänguga liituma ka Kristi, kes alguses ütles, et tema ei taha kanadest midagi teada. Otseloomlikult osutuski kaotajaks just Kristi, kes suure macheetega vaest Curryt paduvihmas ründas.

Ma olen juba päris mitmed aastad elanud ühes kohas paljude inimestega, aga see siin on midagi teistsugust. Siin ei ole üksi olemisest juttugi. Eelmisel nädalal olin 10 minutit üksi kodus. Ja see on siinoleku jooksul ainuke hetk, kui see juhtunud on. Eestis läheks ära kodust ja kondaks ringi üksi. Aga siin väga ei julge. Koguaeg tuleb mitmekesi ringi liikuda, eriti pimedas. Päeval linnas isegi olen üksi ka ringi liikunud. Aga see on pigem ühest tuttavast kohast teise jooksmine, palju inimesi samal ajal tüütamas. Ükspäev käisime Kristiga kahekesi ringi ja mingi mees hakkas meid jälitama. Käis meil järel ja karjus midagi suahiili keeles pidevalt. Ilmselgelt vaimuhaige oli. Ja kui me jooksime, jooksis tema ka ja kui me kusagile poodi sisse läksime, ootas ta ukse taga, kuni me välja tuleme. Lõpuks kutsusime ühe poe töötajad endale appi, et ta minema ajada.

Taaskord olen ma kodus ja haige. Kõhuga mingi teema jälle. Põlv ka ei ole just päris korras. Täiesti vigane ikka. Aafrika ei mõju mulle hästi.

Tegelikult ma ei teagi, mis selle postituse täpne mõte on. Ja paljusid asju neist olen ma vist juba kirjutanud ka, aga tuli selline tunne, et peaks mingi ülevaate elust andma vahepeal.

Eestis näeb mind mai kuu lõpus. Ei teagi täpselt millal ma kus linnas olen aga eks annan teada.

2010-04-27T16:54:00.003+03:00

See blogi on lammastest, mitte Aafrikast. Lammastest, kes Aafrikasse rändasid. Ja räägib sellest, mida lambad siin teinud ja näinud on. Kui keegi arvab, et ma üritan mingit tõest pilti Keeniast maalida, siis, ei, seda ma ei ürita.

Mis siis vahepeal?
Lõikasin juuksed maha.
Mu rahakott ja telefon varastati jälle ära.
Me laiendasime on menüüd putukatega (keegi väitis, et on lendavad termiidid aga ega tegelikult ei tea). Püüdsime neid ükspäev hunnikus ja praadisime õlis. Nagu friikartulid... aga jalgadega. uidugi pidime elusalt ka proovima neid süüa enne. Sain hakkama :D
Kukk ajab kõiki lolliks ja kanad pole ikka veel mune hakanud andma.

Raamatusoovitus: Ngugi - Devil on the Cross
Keenia autor Keenia elust. Palju jääb puudu, kui ise siin reaalsuses ei ole olnud.
Nt. kolmandik tegevust tekib matatus... kui autor slumme kirjeldab, siis siin juba mõnda aega olnuna tekib slummide lõhn ninna jne. Aga isegi ilma selleta, soovitan, kui keegi tunneb, et tahaks Keeniast saada pilti kohaliku elu poolelt.

Kihluspidu

2010-04-24T20:50:00.001+03:00

Pildid panen ka täna-homme juurde... või siis mitte... nett on nii aeglane, et võimatu on... some day siis...

Üldiselt on kihluspidu siin palju suurem asi kui pulmad ise, sest siis tehakse kõik kokkulepped jne. Meid kutsuti ühele traditsioonilisele Kalenjini kihluspeole(üks mees võttis omale teist naist). Tegelikult olid mõlemad suguvõsad originaalis maasaid aga kuna nad Kalenjinide piirkonnas elavad, siis on nad palju neilt üle võtnud, nii ka kihluse kombed. Peo kõige tähtsam osa on läbirääkimine, kuhu meie hulgast kahjuks ainult kaks võeti (põhiliseks probleemiks oli ruumipuudus). Mul vedas, et ma taaskord ainus tüdruk olin, nii et ma sain üks kahest olla. Väikeses ruumis oli istumas palju inimesi, keskel oli väike laud. Ühel pool lauda olid kahes reas pruudi suguvõsa vanemad ja teiselpool peigmehe suguvõsa vanemad ja peigmees (tagumises reas, tal ei olnud kogu läbirääkimises mingit osa). Pruut ja nooremad naised olid kõrvalruumis üldse, ainult korraks tuli pruut koos oma õega/sõbrannaga (erinevad infod saime erinevatelt inimestelt) kõrvalruumist välja ennast näitama. Üldse kogu ürituse jooksul oleks nagu kaks pruuti olnud, sest kaks naist tegid kõike koos ja peigmehe kohta oli sama, neid oli ka kaks koguaeg. Kogu vestlus toimus Kalenjini keeles, nii et aru ei saanud midagi ise, aga huvitav oli kõik sellegipoolest, sest üks kohalik pastor seletas meile, millest parajasti räägitakse. Alguses rääkisid mõlemad perekonnad oma suguvõsa ajaloost ja tutvustasid oma tootemilooma. Tootemiloomadega on omad reeglid, mis loomad sobivad kokku ja mis mitte, mida ma täpselt ei tea, aga seekord oli peigmehe tootemiloomaks elevant ja naisel groundbird (ei tea, mis lind see eesti keeles on) ja need sobisid kokku. Seejärel läks jutt lehmade peale. Saime teada, et Kalenjinidel on tavaks, et peigmehe pere annab pruudi perele 5 lehma, nii sai kokku lepitud ka seekord. Edasi rääkisid pruudi vanemad (või siis mitte otseselt vanemad vaid suguvõsa vanemad), millised need lehmad täpselt olema peavad. Üks näiteks pidi olema tiine, üks selline emane, kellel pole veel olnud vasikaid, üks kindlas vanuses isane jne. Peigmehe vanemad aga ütlesid, et tiinet lehma neil ei ole, nii et see tegi asjad veidi keerulisemaks. Üks lehm on neli kitse, nii et jõuti kokkuleppele, et antakse hoopis neli lehma ja neli kitse. Edasi seletasid pruudi vanemad, et siiani on neil koguaeg olnud majas abiline, kes aitab maisi korjata ja kõike muud ja nüüd, kui tütar ära läheb, on abikätest puudus ja küsisid endale lammast ka pealekauba. Selle nad ka said. Kõige lõpuks tuli arutlusele see, et kogu suguvõsa on kohale sõitnud kaugelt jne ja nüüd oleks vaja transpordi osas ka toetada. Kokku lepiti summas 4440 shillingit. See summa maksti kohe kohapeal sularahas ära ka. Pruudi vanemad lugesid raha üle ja avastasid, et 40bobi on puudu ja nõudsid ka selle sisse. Tegelikult pigem palusid ja ega tegelikult see summa niiväga oluliselt suur ka ei olnud (3 krooni umbes), aga traditsioon on traditsioon ja kõike peab õigesti tegema. Nüüd toodi ka pruut jälle natukeseks tagant toast välja, et ta saaks oma kihlatut tervitada ja kirjutada alla lepingule, kus läbirääkimiste tulemused kirjas olid (lõpuks siis 4 lehma, 4 kitse, lammas ja 4440 shillingit). Siis joodi lepingu terviseks mursikut, mida suurtes kalabashides kohale toodi.
Mursik - teatud eriline hapupiim, mis on segatud teatud puu söega. Kalenjinide traditsiooniline jook ja antud juhul parim, mida ma seni Keenias saanud olen .
Kalabash - kõrvitsataolisest viljast tehtud anum, milles osad hõimud oma piima valmistavad ja hoiavad.
Kuigi mursik oli väga hea, oli lõpuks sellest süda juba paha, sest üks vana mees, kes minu kõrval istus, tellis koguaeg, et naised mulle tassi juurde kallaks.
Siis ilmusid välja neli naist, pruudi kaks ema, peigmehe ema ja veel üks naine, ei teagi, äkki oli teine ta teine ema või oli lihtsalt mingi muu sugulane. Neil igaühel oli käes taldrik ja taldriku peal oli pott küpsetamisrasvaga. Nad hakkasid neljakesi laulma, teised ruumis olijad, taustaks laulmas ja vahetasid omavahel taldrikuid. Vanasti olid perekonnad omavahel mingit muud rasva vahetanud aga tänapäeval ostetakse poest rasva tihti, ehkki ka traditsioonilisemat võib kohata, nagu ma aru sain.
Vahepeal oli vihma sadama hakanud. Aga sellest hoolimata, suundusid kõik naised välja ja laulsid ja kinkisid pruudile traditsioonilise riideeseme kanga.
Siis liitus vanematekogu ülejäänud külalistega väljas ja kohale toodi suured potid toiduga. Vihma oli sadama hakanud ja väljas päris külmaks läinud, aga kuna hommikul päike paistis ja ilm oli soe, ei olnud meil midagi kaasa võetud, mida selga panna. Ma olin ainus, kes salli oli vähemalt kaasa võtnud. Nii et me seisime kõik koos, nagu pingviinid, kes sooja üritavad saada ja liikusime edasi ka grupis, pisikeste sammudega. Kohati seisime kolmekesi minu salli sees, mis ka just kõige soojem riideese polnud. Aga elasime üle. Mulle tõid kohalikud tüdrukud, kellega eelmisel nädalal olime projekti teinud, džempri lõpuks, nii et ehk külma ei saanud. Aga kohalikud vaatasid meid küll väga imelikult ja naersid meie üle… mzungud paistavad neile nüüd vist väga imelikud olendid.
Rääkisime tükk aega inimestega juttu ja ootasime, kuni lõpuks midagi jälle toimuma hakkas ja pruut tuli oma suguvõsaga lauldes rahva juurde ja läks oma sõbrannadega pisikese katusealuse alla, mis oli ära sisustatud nagu tuba, vaibad maas ja kaks tugitooli, ja istusid sinna. Edasi peeti kõnesid, loeti palveid ja tutvustati suguvõsasid. Selle kõige peale oli aga juba niipalju aega läinud, et me otsustasime lahkuda, kuna ilm läks järjest jahedamaks ja jahedamaks. Ja mis edasi sai, me ei saanudki teada.
Väga huvitav kogemus oli, mida tõenäoliselt just igal keenia külastajal ei ole võimalik kogeda.

Kanad...

2010-04-21T12:45:00.003+03:00

Hetk:
Väike heintest katusega majake keset küla, millele pääseb ligi ainult sel perioodil, kui vihma ei saja. ja isegi siis ei läheks ükski normaalse autoga inimene selle tee peale. Külas otseloomulikult elektrit pole ja vett tuuakse ka jõest. Selles majakeses istuvad kuus valget ja mängivad õlilambi valguses kaarte. Kaotaja peab õhtusöögiks kana maha lõõma. Mitteükski valgetest ei ole seda varem teinud ja keegi ei taha seda sel hetkel väga teha ka, sest alles mõned minutid tagasi ole see, kui üks kohalik naine teatas, et keegi meist peab kana tapma.

ma jäin tagant poolt teiseks, nii et seekord pääsesin. Aga enne äraminekut, tahaks ka oma uue macheete ära proovida.
Äraminekust rääkides... mind näeb Eestis äkki juba mai lõpus...'

Ahjaa. meil on nüüd ka kolm kana ja üks kukk. 1,5 tundi reisisin täistuubitud matatus, mööda võimatult olematut teed, kukk süles.

Nõiad, korruptsioon ja konstitutsioon

2010-04-16T20:00:00.000+03:00

Väga huvitavad tegelased Keenias on Mcawid, ehk ööjooksjad. Ja nad ei jookse mitte sellepärast, et sporti teha või vormi saada vaid hoopis muudel põhjustel. Mchawid jooksevad alati ringi alasti ja nende suurim eesmärk on inimesi hirmutada ja igasuguseid muid lollusi teha. Näiteks käivad nad uste taga koputamas ja kui ust minna avama, siis ei ole seal kedagi. Kui nad parajasti koputamisega tegelevad on veel hästi, kohati tegelevad nad ka enda kergendamisega inimeste treppidele. Nii et vabalt võib enda trepilt hommikul junni leida. Ja ega see ei loe, kui majade ümber valvurid või aiad on, sest aedadest saavad nad läbi/üle ja valvurid ei näe neid. Mcawide abikaasad, sel ajal kui teine alasti ringi jookseb ja lollusi teeb, on samuti alasti, istub köögis, jalad chikol (traditsiooniline pliit) ja segab söögitegemispulgaga sütt. Ja niikaua, kui ta sütt segab, on ta abikaasa teistele nähtamatu.
Mrogidel on "halvad silmad". Kui nad kedagi nende silmadega vaatavad, siis jääb see haigeks. Näiteks kui mõni pahatahtlik Mrogi su lehmi vaatab, siis kohe muutuvad lehma udarad väiksemaks ja piima andmine lõppeb. Kui Mrogi inimest vaatab, läheb ta kõht korrast ära. Ükskord näiteks vaatas üks Mrogi ühe naise väikest last ja laps jäi väga haigeks, kõht oli lahti ja oksendas päevad ja ööd. Kohe saadi aru, et last on "halbade silmadega" vaadatud. Seepeale võeti hunnik searasva ja ema hakkas lapse kõhtu searasvaga hõõruma. Hõõrus ja hõõrus kuni läbi naha hakkas kõhust suhkruteri välja tulema. Kui naine ikka edasi ja edasi hõõrus, hakkas läbi naha ka soolaterasid, liiva ja juuksekarvu välja tulema. Ja kui kõik see oli välja tulnud, oligi laps terve.
Ükskord küsis keegi ühelt Mrogi, mis ta nii teeb. Mrogi vastas, et kui ta seda ei te, siis ta sureb ära.
Võib-olla peitub selles põhjus, miks Keenialased üksteise suhtes väga mitte usaldavad on kohati. Kes teab, võib-olla on just naabrimees see, kes öösel mu trepil sital käis või mulle kõhulahtisuse tekitas.

Korruptisoon ja Keenia… kohati on selline tunne, et võiks võrdusmärgi sinna vahele panna. Kui Sa ikka kedagi tähtsat ja tea ja ei oska ametnike ninapidi vedada, siis siin lootust ellu jääda ei ole. Kui keegi oma tööst räägib avameelselt, siis kuuleb tihti "And then I corrupt…". Valgetel, kes süsteemiga tuttavad juba on, on see eelis, et nad ei pea otseselt kedagi tundma, et samu privileege saada, mis sõbrad-tuttavad. Seda võimalust tuleb lihtsalt ise otsida. Üks väike näide sellest siis ka. Postkontoris on siin selline süsteem, et kui paki saad, siis pead selle tolliametniku ees lahti tegema ja ta paneb kõik asjad kirja, mis pakis on ja siis asjade väärtuse järgi küsib raha. Kristi sai paki ja rääkis, et ta oli tolliametniku ära rääkinud, et see talt raha ei küsiks. Mõnda aega hiljem tuli mulle ka pakk kodust. Kuna mul hetkel näpud täitsa põhjas olid, läksin postkontorisse kindla plaaniga mitte maksta. Alguses kui tolliametniku kontorisse astusin, ei olnud ta kuigi hea tujus ja hakkas üles kirjutama, mis mul pakis on. Asi lõppes sellega, et ta selle paberi ära viskas ja ma talle eesti leib maitsta andsin. Tüüp küsis Kristi järele ja rääkis, et ta tahaks meile linna näidata jne. Asi olekski seal lõppenud aga kuna nii mul kui ka Kristil oli tulemas ka teine pakk ja me häid suhteid tahtsime hoida, olime nõus. Üks õhtu siis istusimegi kahekesi mootorratta selga ja sõitsime linna. Enne tegime Heleni ja Mykolasega veel kokkuleppe, et nad tulevad meile linna natuke hiljem järgi ja saavad meiega "juhuslikult" kokku ja liituvad meiega, sest üllatus-üllatus, neil on ka pakid teel. Asi lõppes sellega, et tolliametnikuga oli väljas seitse Mzungut ja parajalt purjus tolliametnik lubas, et me keegi ei pea enam kunagi pakkide eest sentigi maksma :D
Tegelikult kõik nii lilleline minu jaoks ei ole, sest tolliametnik arvab nüüd, et ma peaks temaga abielluma. Lubas 500 lehma laeva panna ja mu vanematele saata. Ignoreeriks teda täielikult aga mu teine pakk ei ole veel kohale jõudnud :D Nii et hetkel otsin lihtsalt vabandusi, et mitte välja minna, kui pakk käes, siis saan lõplikult suhted katkestada. :D
Teine näide on üks tüüp, kellega tuttavaks saime, kes tegeleb Maasai marasse (keenia suurim rahvuspark, kus lõvid ja muud loomad kõik nähtud saab) safaride korraldamisega. Kui tavaliselt maksab see hingehinda, siis selle tüübi kaudu saab kaks korda odavamalt (mis ei ole ka ikka veel just odav lõbu aga siiski kaks korda odavam), sest tal on omad süsteemid, kuidas raha kokku hoida. Näiteks on tal süsteem, kuidas pargivahtidele kolmepäevase safari eest ainult ühe päeva hinda maksta. Enamik tema plaanid sisaldavad endas seda faktorit, et keegi safaril olijatest ei tohi pargivahtide kuuldes mittesõnagi inglise keelt rääkida. Ja kui pargivahid ei a kellegi teisega suhelda peale tema, suudab ta kõik asjad ära siluda. Mina ja mõni teine läheks just temaga safarile. Esiteks kuna see on odavam ja teiseks sellepärast, et ta hoiab põhitrajektooridelt kõrvale ja tõenäoliselt on asi palju põnevam kui mööda turistihoridide poolt sissetallatud teid käia. Kahjuks aga suur osa meist seda ei arva, nii et ei tea, mis saab. Ainult paari inimesega aga safarile minna väga ei saa, sest see tuleb siis jälle kallim.

Nii vahemärkuseks, et vahepeal nägin ära ka Victoria järve, kuna käisin Kisumus paar päeva. Mida ma seal nägin? Järv oli väga mudane, järveääres olid ägedad haamrikujulise peaga linnud, autod-bussid, kes ninapidi vees olid sel ajal kui neid pesti (keskkonnasõbralikud sellised on nad meil siin) linnas oli palju prostituute, turul oli palju erinevaid puuvilju väga odavalt aga põhiliselt on meeles Kisumu Aga Khani haigla seestpoolt, sest viimasel ööl tõusis mul selline palavik, et ma mõtlesin, et ma külmun surnuks vaatamata palavusele, mis Victoria järve ääres valitses. Hommikul läksin siis haiglasse, rohkem teadvusetuna kui teadvusel. Pärst mitut tundi ja suuri rahasummasid, sain teada, et mul on mingi kõhu bakteriaalne infektsioon (alguses kahtlustati malaariat) ja haarasin kaasa hunniku erinevaid rohtusid. Nüüdseks olen jälle terve.

Kui matatul sõidu ajal uks eest ära kukub, peab keegi seda ust lihtsalt ülejäänud tee ees hoidma. Ei midagi erilist.

Mis siis veel? Keenias läheb uus konstitutsioon hääletamisele juunis. Räägitakse, et siis võib rahutusteks minna. Ei tea. Ma ei tea, kui palju te olete kuulnud Post-election Violence'ist, mis Keenias eelmiste valimiste ajal toimus. Pärast eelmisi presidendivalimisi olid suured rahutused üle kogu riigi aga eriti just siin Eldoreti kandis. Palju inimesi suri ja palju kodusid hävis. Erinevates linnaosades ringi käies on igalpool rohkem ja vähem põlenud maju teeääres vägivalda meenutades. See mõjutas kõiki inimesi Eldoretis. Näiteks Betty (kes muide abiellub sel aastal, nii et ma saan vähemalt ta kihluspeole minna, kus lehmade arvus kokku lepitakse) kodu hävis rahutuste ajal ja nüüd on ta perega üüritud pisikeses "majas" ja tal jäi koolitee sellepärast pooleli jne. Valvur eile hoiatas meid, et juunis peaksime hunniku toitu varuma endale ja mitte majast väljuma.

Kopp on ees

2010-04-11T22:29:00.004+03:00

Projektiraha on otsas, kohalikud on ära raisanud kõik kuskile musta auku.
Söögiraha saab ka kohe otsa. Elekter ja vesi ka varasti lülitatakse välja.
Me oleme vist ainsad, kes projektist endast hoolivad.
Mul on pikemat aega mingi kõhuinfektsioon ja neelan antibiootikume.
Inimesed hakkavad närvidele käima.
Privaatsusest pole juttugi.
Kopp on ees!!!!
Ei ole hetkel kindel, kas enam on asi seda väärt.
Äkki oleks parem minna koju, kus on keegi, kes on mulle kõige kallim ja keda väga igatsen ja lõpetaks selle jama siin ära.
Aga kuidas ma saan lahkuda Keeniast ilma Maasai Marat nägemata?
Ja see on alles juulis plaanis.

Aga muidu on seis selline, et järgmisel nädalal mõtlesime endale neli kana ja kuke võtta. Elusad kanad on odavamad kui tapetud kanad, neilt saab mune ka odavamalt jne. Ma pakkusin nimed ka neile välja ja teised olid nõus: Stew, Fry, Curry, Masala ja Big Sunday. No ok. Kolm nimedest on minu pakutud.

Vahepeal saime postkontori tolliametnikuga sõbraks, et pakke tasuta kätte saada (muidu peaks vastavalt paki sisule maksma). Igatahes süsteem töötab. Ainult et nüüd ta tahab hunnikut lehmi laeva panna ja mu perele saata.

Reis Keenia rannikule: palmid, ahvid, kahawa, kookosvein ja eeslid

2010-04-01T08:41:00.001+03:00

13 tunnine sõit Eldoretist Mombasasse oli seekord suures uhkes bussis (matatus oleks vist lolliks läinud), millel sai toole alla lasta ja kotid pagasiruumi panna. Metallidetektoriga otsiti kõik läbi ja kõiki reisijaid filmiti. Turvalisuse huvides, nagu nad ütlesid. Ja sildid olid üleval, et kaasreisijatelt ei tohi süüa-juua vastu võtta, sest mingeid juhtumeid on olnud, et inimesed uimastatakse/mürgitatakse ära ja varastatakse siis nende asjad ära. (meil läks kõik hästi ja midagi ei juhtunud, ehkki kohati mõtlesin, et kui nüüd seda reeglit järgida, ei tohiks ma tõenäoliselt Justaselt apelsini ka vastu võtta. Riskisin ja jäin ellu :D) Poolteist tundi istusime liiklusummikus. Teetööd 3300 meetri kõrgusel paduvihmas. Selle asemel, et oodata ühes rivis, et läbi saaks, muutsid kõik juhid asja hullemaks üritades üksteisest igast suunast mööda sõita. Tulemuseks oli see, et autod olid risti-rästi kohati 5-6 reas, signaalitasid ja keegi ei saanud kuhugi liikuda. Nakuru peatus oli täpselt seesama, kus me TÄPSELT kaks kuud varem olime söönud oma esimese eine Aafrikas (kärbsed ja kohutav hais jne), ehkki vahpeal oli koht natuke arenenud, oli sama tuttav hais siiski seal. Bussi tagasi minnes kamandati kõik inimesed ritta, et neid läbi otsida, naised ja mehed eraldi järjekorda, kõigepealt mehed ja siis naised. Nad on siin oma turvalisusega päris totraks läinud kohati. Või õigemini oma näilise turvalisusega, sest kui nad ikka kotti väljastpoolt katsuvad ja see igasugust kraami täis on, siis võib mul sinna ükskõik mida peidetud olla. Ju nad filmidest on näinud, et nii peab tegema.
Veel üks veidi pikem peatud oli umbes 4 tundi enne Mombasat. Bussist välja astudes tuli vastu lämbe õhk ja vihm. Kõik kohad olid putukaid täis. Lampide ümber tiirlesid kõikvõimalikust eri suurusest ja liigist sitikaid nii palju, et õhk oli must. Suuremad neist olid pagu väikesed linnud. Wc's oli neid veel rohkem. Kogu seda möllu nähes tekkis küsimus, et "Kas kogu rannik on selline? Millesse me ennast nüüd seganud oleme?". Aga ei olnud selline. Ei olnud ligilähedanegi.
Mombasasse jõudes muutsime ühe moslemite peetava kohviku sujuvalt ümber oma vannitoaks, pestes seal hambaid, määrides päikesekreemi ja punudes patse. Päikesekreemist küll selles suhtes väga kasu ei olnud, sest õhk oli nii palav, et paari minutiga sai kõik maha higistatud. Ja nii kogu reisi ajal. Dušši all käimisest oli kasu kõige rohkem minutiks ja seda ka öösel (huvitav fakt: teadagi on Eldoretist päris Keenia ja ka maailma kiireimad jooksjad ja üldse tegeletakse siin väga palju spordiga, nii et Eldoreti populaarseim suits kannab nime "Sportsman", Mombassasse jõudes, leidsime aga juba esimese viie minutiga suitsupaki, mis nägi välja täpselt nagu "Sportsman" aga rannikurahvale sobivalt oli selle nimi "Portsman"). Ok. Tagasi Mombasasse. Esimene eesmärk oli oma suurtest kottidest lahti saada, sest palavus üksi oli juba väsitav. Õnneks saimegi turistiinfopunkti omad nõusse, et nad hoiule võtaks meie asjad. Veel hullem kui valgena ringi käia kusagil, on valgena reisikotiga ringi käia, sest siis ei jäta keegi sind rahule ja igasuguste asjade pakkujaid ja müüjaid on nii palju, et liikuma ei pääse. Ja nii on seevist igapool Aafrikas. (Eldoretis tavapäeval tüüdatakse meid juba väga minimaalselt. Kui aga kuskile teel olemeoma kottidega, on inimesed kärbseparvedena ümber ja hinnad tõusevad ka mitmekordseks kõigel)
Fort Jesuse juures (vana kindlus, mis on tähtsaim vaatamisväärsus Mombasas ja mille piletimüüjatele me augu pähe rääkisime, et nad meilt kohalikele mõeldud sissepääsutasu võtaks) pargis istusime maha parki, kus kohalikud vanamehed päevad läbi istusid, kohalikku lauamängu (meenutas malet) mängisid ja kanget araabia vürtsikat kohvi kahawat jõid. No euroopa kohviga võrreldes nii kange ei olnud aga kuna enamik keenialased peavad kohviks Nescafed, mida on väga väikeses koguses ära segatud kas veega või piimaga, siis nende jaoks oli väga kange. Natuke aega jalutasime mööda turistide jaoks ära märgitud radasid vanalinnas aga varsti hakkasid meie suure grupi (7 oli meid sel hetkel) huvid erinema ja me läksime lahku. Ma leidsin ennast pisikestelt tänavatelt uitamast, kus kohalikud inimesed oma igapäevaelu elasid, kitsastel tänavatel lapsed mängimas ja pesu kuivamas. Kui Eldoretis oli tunda, kuidas kõik tahavad võimalikult moodsad olla, siis siin oli tunda ikka möödunud aegade hõngu, nagu oleks ajas tagasi rännanud. Varsti leidsime ennast turult, kust tüki aja pärast väljusime, kottides makedoonia pähklid, kuivatatud mangod, kaht erinevat sorti passionid ja curry ja magus chilli. Nagu ei saanud arugi, mis toimub, enne kui need asjad kokku ostetud said. Positiivne oli see, et kuna kõik meile oma kaupa üritasid kaela määrida, pakkusid kõik oma puuvilju-pähkleid ja kõike muud ka maitsta, nii et väljudes ei saanud ka tühja kõhu üle viriseda. Edasi otsustasime, et aitab küll Mombasast, käisime veel korra söömas, võtsime teepealt veel paar kookost ja sõitsime praamiga Mombasast ära (linna põhiosa asub saare peal, nii et ära saab kas üle silla või praamiga), et lõunasse Tiwi beachile minna.
Sinna jõudes ootas meid valge liiva ja palmidega paradiisirand, mis ei olnudki turistide poolt vallutatud. Viskasime oma kotid ja riided jooksu pealt maha ja jooksime jahutust leida lootes otse India ookeani. Jahutust otseselt ei leidnud, kuna vesi oli sama kuum nagu õhkki, põhi oli küll ainult teatud maani liivane, edasi oli päris kivine, taimi täis ja koralline aga sellest hoolimata oli päris hea ujuda. Kõigil muidugi nii hea ei olnud. Kristi ja Mykolas suutsid mõlemad merisiilide otsa astuda ja endale okkad jalga saada. Mõlemad pidid kannatama päris pika ja valulise operatsiooni kaldal kui jalgadest okkaid eemaldati. Tegelikult olen väga imestunud, et nendel kahel ainult midagi juhtus, sest hiljem saime teada, et kogu põhi on siile päris täis, lisaks veel igasugused meritähed, kalad, maod ja muud elukad. Rannal olid siiski ka mõned kohalikud, kes kõike müüa pakkusid alates võtmehoidjatest ja suveniiridest, lõpetades snorgeldamise ja kanepiga. Õhtusöögiks tegime oma priimusega suure hunniku kiirnuudleid ja olime õnnelikud :D. Pimeduses ilmusid rannale tuhanded lumivalged krabid, kes lähedale minnes külg ees kiiresti minema põgenesid, suuremad neist olid märgatavalt suuremad kui minu rusikas. Kohtusime ühe mzungu, Jordaniga, kes originaalis oli pärit Ameerikast aga suurema osa elust Aafrikas oli elanud, neist viimased kuus aastat Keenias. Saime talt palju huvitavaid lugusid ja vihjeid Keenia elu kohta.

Järgmisel hommikul pärast ujumist oma telkide juurde tagasi jõudes oli meie laagris üks ahv, kellel olid sinised kerad. Varsti oli neid kaks ja siis juba kolm. Söötsime neile saia. Nad olid päris julged, tulid võtsid käest saiatüki ja sõid seda, ise samal ajal teise käega minu sõrmest kinni hoides. Hiljem enam nad meile nii toredad ei tundunud, kui nad meie asju mööda randa hakkasid laiali vedama. Õnneks midagi kaduma ei läinud, kuigi koti passionitega leidis kohalik mees küll natuke kaugemalt metsast.
Käisime snorgeldamas lähedal asuvates laguunides. Alguses oli natuke raskusi oma piiride selgeks saamisega, kui alla või kui ette saab vaadata, enne kui suu väga soolast merevett täis saab aga pärast mõningast katsetamist hakkasin nägema kihvte triibulisi ja kollased ja igasuguseid kalu ringi ujumas , põhjas ja laguuni seintel merisiile ja meritähti. Ujuda sai ka koobastesse, mille lagedes olevatest aukudest paistsid peenikesed valgusvihud pimedasse vette, pannes vee sädelema Ühel hetkel ujusin ühte laguuni soppi üksi ja enda arvates läksin sama teed pidi tagasi. Kui aga tundus, et kuidagi pikk on tagasitee ja pead veest välja pistes olid teised ikka päris kaugel, avastasin, et olin kusagil valepöörde teinud. Tükk aega otsisin selles labürindis teed tagasi. Sõime puuviljasalatit ja hiljem riisi chiapati ja ubadega ühe mehe hütis otsa rannaliival. Lihtne elu. Õhtul istusime ümber lõkke, küpsetasime kalu, lamasime rannaliival ja vaatasime tähti.

Panin äratuskella, et päikesetõusu näha aga jäin magama tagasi. Uuesti ärgates oli paduvihm. Ja mitte ainult telgist väljas. Põgenesime katuse alla ootama, et vihm ära lõppeks aga enne lõunat seda ei juhtunudki. Esimesed märgid vihmaperioodist. Carlos oli sukeldumise kokku leppinud kohaliku instruktoriga aga see jäi kahjuks ära. Kui ära liikusime, ei olnud ühtegi kuiva eset kellelgi. Läbi Mombasa minek , et põhja poole suunduda oli väga kiire, värviline ja inimesi täis, mulle ei jõudnud terve tee kohale, mis toimub. Matatuge sõites oli väga müstiline hetk, kui masin juba päris kiiresti liikus. Järsku hüppas hoo pealt uksele üks kohalik mees. Nagu kärbes oleks vastu klaasi lennanud :D Terve tee Malindisse laulsime matatu-juhiga eriti vanu laule kaasa. Üldse kuuleb siin tihti sellist muusikat tihti, mis Euroopas juba kümme aastat tagasi unustatud on. Päris kihvt. Malindis leidsime eriti odava motelli, mis meie jaoks oli täielik luksus: voodid, sääsevõrgud ja ventilaatorid laes. Vannitoas oli küll suurim prussakas, mida kunagi näinud olen aga selle raha eest oli niigi kõike rohkem kui loota oleks osanud.
Seina peal oli suur silt "Alcohol, prostitution and homosexuality not allowed" (tegemist oli moslemite kohaga). Suundusime Kristiga turistide turule, jättes poisid hommikusöögikohta. Hinnad on Malindis ikka mitu korda suuremad, kui Eldoretis aga sellest hoolimata avastasin, et olen tingimise päris hästi käppa saanud. Kui alguses Aafrikasse jõudes, oli veider hakata hinda kõvasti alla küsima, sest tunne oli, et… ma ei tea… teine inimene on palju vaeva näinud ja ma ei väärtusta seda siis… teada saades, mis asjade tegelikud hinnad on, ei tunne ma enam mingeid süümepiinu. 300bobise käevõru hinna kauplesin 50 peale, kõrvarõngad ja kaelakee, mis alguses maksid kokku 1100, sain ma 350 eest ja maasaide(kõige kuulsam Keenia hõim, kes ikka veel elavad väga traditsiooniliste reeglite järgi üsna tsivilisatsioonist eemaldunult, samal ajal kui ülejäänud rahvastik teenib turistidelt raha selle pealt ,et maasaide tehtud asju, või lihtsalt nende stiilis asju müüvad) nuga, mille eest alguses tüüp küsis 2000 ja ma ütlesin, et võin 700 anda, oli lõpuks minu käes vaid 500 eest.
Vahepeal olid poisid meile kokku leppinud veel ühe snorgeldamise, seekord Malindi rahvuspargis, kaldast eemal korallrihvli. Sõitsime sinna paadiga, mille põhi osaliselt klaasist oli. Siin oli juba rohkem mereelu. Esimest korda pea vee alla pannes, ehmatasin sama kiirest ennast ka veest välja, sest osad kalad olid lihtsalt niiiii suured. Kõikvõimalikes värvides helendavad ja säravad kalad, keda kaks tundi taga ajasime.
Kuna kõik kaasas olnud raha oli ära kulunud, nii et tuk-tukiga me minna ei saanud ja parajasti mõõn ka oli, asusime mööda randa Malindi poole tagasi astuma. Rannaäär oli täis eriti luksuslikke hotelle ja puhkusekeskuseid. Mõtlesime, et vaesed turistid, kes sellises kohas elavad. Nad ei näe ju kogu reisi jooksul kordagi, milline elu Keenias tegelikult on, sest nad elavad oma pisikeses Euroopas. Tagasi jõudsime pilkases pimeduses. Õhtusööki läksime sööma eriti uhkesse restorani, mida kõigis turistiraamatutes väga soovitatakse. Hinnad olid küll Keenia mõttes väga soolased (euroopa mõistes tegelikult väga tavalised: prae kalaga sai 75 krooni eest) aga ümbruskond ka vastavalt väga kena ja teenindus super, mõtlesime, et ühe õhtu jooksul kogu reisil võib luksust ka lubada.

Turistiturul saime tuttavaks ühe rastaga, kes oli eelmisel päeval Taunole kookosveini maitsta andnud. Me tahtsime ka. Läksime temaga kaasa kalurikülla, kus majad olid otse liival okstest ja palmilehtedest kokku klopsitud, lapsed istusid liival, sõid riisi ja puhkesid röökima kui meid nägid ja kohalikud tegelesid oma igapäevaste toimetustega otse teisel poolpõõsaid turistituru taga aga vein oli selles külas otsas. Istusime siis tuk-tuki ja sõitsime järgmisesse külla 5 minuti kaugusel. Suundusime kohalikku "baari", mis seisnes selles, et keset mudaonne oli üks okstest katusealune, kus kohalik "mama" veini müüs. Vein ise maitses nagu halvaks läinud siider segatud piimaga. Aga siiski oli seni proovitud kohalikest jookidest see kõige parem. Edasi läksime tagasi linna, tõmbasime oma kotid köiega bussi katusele ja algas 5 tunnine (tegelikult räägiti et on 3 tunnine) sõit veel põhja poole Lamusse, mööda olematuid teid. Kui buss seisma jäi, ootas meid puust paat, et Lamusse pääseda. Lamusse jõudsime päikeseloojangul. Lamu on väike linn saarel, kohe Keenia ranniku ääres, kus peamise elanikkonna moodustavad moslemid. Saarel autosid ei ole, aga see-eest on umbes 3000 eeslit. Kitsad tänavad täis mustades bui-buides moslemi naisi, ringi jooksvaid lapsi, siniselt suitsevaid grille lihaga ja… üsna maagiline koht. Ja mis on veel maagilisem on see, et paadist maha astudes plaaniga minna ühte kohalikku odavasse motelli, tuli meie juurde üks mees, kes meile oma maja pakkus üürida. Alguses olime kahtlustavad, et maja, see on ju kallis. Siis ta seletas, et pole turistihooaeg ja ta teeks meile väga hea hinna (75 krooni öö), arvasime, et nii odava hinna eest ei saa see olla väga korralik maja. Otsustasime siiski järgi uurida, milles pakkumine seisneb ja meid ootas ees peaväljakust kahe minuti kaugusel olev kahekorruseline (tegelikult kolmekorruseline aga esimesel korrusel ei olnud midagi) maja, mis nägi välja nagu palee. Kivist trepid korruste vahel, palmilehtedest katused, täispuidust nikerdatud mööbel, terrass, suured troopilised taimed, vaade. Me lihtsalt pidime sinna jääma.
Tegemist oli moslemilinnaga, nii et ramadani ajal olid kõik asutused kinni. Ja selleks, et veini saada, pidime üldse linnast välja minema. Õnneks, nagu öeldud, ei olnud tegemist just suure linnaga.
Sünnipäev riisi ja kapsaga (liha oli butcheritest juba otsa saanud), arbuusi ja veiniga kõrgel terrassil maagilise Lamu kohal. Üsna meeldejääv ehkki väga erinav minu tavapärastest sünnipäevapidudest, mis üldiselt on pigem paljurahvalised ja valjuhäälsed.
Lisaks sellele, et olin pika kõne perekonnaga maha pidanud, otsustasin esimest korda ka Erikule helistada. See polnud üldse nii lihtne ülesanne, kuna esimesed paar minutit ei uskunud ta üldse, et see mina olen ja küsis erinevaid küsimusi, et ikka uskuma jääda, et tegemist on minuga. Hea oli jälle ta häält kuulda ja eesti tuli üheks hetkeks väga lähedale. Natuke üle 3 kuu veel ja ma näen jälle musi. Igatsen Sind!

Hommikul juba enne hommikusööki läksime Lovega linna peale, ekslesime mööda pisikesi tänavaid ringi, jõudsime linnaserva, pöördusime jälle tagasi, rääkisime kohalikega ja uurisime elu-olu kohta. Tagasi "koju" jõudes kordus sama jama, mis Eldoreti kodus. Gaas oli otsas :D Majas ringi konnates leidsin õnneks chiko (pisike grill, mida enamasti söögi tegemiseks kasutatakse), mis õhtul ka kasutusse läks. Ühest kohalikust söögikohast banaani-papaya mahla, mis hästi hommikusöögi aset täitis ja asusime lähedalolevasse külla, Shelasse jalutama, kuna seal pidi ilus rand olema. Ja seda see rand oli. Lisaks valgele liivale ja palmidele, mida oligi oodata, laisklesid rannal ka paar kaamlit. Veetsime mitu tundi vees vedeledes ja teokarpe otsides. Nagu meil tavaks on, seiklesime lõunasööki otsides kõigist turistikohtadest eemale ja kohalike abiga leidsime ühe pisikese odava söögikoha, kus väga head kala kookosriisiga sõime, kohalikud vanamehed meid silmanurgast piidlemas (ühel oli väga naljakalt erk-oranž habe). Tee peal tagasi Lamusse pakkus üks mees meile kaheksajalga müüa. Andsime talle osa raha ja ta lubas meile poole tunni pärast kaheksajala kohale tuua meie majja. Ühest küljest usaldasime, et mees seda ka teeb, teisest küljest kahtlustasime, et miks ta peaks, ta sai natuke raha ja me ei leiaks teda enam kuidagi ise üles. Kui juba kaks tundi möödunud oli ja me just olime otsustanud ilma kaheksajalata kahata õhtusööki tegema, oli mees ukse taga. Mitte küll kaheksajalaga, aga ta oli meile suured ilusad kalad muretsenud, nii et kõik lõppes siiski hästi.

Pühapäeva hommikuks oli seis selline, et Sara ja Elsa, kes juba Mombasas olid meist lahku löönud, olid Malindi haiglas, kuna ühel neist oli kõhuga probleeme, Tauno ja Helen olid tagasi Eldoreti pöördunud ja Carlos suundus tagasi Malindi poole, et kolmandat korda püüda sukelduda (teine kord Malindis ei olnud õnnestunud, sest tal oli vale info ja ta oleks tegelikult pidanud Malindi lähedal Watamus olema hommikul), ma otsustasin temaga kaasa minna Malindisse, teised jäid veel Lamusse. Malindisse jõudes leidsime ühe kohaliku tüübi, kes meid sööma juhatas kohta (me küsisime, kust eriti odavat ja head kohta leida), mis meenutas endist Metsa tänava parmuparadiisi (Pärnakad teavad, millest jutt käib). Aga kookoskastmes kala ugaliga tegi paljudele kallitele kohtadele silmad ette. Saime kokku juba oma tuttava rasta Jumaga, kes meid oma kodukülla viis. Inimesed olid nii Hakuna Matata selles külas, kui vähegi võimalik, üle kogu küla mängis reggae, old-school swahiili räpp ja muu chill muusika, mis erinevatest "kookosveinibaaridest" kostus, puude all oli kohalik "jõusaal", mille varustus oli kokku klopsitud kividest, köitest ja metall-torudest, seinteks riidekaltsud ja pool elanikkonnast oli nagu otse Jamaicalt saabunud. Kuna tegemist on avaliku blogiga, siis kõigest, mida seal nägime, rääkida ei saa aga… oeh. Kihvt pärastlõuna oli. Tagasi tahtsime tuk-tukiga minna, nagu tulnud olime, aga kuna hämaraks hakkas minema, siis ei olnud neid enam kusagil näha. Jalutasime läbi mitme küla õhtuse elu. Ühe küla nimi oli Sabasaba. Kunagi enne kui ma üldse teada olin saanud, et Keeniasse lähen, otsisin niisama ajaviiteks huvitavate nimedega kohti. Üks kohtadest oli Sabasaba. Kui mõnda aega hiljem seda kohta otsisin, ei leidnud enam seda üles kaardilt. Nüüd siis sattusin sinna täiesti juhuslikult ette planeerimata.

Esmaspäeva hommik möödus üksi mööda Malindi tänavaid ringi uidates ja kohalikega tutvudes. Sain ühelt maasailt abieluettepaneku. Tegemist ei olekski nii erilise asjaga, sest siin saab kohalikelt igapäevaselt tihti abieluettepanekuid aga üldiselt on nii, et ega maasaid just suurimad mzungu-sõbrad ei ole. Üldiselt on neid kaht sorti: ühed vaatavad põlastava näoga ja ei taha valgetega mingit tegemist teha, teised üritavad omatehtud ehteid eriti kirvehinnaga maha müüa. Kui siis üks minuga juttu tuli ajama, olin täiesti valmis selleks, et kohe tuleb kusagilt välja peotäis käevõrusid. Aga ei tulnudki, ta hoopis seletas, et ta on ära armunud ja ma peaks abielluma temaga.
Kui Carlos sukeldumast tagasi jõudis, oli meil Mombasa-Eldoreti bussini 4 tundi aega. Arvestades seda, et Malindisse olime tulnud kahe tunniga tundus, et oleks nagu piisavalt. Kui matatusse istusime, oli veel 3,5 tundi aega ja matatu juht väitis, et tegemist on ekspress-matatuga, mis on mombasas 1 tunniga. Kui siis tund enne bussi väljumist teised helistasid, et nad piletite eest maksavad, olime veel päris kindlad, et me jõuame õigeks ajaks ja nad peaks meile piletid ära ostma. Pool tundi hiljem, kui teised helistasid, et neil ikka pole raha, et meile pileteid osta, olime selle üle pigem õnnelikud, sest oli selge, et selle bussi peale me ei jõua. Kui esimesed paar minutit oli peas väga euroopalik paanika, et "mis nüüd saab", siis varsti võttis taaskord hakuna matata üle ja me otsustasime, et ju siis tuleb veel üks lisapäev Mombasat. Ja nii läkski. Matatust astusime välja samal hetkel, kui meie Eldoreti buss välja läks. Arvestades seda, et meil polnud õrna aimugi, kus matatu meid maha pani, ei oleks me kuidagi jõudnud. Ekslesime natuke aega, püüdes aru saada, kus me oleme, aga kuna kõik inimesed meile erinevat juttu rääkisid, võtsime lõpuks tuk-tuki ja palusime ennast ühele tänavale viia, kus teadsime eriti odava motelli olevat. Kui kohale jõudsime, teatas juht, et ta ei soovita meil selles piirkonnas üldse tuk-tukist maha astuda, sest tegemist on nii ohtliku kohaga, mida isegi kohalikud väldivad. Läksime siis tema soovitatud teise odavasse kohta. Õhtul tutvusime paari Mombasa baariga. Ühes neist oli prostituute kolm korda rohkem kui tavakliente.
Tagasiteel koju kohtusime kahe chokoraga (tänavalapsed), kellest üks oli tüdruk. Tegemist oli esimese tüdrukust chokoraga, kellega ma kohtusin. Neil on selline süsteem, et kuna tüdrukuid väga palju tänavatel ei ole, siis tüdrukud on ühiskasutuses ja neil ei ole lubatud poistele "ei" öelda. Tavaliselt on chokorad jagatud organiseeritud gruppidesse, mida juhib üldiselt üks endine tänavapoiss, kes on endale kodu saanud ja ühe tänavatüdruku "ära päästnud" ja enda isiklikuks kasutuseks eraldanud ja siis teised alluvad sellele ühele juhile. Chokoradest veel niipalju, et kui Eldoretis on neid tohutult palju, siis Mombasas kohtab päeva jooksul ainult 5-6 ja Malindis ei kohanud ma mitteühtegi. Ei oskagi arvata, miks see täpselt nii on. Ju siis turismipiirkondades on lihtsam raha teenida ja ei ole vaja kerjata ja varastada nii palju ja elukohta on ka lihtsam leida.

Järgmisel hommikul algas juba kella 6-7 ajal akna taga selline möll, et magamisest ei olnud juttugi. Autod sõitmas ja signaalitamas (ma ei tea, miks nende arvates kiiremini edasi pääseb, kui signaali anda), inimesed kõva häälega kauplemas ja vestlemas ja ei tea, mida kõike veel. Päev otsa avastasime tänavaid, kuhu turiste otseselt juhatatud pole. Mööda väikeseid tänavaid juba päris pikalt edasi liikudes ja mitte aru saades, kuhu me ikkagi välja jõuame, leidsime ennast varsti väga mitte-vanalinnalikult tänavalt. Paistis inimeste suhtes nagu mõni halvemate kommetega elanikkonna slumm, aga majad olid suurlinna omad. Edasi liikudes leidsime järsku selle motelli, mida eelmine päev olime alguses otsida kavatsenud. Seega olime jõudnud sellesse linnaossa, kuhu meil soovitati mitte minna. Õnneks oli päevaaeg ja tänavatel oli palju ka normaalseid inimesi, nii et midagi hullu ei olnud. Kogu päev möödus lihtsalt bussi jaoks aega parajaks tehes ja kahawat juues. Bussi peale jõudsime ka seekord õigeaegselt.
Eldoretis väljusime bussist kell pool viis hommikul, võtsime takso, läksime läbi bensiinijaamast, olime juba Elgon Views kui… auto jäi seisma. Juht hakkas vanduma ja karjuma, et bensiinijaama tüüp oli talt raha võtnud aga bensiini polnud andnud. Kuidagi sai ta auto käima tagasi ja selle asemel et meid välja lasta, pööras ta otsa ringi ja me läksime tagasi bensiinijaama, kus hakkas suuremat sorti karjumine, kätega vehkimine ja muu selline. Oleks tahtnud lihtsalt minna, teise takso otsida ja koju sõita aga autost välja minemine, kui akna taga on kakluseks minemine… parem ei riskinud. Lõpuks taheti meid ka vaidlusesse tirida ja kumbki pool nõudis, et me nende juttu kinnitaks aga me lihtsalt ütlesime, et me ei tea asjast midagi ja see on nendevaheline. Ehkki tegelikult oli üsna kindel, et asi ei olnud mitte bensiinis vaid milleski muus. Lõpuks ostis juht uuesti bensiini, tükk aega üritas autot käima saada, lõpuks lükkasid ühed mootorratturid tal auto käima ja jätkus sõit Elgon Viewsse, juht turtsus ja vandus küll terve tee ja ühegi teetõkke jaoks hoogu maha ei võtnud aga kell pool kuus hommikul astusime väsinult ja magamata koduuksest sisse ja reis rannikule saigi lõplikult läbi.

Rannikule

2010-03-21T11:43:00.004+02:00

T2na 6htul istume bussi ja algab 12 tunnine s6it rannikule Mombasasse. N2dal aega oleme rannikul, r2ndame ringi ja chillime niisama. M6tlesime, et on nyyd tood juba tehtud kyll. :D
Tegelikult on natuke tehtud jah. Sel n2dalal olid k6ik p2evad ysna tegusad ja v2sitavad. K2isime mitmes koolis m2ngimas lastega (900 lapsega korraga on p2222ris raske midagi teha, eriti kui nad hullumeelsed metsistunud energiapommid on, kes pealegi ei saa kohati inglise keelest aru), korraldasime Earth Day puhul Kapsoyas Clean-Upi ja puude istutamise ja korraldasime yhe jalgpallimatsi.
Igatahes t6en2oliselt n2dal aega nyyd minust midagi ei kuule. Pidage siis 26. m2rts mu synnip2eva Eestis ka. Ma olen praeguste plaanide kohaselt sel 6htul Malindis (pildil).

Kui ma nyyd ka pruuniks ei saa, on asi lootusetu ja ma j6uan Eestisse tagasi sama valgelt, kui ma Jaanuaris Tallinna lennujaamas lennukisse istusin.

Päevitamine, festival,kummel ja Mwanza

2010-03-17T17:15:00.001+02:00

Vahepeal olin jälle haige. Esimene päev, kui lõpetasin oma põlve pärast valuvaigistite võtmise, tekkis bronhiit. Eriti hea päeva valisin ka. Naistepäev oli. Poisid kokkasid köögis mitu tundi eriti head pastat ja banaani-pannkooke. Õhtusöök oli küünlavalgel, laud roosilehtedega kaunistatud ja veini ja kõike oli ka. Aga mul oli 39 palavik. Tulin viisakusest lauda, võtsin kaks ampsu ja küsisin, et kas ma nüüd võin voodisse tagasi minna.
Kuna järgmisel päeval olukord palju parem ei olnud, läksin linna, et leida kohta, kus müüdaks mingeid ravimtaimi. Kodus saan oma bronhiidist alati lahti kummeli-auru sisse hingates. Kohalikelt küsisin siis, kas selline asi võimalik on ja nad juhatasid mind mingisse kohta. Tegemist oli mingi taimse ravimise kabinetiga, kus mind arsti juurde juhatati. Arst paistis isegi teadvat, mida ta teeb, sest ta kuulas mu kopse jne (Mediheali haiglas, kus ma siiani käinud olen, oleks mind kaalutud ja verd võetud ja ma ei tea, mida sada imet veel). Alguses rääkis mulle, et mul on vaja mingi ravimikuur läbi teha, mis oleks 20000bob maksma läinud (100bob on ikka veel 15 krooni ja ma ikka veel ei viitsi arvutada). Kuna ma seletasin, et ma vabatahtlik olen ja mul raha pole väga, tahtis ta mulle 3 ravimit välja kirjutada. Kui ma siis küsisin, et mis ravimid need täpselt on, oli ta üsna plindris, sest ma sain aru, millest ta räägib. Siinsetele rikkuritele saab jah kõike kaela määrida kalli hinna eest. Aga üks ravimitest oli näiteks puhas C-vitamiin. Kui ma ütlesin, et "Ok, I'll eat a lot of oranges instead, what is the next drug?" Siis muutus ta nägu päris murelikuks. Asi lõppes sellega, et ta müüs mulle maha ühe loodusliku ravimi mingi mesilase-värgiga (mis aitas ka tõesti) ja andis tasuta mingi ravimi, mis kummelit sisaldas. Kui ma aga küsisin, et kust ma saaks päris kummelit, vaatas ta mulle lolli näoga otsa. Ja kui ma seletasin, et ma tahaks kuivatatud taimi, hakkas ta naerma ja küsis, et kust ta seda mulle võtma peaks, põõsast või. Ja ta oli väga üllatunud, et me eestis ravimtaimi saame osta lihtsalt niisama.

Eldoreti külje all oli mingi suur põllumajandusfestival. Me läksime ka. President tuli jne. Suur asi. Ma küll ei viitsinud presidenti vaatama minna ja otsustasime hoopis Njama Chomat minna otsima (grillitud liha, siinkandi speciality) selle asemel. Kui muidu pidi sellel festivalil lõvisid ja kõiki muid loomi ka leiduma, siis kuna tegemist oli esimese selle festivaliga pärast Post-election Violence'i, siis seekord ei olnud. Kohtusime ühe tüdruku, Bettyga, kes tahtis pilti teha minu ja Carlosega. Meie imestuseks maksis ta pildi nii endale kui ka meile kinni. Üldiselt kohalikud ootavad, et mzungud kõik kinni maksaks. Meeldiv üllatus oli. Vaatamata sellele, et pastor Simion, Caroline, Sara ja ma ei tea, kes veel meid hoiatasid, et festivalil on palju taskuröövleid, suutis Tauno siiski seda ignoreeriga ja taaskord röövlite ohvriks langeda. Kui nad staadionilt presidenti vaatamast ära liikusid, oli keegi ta gagataskust raha võtnud. Aga raha taha taskusse jätte rahvarohkes kohas… ei imesta. Hoidsin käes Keenia LiivaBoad.

Eldoreti lähedal maapiirkonnas. Poisid läksid matkama ja mäe otsa turnima. Me ei läinud Heleni, Kristi, Josiah ja Isacuga (kohaliku kooli direktor, kes meid küll oli kutsunud oma kooli), mõtlesime hoopis valida lihtsama tee ja matatude ja mootorratastega poistele teisele poole mäge vastu minna. Josiah ja Isac läksid siis mäe otsa vastu teiselt poolt neile, me jäime põllule ootama. Mõne aja pärast koorisime Kristiga särgid seljast ja jäime oodates päevitama. Viie minutiga oli meie ümber kogunenud umbes 30 kohalikku viieaastastest kuni vanainimesteni, kes meie nägemisest tuju väga rõõmsaks said. Kõige toredam oli see, et alguses paistis, et lisaks sellele, et keegi neist inglise keelt ei oska, et saanud nad ka suahiili keelest aru. Lõpuks ikkagi leidsime kaks väikest poissi, kes inglise keelt rääkisid.
Poisse me ei leidnudki. Nad olid hoopis mingi teise mäe otsa roninud ja tulid veel umbes kaks tundi sealt tagasi.

Ükspäev pärast pikka koosolekut läksime suurema osa seltskonnaga piljardit mängima. Õpetasime kohalikele vabatahtlikele, Sarale ja Kate'ile, kuidas piljardit mängida. Nad ei olnud kunagi proovinudki. Siin ei ole enamik tüdrukud kunagi ei piljardit ega mängukaarte proovinud mängidagi. See on ainult meeste teema. Olime lubanud sel õhtul Bettyga kohtuda ja ta tuli ka sinna baari. Aga ta ütles meile, et tahab sealt ära minna. Läksimegi taga kaasa, mõeldes ise, et ju me lähme teed jooma kuhugi või midagi sellist. Kui ma siis küsisin, et kuhu me lähme, vastas ta, et Mwanzasse. Kui alguses arvasin, et tegemist on mingi kohalikuga, siis tuli välja, et tegemist on Eldoreti küljealuse slummiga. Kõhklevalt läksime kaasa, vaatamata sellele, et õues juba pimedaks hakkas minema. Betty viis meid enda koju oma perega tutvuma. Meid ootasid ta ema, isa ja õed vennad ja väga soe vastuvõtt. Nad olid meile chiapatisid ja väga head kastet valmistanud. Natuke veider oli see, et hakkasime sööma ja toit serveeriti ainult meile. Nende traditsioonide kohaselt, annavad nad kõigepealt külalistele süüa ja söövad ise hoopis hlljem. Natuke ebamugav oli, et meie ainsatena sõime ja teised meid vaatasid ja meiega juttu ajasid samal ajal. Aga no eks peab harjuma, tegemist on Nandide kommetega. Kui koju läksime, tuli kogu pere meid turvaliselt matatu peale saatma ja isegi pakkusid meile raha, et tagasisõit kinni maksta jne. Väga kihvt kogemus oli. Ja nad ootavad meid sinna nüüd vist päris tihti külla.

Miks inimesed (eurooplased :D) aafrikas nälgivad...

2010-03-15T20:16:00.002+02:00

Rubriigist "Inimesed on Aafrikas pea alaspidi" ehk siis Miks on meil alati vaja pikki lõunapause.

Väga tüüpiline lugu, mis kordub nii umbes iga lõunasöök.

Läheme mõnda söögikohta, vaatame menüüd, otsustame, mida tahame ja teenindaja tuleb. Ütleme oma tellimused a'la mulle üks passioni mahl ja chiapati kana curryga, kellegile teisele mango mahl köögiviljad riisiga, kellegile teisele koka hispaania omletiga jne.
Kümme minutit hiljem tuleb teenindaja. Seekord kaasas paberileht ja küsib uuesti meie tellimused ja seekord kirjutab üles.
Natukese aja pärast tuleb teenindaja tagasi, kaasas kolm passioni mahla ja hunnik kokasid. Üks võtab oma passioni mahla, teine koka ja teised asjad saadame tagasi. Ütleme uuesti, mis me juua tahame. Jälle läheb aega mööda ja teenindaja tuleb tagasi kolme fantaga. Ütleme talle, et tegelikult tahtsime mango mahla, äkki saaks seda. Teenindaja läheb ära, on taaskord kaua ära ja tuleb tagasi teatega, et tegelikult mango mahla ei olegi. Ok. Tooge siis fantat. Teenindaja küsib, kas sooja või külma (me ei ole küll siiani aru saanud, miks keegi peaks sooja limonaadi jooma aga iga kord pakutakse). Teenindaja käib veel paar korda edasi-tagasi, unustades koguaeg ära, kes mida tellis ja väga tõenäoliselt osad enne sööki oma jooki kätte ei saagi. Mõnikord ei saa ka pärast sööki.
Siis on toidu kord. Mulle tuuakse riis ja veerand kana. Ma saadan toidu tagasi ja ütlen, et ei, mul ei olnud riis veerandi kanaga, oli chiapati kana curryga. Natukese aja pärast tuleb tagasi veerand kana chaipatiga (taldrikul on veel natuke riisi, sest nad on suurema osa sealt eemaldanud aga mitte kõike). Löön siis käega ja mõtlen, et "good enough" ja hakkan sööma.
Valesid toite tuuakse lauale veel mõned korrad (miks nad üldse üles kirjutasid midagi kui nad ei loe seda paberit hiljem????). Hispaania omleti asemel tulevad friikartulid jne. Kui lauale tuuakse riis loomalihaga ja riis köögiviljadega (kusjuures kahe toidu hinnavahe on kahekordne) ei oska keegi öelda, mis nende kahe toidu vahe on. Teenindaja muidugi väidab, et need on kohe kindlasti kaks erinevat toitu.
Samasugune jama kordub, kui tuuakse arve, sest tihti ei klapi arved üldse sellega, mis me tellinud oleme jne. Ja oleks siis see situatsioon ühe korra. Ei. See on nii koguaeg.
Meil on juba välja kujunenud omamoodi mäng "Arvake ära, mis nüüd kellegile tuuakse" Nagu loterii. Ja kui neil mõnda asja ei ole, mis menüüd kirjas on, tuleb see ka tavaliselt välja kõige varem pool tundi pärast tellimuse andmist.

Operatsioon sealiha, koristuspäevad, Caroline, jumalateenistus ja info liikumine

2010-03-08T11:36:00.001+02:00

Ostsime suure hurraaga sealiha, sest eestlased ja leedukad tundsid sellest puudust. Mõtlesime siis selle ära marineerida ja eriti hea söögi sellest teha.
Ühel hommikul ärkas Justas üles ja tahtis teed teha suure potiga. Potis oli aga mingi solk ees. Kuna ka Love arvas, et tegemist ei ole millegi vajalikuga, valasid nad selle asja põõsa alla ära.
Eelmisel õhtul kell 2 olid Mykolas ja Carlos väga ebaselge peaga leidnud äärepealt sealiha, mille nad olid marineerima pannud ja otsustasid, et kui nad nüüd kohe sellest süüa ei tee, siis läheb liha halvaks. Nii nad siis kokkasid kella kolmeni öösel. Ärgates aga avastasid, et kaste oli ära visatud. Liha ise oli aga alles.
Õhtul panime kõõõvasti soola ja kõike muud juurde ja praadisime liha veelkord läbi, lootes et ehk kõlbab süüa. Enam-vähem kõlbas ka vaatamata väga soolasele ja äädikasele maitsele… aga järgmine hommik ei olnud ma ainuke, kellel kõht korrast ära oli. Me ikka peame oma kitselihaga piirduma, sest see on siin kõige parem.

Nüüdseks oleme ka muud tööd natuke teinud. Reedel-laupäeval olid kaks clen-up'i slummides. Esimene neist oli Kipkarenis ja meie korraldatud. Meie kallis vastuvõttev organisatsioon on aga nii suure tähelepanuvajadusega, et neil oli vaja linnavalitsust ja ma ei tea mida sadat asja veel kaasata. Tulemus oli see, et kõigepealt ootasime kolm tundi, et linnahärrad ja prügiautod kohale jõuaks (ega kõige tähtsam tegelane ei jõudnudki), siis läks suur osa aega igasuguste tseremoonitsemiste ja tänusõnade peale ja siis oli tund aega koristamist ka. Pärast lõunat oli jalgpallimatš wazungude ja kohalike koolilaste vahel. Kohalikud võitsid.
Lõputseremoonia oli ka üsna pikk. Selle kõige lahedam osa oli see, kui üks pisike tüdruk (äkki 4 aastane) kusagilt rahva seast kõigi ette järsku tõsteti ja tal tantsima kästi hakata. Kogu rahvas hakkas laulma "kata...kata… kata…kata" (rõõmusta vms) ja plaksutama ja tüdruk hakkas surmtõsise näoga tantsima. See oli nii kihvt, kui tõsiselt ta endale pandud ülesannet võttis.
Teine clean-up oli aga Munyaka's (see on Kikuyude slumm Eldoreti külje all) ja selle korraldas kohalik noorteorganisatsioon. See hakkas väga mitte-aafrikapäraselt juba vähem kui pool tundi pärast väljakuulutatud kellaaega pihta, ilma suuremate tseremooniate ja milletagi ja minumeelest oli tulemuslikum ka, ehkki prahti vedasid ära eeslid ilma seinadeta kärudega, millest suur osa prahti tegelikult tagasi maha lendas.
Kohtasin kaamelit, kes meile slummitänavatel väga laisalt vastu lonkis. Vot seda ma küll ei oodanud, arvasin, et nad põhiliselt seal Egiptuse kandis elavad.

Caroline (meie majaabiline) hakkab koppa ette viskama.
Esiteks on ta kohutavalt laisk. Kui ainult pooled või vähem kui pooled inimesed kodus on, siis ta süüa ei viitsi teha. Kohati käsutab teisi, et nad laua ära koristaks või liha valmis teeb (tema võtab enda peale kohutavalt raske ülesande riis ära keeta)
Ta üritab ikka veel kõiki endaga ühte voodisse magama meelitada.
Ta teeb ühte nalja lõpututes arvudes. See et ta trepi pealt mingiks ajaks tule ära kustutab, sel ajal kui me seal istume, lõpetas naljakas olemise juba kolm nädalat tagasi.
Ta ei koputa mitte kunagi. Privaatsus on selline asi, mida siin majas (ja ka siin riigis, aga selle juurde tulen ma veel tagasi) ei ole mõtet oodatagi. Tormab lihtsalt ilma koputamata sisse. Üks hommik astusin vannitoast alasti välja ja tema seisis keset tuba, uks pärani lahti (ja meie tuppa avaneb vaade nii köögist kui ka koridorist jne) ja kui ma küsisin, et kas ta võiks välja minna või vähemalt ukse kinni panna, hakkas ta naerma selle peale.
Üks naine oli külas ja ta näitas talle meie taarakappi, ise seletades, et me oleme alkoholist sõltuvuses. Kust otsast see sinu asi on ja kust kohast võtad sa õiguse mingeid jutte levitama hakata!
Ta on veel teinud nii, et läheb kodust ära ja jätab Kenzie kellegi hooleks ilma midagi mainimata ja siis tuleb tundide pärast alles tagasi.

Avastame uusi kohti linnas. Pisikesi kohalikke pubisid ja söögikohti. Viimase aja uus avastus on eriti pisike söögikoht kõrvaltänavas, kus kõige kallim roog menüüd maksab 70bobi (12 krooni umbes). Chai ja chiapati saab näiteks 3 krooni eest.

Käisime ühes tüdrukutekoolis külas. Nad näitasid meile traditsioonilisi tantse ja laule. Tahaks ka nii tantsida osata nagu nemad. Väga kihvt oli. Meid majutati direktrissi enda majas, nii tähtsad külalised olid. Tüdrukud blokkisid kõik ja läksid keset ööd tagasi, ma jäin sinna ja jagasin direktrissiga voodit :D See oli juba teine kord Aafrikas oleku jooksul, kui ma musta naisega voodit jagan. Aga kui esimene oli ilus ja noor, siis teine… ei olnud.
Hommikul veeti meid jumalateenistusele. Mul oli selline tunne, et jalutan poole pealt välja, nii vastik oli seal olla. Üks mees rääkis tükk aega, kuidas ta tunneb inimesi, kes on korraks ära surnud ja siis ellu ärganud, nii et ta teab milline põrgu on ja kirjeldas seda tükk aega. Seejärel hakkas karjuma, kuidas seks suurim patt on ja enne abielu seks veel eriti hull on. Rääkigu parem , et tehke mis tahate aga kasutage kondoomi, muidu kui mõni vaene tüdruk peakski vaatamata kohutavale süütundele ja põrguhirmule (mida on üsna haiglane inimeses tekitada) julgema seksida, siis saab ta kindlasti ka lapse, kuna kaitsevahenditest ei ole neile keegi kunagi rääkinud. Ja muidugi samasooliste suhted on veel kõige suurem perverssus. Nagu oleks sada aastat ajas tagasi läinud.

Keenia võib küll suurem olla kui eesti aga info liigub siin kiiremini kui eestis ja selleks ei ole mittemingisugust internetti vaja. Ma päris täpselt ei räägiks, millest jutt käib aga see, mida me tegime ja rääkisime Baringo järve ääres jõudis praktiliselt sõna-sõnalt meie vastuvõtva organisatsiooni juhtideni Eldoreti.
Taaskord pean ütlema, et siin ei saa usaldada ka neid, kes paistavad kõige suuremad sõbrad ja usaldusväärsemad inimesed, sest nad räägivad igaühele erinevat juttu ja varjavad asju ja meile tundub, et tekitavad meelega konflikte. Ja siinkohal ei käi jutt mingitest suvalistest inimestest tänaval, keda niikuinii ei tasu uskuda vaid meie enda vastuvõtva organisatsiooni inimestest. Ega see, et tegemist on pastoriga ei tähenda veel seda, et tegemist on ausa inimesega.

2010-03-03T23:00:00.000+02:00

Ida Aafrika riigid arvestavad aega teistmoodi, kui meie. Kui kell näitab 12, ütlevad nad, et kell on 6, kui seier näitab 3, siis nad ütlevad, et kell on 9. Ühesõnaga 6 tundi on pidevalt nihkes kõik. Alguses olime me kõik üsna üllatunud, et mis mõttes? See on kohutavalt ebaloogiline ja miks peaks keegi nii tegema, kui on juba välja mõeldud hea ja universaalne süsteem, mida kõik teavad. Kella ütlemise teeb see küll väga raskeks, sest lisaks sellele, et number tuleb tõlkida suahiili keelde, on see eelnevalt vaja ka 6 tundi nihutada.
Asi sai selgemaks siis, kui lugesin selgitust, miks see nii on. Nimelt päike tõuseb alati kella 6 ja 7 vahel. Nii et kui seier näitab 7, on kell 1, ehk siis päevavalguse esimene tund. Ja nii lähevad numbrid kuni järgmise seitsmeni, kui pimedaks läheb. Ja siis hakatakse jälle numbreid number ühest lugema. Esimene pimeduse tund, teine tund pimedust jne. Väga loogiline.
Nii mõeldes, tundud jälle meie süsteem väga ebaloogiline. Mismõttes hakkab päev mingi suvalise numbriga. Samal ajal aga päris sellist süsteemi ka ei saa rakendada nagu siin, sest meil ju päeva ja öö pikkus muutub.
Ja siis jõudsin ma järelduse, et ka meie süsteem on loogiline, sest 12 (ehk siis null-punkt) on sellel hetkel, kui päike on kõige kõrgemal. Ja kui meil muutub see aeg, kui päike tõuseb või loojub, on keskpunkt ikkagi samas kohas.
Seega on mõlemad ajaarvestused oma taustsüsteemis just kõige sobivamad.
Ma olen nii uhke enda üle, et ma sellele järeldusele jõudsin. See teeb kõik palju selgemaks :D

Mäng on läbi. Kirjutasin mõnda aega tagasi sellest mängust, et tuleb keegi tappa kindla esemega kindlas kohas. Ma olin esimene ja viimane ohver. Istusime aias trepil ja rääkisime juttu Tauno ja Carlosega. Ma tegin paberist laevukese ja mõtlesin, et teeks veel midagi, nii et Carlos läks toast paberit juurde tooma. Tauno andis mulle siis pastaka, et ma oma laevale nime ka paneks. Ja kui ma selle vastu võtsin, teatas ta, et ma sain just surma. Mängu reeglite järgi on mäng läbi siis, kui keegi saab missiooni tappa ennast. Kuna minu missioon oli tappa Tauno laua all patareiga, siis saigi selleks korraks mäng läbi. Aga küll me alustame uuesti varsti.

Esimene päris tööpäev. Eelmisel õhtul oli küll paanika, sest ma olin kunsti töögrupis ja meil ei olnud millegi peale joonistada. Tore väljavaade, olla 180 lapsega ilma kunstivahenditeta. Lõpuks siiski saime suured paberid ja saabusime kooli. Tegemist oli nursery schooliga, mis tähendab, et lapsed seal oli 2,5-6 aastased. Me küll üritasime seletada kohalikele, et ega see väga tulemuslik ei ole, sest lisaks sellele, et nad niigi kuigi palju ei taipa, ei oska nad veel inglise keelt ka.
Saime siis endale klassiruumi ja töötasime välja süsteemi, kuidas kõik 180 last saaks nii mänge mängida, sporti teha, kui ka joonistada. Esimene grupp oli alustuseks mõnusalt väike. 20 last vanemast vanuseastmest jagatud nelja laua vahel. Ülesandeks andsime joonistada oma koduküla. Majad, inimesed, teed ühendamas maju jne. Nii et kokku tuleks koostööna valmiv pilt. See läks päris hästi. Järgmine oli beebide grupp. Kolmeaastased ainult. Lisaks sellele, et nad ei saanud inglise keelest aru, et paistnud nad väga ka suahiili keelt mõistvat. Tõmbasid niisama paberile kriipse ja vaatasid ringi. Kui nende grupi ajast oli juba 20 minutit möödunud, avastasin ikka paar last, kes ei olnud veel jõudnud pliiatsitki kätte võtta. Aga tänu sellele grupile õppisime natuke tunniks vajalikku sõnavara (joonista, maja, loomad, inimesed, teed, lapsed). Nii et kolmas grupp läks juba päris libedalt ja kihvtid pildid tulid. Huvitav oli näha, et kui alguses tegid kõik hästi väikselt ja ühevärviliselt oma pilte, siis pärast seda, kui ma mõne grupiga liitusin ja suurelt ja värviliselt midagi juurde lisasin nende paberile, muutus viie minutiga kogu paber ilusaks ja värviliseks. Muidugi ühe grupi puhul oli nii, et kuna parajasti olid kõik pliiatsid kasutuses, tegin ma kollase maja lilla katusega. Lõpuks olid otseloomulikult kõik majad sellel paberil kollased, enamik neist ka lilla katusega.
Igatahes oli tore lõpuks ometi midagi teha ka ja vaatamata korralikule väsimusele, on enesetunne hea.

Krokodillidega ujuma? Vabalt!

2010-03-01T20:35:00.014+02:00

Kogunesime linnas, et sõita lake Baringo äärde. 45 minutit kauplesime, et normaalset hinda saada. Alguses küsiti 1000 näkku (150.-) aga me saime 650 peale hinna, mis on väga hea, arvestades seda, et juht pidi üksi ja pimedas tagasi sõitma. Pimedas ei saa inimesi peale ka korjata, et raha teenida, sest neid väga ei ole lihtsalt. Terve tee otsisime lisareisijaid ka juurde, sest ruumi oli ja siis tasus juhile sõit ära. 2,5 tunni jooksul muutus maastik akna taga pidevalt. Alustasime Kerio Valley servalt, kus on praktiliselt džungel, pilved meie kõrgusel mägede tippudes, laskusime alla orgu, kus oli praktiliselt kõrb ja vesi oli suuremaid ja väiksemaid kaljoneid kividesse uuristanud, tõusime taas mägedesse, mööda väga käänulist teed, ümberringi kümned mägedega kaetud tipud. Alates Marigatist muutus tee… mitte enam niiväga tee sarnaseks. Kui alguses ristusid teega kuivanud jõesängid, siis hiljem pidime matatuga ka paarist jõest läbi sõitma. Õnneks ei olnud väga suured jõed.
Kohale jõudes hakkas juba hämaraks minema. Kohe võtsid meid vastu paar kohalikku, kes meile hotellis ööbimiskohas otsisid. Ei tea muidugi, kui väga seda hotelliks saab nimetada. Esimeses toas, mida pakuti ei olnud uksel lukku, teises oli lukk, aga see ei käinud lahti, kolmandas ei olnud elektrit laes aga lõpuks ikka saime ka tule tuppa. Tuba ise oli betoonkuubik, ainsateks mööbliesemeteks voodid ja sõlmedega parandatud sääsevõrgud, pirn rippus laes ja uks käis tabalukuga kinni. Suureks imestuseks ei kohanud ma ühtegi prussakat aga ma arvan, et seal pidi neid siiski olema. Kohtusime ühe tšekki tüdrukuga, kes oli piisavalt vapper, et üksi ringi rännata. Ta liitus meiega õhtusöögiks, mida me kaks tundi ootama pidime. Sisustasime aega rõdul vaadet nautides ja juttu ajades. Kui söök tuli, ilmusid välja ka kassid, kes terve õhtusöögi aja meile taustamuusikat oma näugumisega korraldasid. Pärast veel ühte elektripirnijahti suundusime magama, mis oli üsna raske esiteks tänu üsna talumatule kuumusele ja teiseks sellele, et kõik helid köögist ja igaltpoolt mujalt kostsid väga hästi.

Äratus 5.30 ja kell pool seitse mzungu time (tähendab siis et õigel ajal) kohtusime Daniga, kes oli meie giidiks paadireisil. Päikesetõus Baringo järvel on tõsiselt maagiline. tulemas saare tagant välja, hiiglaslik krokodill laisalt meist mööda ujumas ja lõugu laksutamas. Jõehobu piilus päikesest oranžikast veest, mida me teeme. Jõehobud muide on kõige suurema tapmiste arvuga loom Keenias. Ta on väga kiire, isegi maismaal liigub kuni 60 km/h ja kui ta juba korra inimest hammustab, jääb alles kaks tükki. Tema kõrval on Baringo Krokodillid väga ohutud elukad, sest neil on enamik ajast kõht kalu täis.
Kalda ääres olid erinevates värvides linnud, sisalikud, närilised ja kalakotkad. Kohtasime järvel üht kalameest, kes oma puuokstest tehtud parvelt meile paar kala müüs. Nende kalade abil meelitasime ligi hiiglaslikud kalakotkad, kes meie paadi kõrvalt oma hommikusöögi püüdsid.
Kalda ääres jalutasid ringi mingit liiki kured, kes beebi-krokodille minema hirmutasid. Natuke maad eemal oli üks suur jõehobupere, kes madalas vees peesitas.
Sõitsime mööda saarest, mille ainsad elanikud olid üks mees, tema viis naist ja 26 last. Vaene mees :D
Järgmine sihtpunkt: Kuradisaar, mille kohta liigub igasuguseid lugusid, kuidas inimestega seal öösiti imelikke juhtumeid on olnud. Kuradeid me ei leidnud. Küll aga viigimarju, niipalju liblikaid ja kiile, et silme eest kirjuks võttis ja tuhendejalgsied. Seal saarel pidi olema ka palju skorpione, aga me ei näinud ühtegi.
Saare juures tegime ujumispeatuse. Poisid hüppasid kaljudelt vette (mu põlvele oli ujuminegi veidi valus, nii et ma ei riskinud) ja me ujusime ringi. Vahepeal kui kalad käisid jalgu näksimas, käis küll mõte peast läbi, et äkki on krokodillid.
Tagasi hotelli jõudes teatasid rootsi tüdrukud, et nad nüüd liiguvad tagasi. Nii et meid jäi alles kuus.

Lõpetasin just oma päevikusse kirjutamise ja väljusin korraks toast, et vaadata, millega teised tegelevad, kui järgmisel hetkel juba olin natuke hotellist eemal ühes majas ja seletasin, et ei, ma ei taha 2500 eest endale patse teha. Kui uksest välja vaatasin, liikus Carlos just ühe kohaliku tüübiga kuhugi. Kuhu? Skorpioneid otsima? Mina ka!! Teepealt leidsime mingist putkast Justase ja Love ka ja liikusime võsa vahele mudaonnide piirkonda. Nii umbes teise kivi alt, mida kohalikud liigutasid, leidsimegi musta skorpioni, kes oli just kesta ajanud. Ma sain tema esisõrad endale!! Vahepeal oli üks väga agar tüüp kohalikud naised ära rääkinud, et nad mulle patsid pähe teeksid.

Läksime esialgu siiski lõunasööki otsima. Meid juhatati ühe "maja" juurde, mille uksed olid lukus ja akendel luugid ees. Öeldi, et sealt saab süüa ja söök on juba valmis. Väga kahtlevalt asutusimegi ligi ja oh imet, uksed-aknad avanesid meile ja saimegi süüa üsna kiiresti. Kitsed-kanad käisid ka vahepeal majas meid uudistamas. Kitsesid oli seal üldse igalpool ja hästi palju.
Ma suundusin siis sinna savionnide juurde tagasi, kus enne olime käinud. Terve selle 2 tundi, kui mulle patse punuti, üritas üks kohalik tüüp, Emanuel mind ära rääkida, et ma ta neljandaks naiseks hakkaks. Väga ahvatlev pakkumine muidugi, sest tal pidi palju lehmasid olema :D Ma küll üritasin talle seletada, et ma olen halb naine, sest ma joon ja suitsetan, aga ta lubas isegi sellega leppida. Lõpuks tahtis ta mulle lihtsalt poega kinkida, kellest pidavat järgmine Obama saama. Väga põnev.
Tee peal kohtasin Kristit ja Tim'i kes suundusid ahve vaatama (poisid olid mingile ringkäigule samiga läinud). Liitusin siis nendega, terve tee kohalikud lapsed käte otsas rippumas. Aga ahvid ei nautinud vist alanud vihma nii palju, kui meie, nii et neid me ei kohanudki. Selle asemel leidsime ennast järgmisel hetkel ühe kohaliku kodust samakat joomast. Üsna imekspandav oli see, et kui tavaliselt üritavad kõik raha välja pumbata valgetelt, siis Tim tegi meile hoopis joogid välja (tegemist ei ole meie majaomaniku Timiga vaid üks Baringo äärne rasta seekord).
Tagasi hotelli jõudes oli elekter läinud. Ehkki vahepeal oli korraks elekter tagasi, ootasime õhtusööki küünlavalgel. Kanakondid ja chapati :D
Järgnesid seiklused Kampi ya Samaki (see oli selle küla nimi, kus peatusime) pimedatel tänavates Carlose, Timi ja Samiga (elektrit enamikes majades ei ole). Lõpuks maandusime ühes väga mõnusas aga täiesti tühjas baaris. Väljas sadas paduvihma, me jõime õllet koos väga kasulike uute kontaktidega (saame safari nende kaudu enam-vähem poole odavamalt kui tavaliselt ja muid pakkumisi oli veel) ning nõustusime, et see oli Keenias oleku parim (ja pikim) päev.

tagasisõit auto kastis.

2010-02-27T12:00:00.000+02:00

Keenialased on siiani tundunud mulle kõige sõbralikumad, toredamad ja külalislahkemad inimesed üldse. Aga iga hetkega tundub, et kogu see lahkus on kuidagi… pinnapealne ja omakasupüüdlik. See hakkab samuti silma, et alati ei olda just kõige ausamad. Räägitakse täpselt seda, mis antud hetkel kõige kasulikum tundub olevat. Muidugi ei saa öelda, et üks või teine asi kogu rahva kohta kehtib aga mõningad näited.

Wesley räägib meile (ja ka Keenia vabatahtlikele, kes meiega koostööd teevad), et tegemist on aastase projektiga. Pärast meid tuleb 10 uut vabatahtlikku, kes jäävad järgmiseks kuueks kuuks ja jätkavad seda, mida me alustasime. Koordineeriva organisatsiooni esindajalt, Elenilt, kuulsime aga, et see on täielik muinasjutt. Mingit aastast projekti pole. Ja EVS reeglite järgi ei saa ka tulla sama organisatsiooniga uut projekti enne, kui aasta on möödunud.

Pastor Simion on siiani kohalikest vabatahtlikest tundunud kõige mõistlikum. Ehkki tegemist on pastoriga, ajab ta palju vähem oma jumala-juttu kui mõni teine. Üldse on ta rohkem avatud ja arusaavam ja räägib asjadest nii, nagu on.
Teised käisid kaelkirjakuid vaatamas Kruegeri farmis ja kohalikest oli neil kaasas pastor. Pärast lõunasööki küsis pastor Mykolaselt raha, et lõunasöögi eest maksta. Ütles, et Wesley oli unustanud anda, pärast saab tagasi.
Paar päeva hiljem olid Kruegeri farmi omad office'isse ilmunud ja öelnud, et arve on ikka veel maksmata. Lisaks Mykolasele oli pastor raha saanud ka Wesleylt enne farmi sõitmist. Väga kummaline.

Caroline kohe alguses rääkis kolm erinevat juttu kokku, kui vana ta on. Pisike asi küll… aga miks peaks üldse valetama sellise asja kohta?

Ja selliseid väikeseid asju on veel ja veel…

Üldse on emotsionaalselt kohati raske. Tunnen puudust sellest, et saaks kuhugi omaette vahepeal ära kaduda. Ja inimesed ümberringi on ka nii teistmoodi, nendest keda olen harjunud nägevat enda ümber. Pealegi on päris väsitav kahes keeles mõelda ja suhelda koguaeg. Pidevalt peab ümber lülitama kuidagi ennast ja nii juhtubki tihti, et ma leedukatega eesti keeles ja eestlastega inglise keeles rääkima hakkan. Kuna see kõik väsitab, on pidevalt mingi uni peal. Aga kuna majas elab 12 inimest ja toad kajavad mõnusalt ka, saab magada täpselt siis, kui teised otsustavad lasta magada. Mitte et keegi tahtlikult midagi teeks aga siin lihtsalt kõik kostab nii hästi.

Linnas liigume juba üsna vabalt ringi, ilma suurema kartuseta kohalike ees. Paljud teavad meid. Kohati ei ole see muidugi ka hea asi. Ükspäev läksime tuk-tuki ja mootorrattapeatusesse, et koju sõita ja juhid juba kaugelt karjusid meie nimesid. Istusime siis ühe mootorratta peale, kes meid paistis tundvat (mulle ei jää ikka just kuigi hästi näod meelde siin. Kohati paistavad nii sarnased :D). Täiesti ilma ühtegi suunda küsimata, viis tüüp meid otse värava ette ära. Creepy. Suvalised tüübid linnast nurga pealt teavad täpselt, kus me elame. Just sel põhjusel ei ole ma kunagi ennast lasknud värava ette tuua vaid kioskite juures lasknud peatuda. Aga no kui kõik ettevaatlikud ei ole, siis pole teistel ka mõtet eriti olla.

Silmatilgad, Hotel Rwanda, Coca-Cola ja Eesti Iseseisvusp2ev

2010-02-24T13:39:00.006+02:00

Olin linnas viimati, siis istusin siin samas Cyberis ja kirjutasin asju. Siis mingi hetk tundsin, et midagi oleks nagu silmas. Mul peeglit ponud, l22tsed olid ka silmas ja l22tsede konteinerit polnud kaasas (mul alati on aga just seekord oli koju j22nud). Hakkasime koju minema aga Tauno ja Carlos tahtsid veel chaid ka juua. L2ksime siis chaile. Mul l2ks silm j2rjest punasemaks ja valusamaks ja l6puks j2tsin oma chai poleli ja otsustasin, et pean k2hku koju minema ja l22tsed v2lja v6tma. Kihutasime siis koju ja sain nad suure h2daga 2ra ka (sest silm oli juba v2ga valus ja vesine). J2rgmised paar tundi ysna abitu olemist sest silmi lahti ei saanud teha. Liiga valus oli. Elsa ja Sara l2ksid just parajasti haiglasse, nii et otsustasin nendega kaasa minna(Elsal oli sel hetkel malaaria diagnoos, mis hiljem tuli v2lja, et vist ikka ei olnud malaaria, sest arst oli liiga loll lihtsalt. aga see on juba teine lugu). Sama p2eva hommikul olin 2,5 tundi haiglas veetnud, et p6lvearsti n2ha. haiglas ei saanud aru, kumb see rohkem valus on, kas silmi lahti hoida v6i kinni (selleks hetkeks olid m6lemad silmad valusad juba). ootasime siis tund aega j2lle arsti. Selle aja jooksul m66deti mu temperatuuri, verer6hku, pulssi ja v6eti vereproov ka, ehkki ma yritasin koguaeg seletada, et mu silmad on probleem, mitte miski muu. Aga no ei m6junud. Arst tuli siis l6puks. V2ga naljakas ja naiselik kuju. Vaatas mulle oma taskulambiga silma korraks (selline punane, plastikust, mida supermarketist umbes kaheksa krooni eest osta saab) ja kirjutas mingid silmatilgad v2lja.
L2ksime siis haigla apteeki. Esiteks neil ei olnud neid tilkasid. Teiseks ei saanud kaardiga maksta, sest kell oli juba 10 6htul ja accounting oli kinni. Kolmandaks t2nu sellele kasutule vereproovile(mis maksis eesti rahas umbes 150.-) ei olnud meil piisavalt sularaha, et maksta. Otsisime siis kolmepeale k6ik viimasedki sendid oma kotip6hjadest yles, iga viiekymnesendise yle r66mustades aga ikka j2i puudu. L6puks apteeker pani meie eest puuduva summa ja andis meie 50-sendised meile tagasi.
Gilbert(meie autojuht) oli terve aja meid oodanud paduvihmas oma vett sisse laskva matatuga, mis m6nikord tootab ja m6nikord mitte. S6itsime siis linna, et mulle neid silmatilku osta. L2ksime apteeki, et neid saada. Seal l2ks ka pool tundi, sest esiteks ei saanud me pihta, kes neil saab kaardiga maksta v6i mitte. Tyyp lihtsalt vastas iga asja peale "It's ok, sister". Siis ei leidnud nad 6iget rohtu, siis kirjutas ta sada aastat arveid ja asju, sest k6ige selle vahepealt oli tal vaja mu e-maili aadressi mult v2lja pinnida ja yldse p2rast iga t2he kirjutamist paus teha, et igasuguseid lollakaid kysimusi kysida. (Ei! ma ei taha Sinuga Mombasasse tulla! ma tahan neid fucking silmatlku saada, et sellest k6rvetavas valust oma silmas l6puks lahti saada!!!) Terve selle aja m2ngis nokia tune t2iel v6imsusel taustal, kohalikud t2navapoisid k2isid raha kysimas ja Elsa helistas iga natukese aja tagant matatust, et kui kaua meil veel l2heb.

nyyd ma j2lle n2en enam-v2hem ja saan elada oma silmaga.

K2isime kylas oma majaomanikul. T6sine palee!!! Zebranahad seinal, teenijad ringi tormamas jne.
Samas oli selline tunne nagu oleks sattunud filmi "Hotel Rwanda" peategelase juurde. Tim (meie maja omanik ja esimene kohalik, kelle puhul on tunda et ta on euroopap2rasest elust arusaav, kuna 6ppis inglismaal mingi aja) r22kis, et kui m6ned aastad tagasi oli s6da kahe h6imu vahel, siis ta v6ttis palju oma s6pru, kes olid Kikuyud oma majja ja hoidis neid seal peidus, kui Kalenjinid tahtsid maja maha p6letada ja Kikuyusid maha lyya. Tim ise on muide Kalenjin aga ta tembeldati reeturiks, kuna ta ei hoolinud h6imudest vaid aitas oma s6pru. Asi, mis filmis tundus kuidagi v2ga kaugena, tuli nyyd p2riselus nii l2hedale.

T2na k2isime yhel kohalikul juhil kylas (mitte sellisel, kes istub kesklinnas oma kabinetis nahktugitoolis, noogutab, naeratab ja kylalisteraamatusse laseb k6igil kirjutada vaid sellisel, kes reaalselt midagi teeb ka inimeste heaks). Ta ytles, et tal on v2ga hea meel, et me tulime, et inimesed, kes kunagi nende est hoolitsesid (eurooplased siis yldisemalt) on tagasi tulnud, et neid halvast seisust v2lja aidata ja me olime nende jaoks nagu mingid suured valitsejad, kellelt palju oodatakse. Reaalsus? Reaalselt tulid britid, muutsid kohalikud orjadeks, vedasid k6ik minema, mis kasulik, lasid jalga ja asusid v6ileivahinna eest tellima asju endale neilt. Nendeni raha ei j6ua aga samas euroopa saab suurt tulu. ja nyyd on nad 6nnelikud, et me tagasi oleme? Mille yle nad 6nnelikud on? Meie p2rast ongi neil ju k6ik siin nii sitasti. Ok. Nad ei oleks kyll sellel tasemel nagu euroopa. Aga nad elaksid 6nnelikult oma onnides ja vahetaksid lehmasid, mitte ei yritaks iga hinna eest euroopa riideid saada ja coca colat juua ja igalepoole telekaid muretseda, samal ajal kui reaalselt neil selleks tingimusi pole.

V6ib vabalt oelda, et mul pole sellist iseseisvusp2eva veel olnud. Kogu asi toimus kyynlavalgel kuna elektrit ei olnud ja hullumeelse trummip6rina saatel. Koorisime
suure hunniku kartuleid, tegime hakklihakastet (meil on 6nneks gaasipliit) ostsime pudeli viina ja 6petasime teistele eesti laule. Vahepeal hiilisin minema, et dussi all k2ia. Peab ytlema, et ei m2leta, et ma varem kyynlavalgel trummip6rina saatel jalgu oleks raseerinud :D V2ga hullumeelne ja mitte-eestil;ik aga samas siiski sna kodu meenutav 6htu oli.
Josiah ei saanud ooseks koju, sest k6ik tuttavad taksojuhid juba magasid kell 11 ja siin selliseid asju nagu mingid ametlikud taksofirmad, ei paista olevat.

Kodus vangis

2010-02-18T07:40:00.003+02:00

Sara ja Elsa ei lähegi ära!!! Niipalju siis sellest. Üks päev oli see aeg, kui meil hea ja rahulik olla oli kodus. Nad nüüd järsku avastasid, et nad ikka ei taha nii eraldatud kohas olla. Nad ju teadsid enne ka, kus ja milline see koht on. Kus nende ajud siis olid??? Ekstra nende jaoks ehitati tuba ja eraldi köök ja mida kõike veel.

Kenziel on täna sünnipäev. Saab neljaseks. Me Kristiga kinkisime talle uue soengu, sest ema tahtis ta juukseid nulli ajada, sest tal ei olnud raha. No pole hullu... selle 45.- kahepeale kannatame vast ära :D (Ma vist lasen endale ka mingi asjanduse pähe punuda, kui ma jälle liikumisvõimeliseks saan ja linna satun.) Tordi kavatseme ka õhtuks teha.
Positiivne on veel see, et nad lähevad emaga linna seda soengut tegema nüüd ja see tähendab, et nad ei ripu minult käte-jalgade küljes. Eile pidin küll lolliks minema. Kui siis lõplikult villand sai ja oma tuppa läksin peitu, kuulsin Kenziet trepi peal nutmas. Leidsin külmalt kivitrepilt istumas endast väljas märgade silmadega lapse. Caroline oli kusagile ära läinud nii, et ei maininud midagi ei mulle ega Kenziele. Ei noh. Ma võin ta lapse järgi natuke aega vaadata küll, kui tal vaja on, aga siis ta võiks mind sellest ette ka ju teavitada.

Mul on tunne, et ma praegu ainult virisen ja vingun. Aga noh. Kodus istumine ja vihmased hallid ilmad vist teevadki seda. Võiks ka hullem olla samas. Hetkel olen toredalt uimas pidevalt. Eile enam käsimüügi valuvaigistid ei aidanud, pidin kangemate peale üle minema. Lisaks veel arsti välja kirjutatud põletikuvastased ravimid. Eilse päeva lõpuks olin viis tabletti sisse söönud. Täna olen alles kaks (ja kell on alles 9 hommikul).
Täna vähemalt päike paistab. Saan äkki midagi tarka teha oma ajaga ka.

Nägin unes, et käisin kaelkirjakuid püüdmas.

Tundmatuid teid avastamas

2010-02-16T08:02:00.001+02:00

Vett ei ole ikka veel normaalselt. Äkki kolime. Aga leping on aprilli lõpuni selle maja omanikuga. Ilma veeta on üsna jama. Ühel hommikul pesin õues kraani all pead koos suure valge limukaga. Talle väga ei meeldinud mu šampoon.
Rootsi tüdrukud ajavad närvi. Leidsime oma wc jälle sellises seisukorras, et…. Ma pole kunagi näinud, et keegi nii teeks. Ja ma elan oa tänavas. Pott on pidevalt äärteni paberit täis, sitajunnid vahelt välja paistmas ja vett keegi peale pole toonud. Üks õhtu rippusid paberiribad poti äärtelt alla. Ja me oleme kindlad, et need on nemad, sest see juhtub alati siis kui nemad on kahekesi kodus vms. Aga me ei taha mingeid kesköiseid koosolekuid hakata korraldama sellepärast ja nendega veel rohkem tülli minna. Praegu saame viisakalt läbi (aga ei midagi rohkemat) ja äkki saaks seda hoida kuni nad ära kolivad. Miks nad juba rutem ei koli???? Vahepeal kolisid ka. Kaks päeva oli niiii hea. Õhkkond oli kohe selline mõnus rahulik ja vaba. Aga siis tekkis ühes mingi allergia ja nad tulid tagasi. Nüüd peame veel kaks nädalat neid kannatama, kuni rohud mõjuma hakkavad. Aga ehk saame hakkama. Siiani oleme saanud.
Vahepeal tuli vesi. V6i noh öeldi, et tuli. Aga wc pott hakkas valest kohast vett ajama, kui vett tõmmata. Ühel õhtul oli lake Victoria meie toas. Meil oli isegi oma waterfall, sest vett voolas alla trepist meie tuppa. Toru oli katki läinud. Ujutasime elutoa põranda ka üle ja alguses liuglesime niisama ringi. Mängisime ka curlingut (veekanister ja põrandapesumopp), keeglit ja mida kõike veel. Loominguline tuleb olla.

Meil oli On Arrival Training. Saatvast organisatsioonist Elen on siin ja rahvusvaheline koolitaja Leo. Ühe päeva lõpus anti üks grupitöö ülesanne. Tavaliselt pidavat inimestel selle peale päris kaua aega minema, sest tiimitööd ja usaldust jne on vaja. Me saime superhästi hakkama. Kui pärast koolitust jälle 11kesi Wesley autos koju sõitsime, jõudsime otsusele, et meil on hea tiimitöö sellepärast, et meil on oma team-building method: The matatu method. Me lihtsalt peame koguaeg koostööd tegema ja üksteise lähedal olema, kui ennast järjekordsesse sõiduvahendisse pressime :D

Kohati ajab närvi ikka küll, et siin on hoopis teistsugune mõtlemine üleüldiselt. Koolitusel jagasime gruppidesse ennast ja pidime ühe teksti läbi töötama, panema märksõnad suurele paberile ja siis teistele edasi andma, mida räägiti selles dokumendis. Olin ühes grupis eurooplase ja kahe kohalikuga. Kaos. Nad ei saa aru mõistest "key words". Lõpplahendus oli see, et jagasime teksti ära omavahel (igal oli üsna võrdselt teksti) ja igaüks siis valmistab oma osa ette. Joshual ja Jacksonil läks kummalgi üks suur leht väikest teksti, meil kahepeale pool (tegelikult oli igale grupile üks leht mõeldud). Ja ega kohalike seletustest keegi vist ka midagi aru ei saanud.
Ja see on ainult näide. Vahepeal ajab lolliks peast. Siis tuleb kõvasti vaeva näha, et endale sisendada, et see kõik on normaalne ja nad ongi teistsugused ja kuidagi tuleb kompromiss leida.

Alustasime üht pikaajalist mängu. See käib nii: igaüks saab kolm paberitükki. Ühele tükile kirjutab igaüks oma nime, teisele paberile ühe koha (meil oli piirang, et see koht peab olema meie majas/aias), kolmandale ühe eseme (ese pidi ka olema normaalne majas leiduv ese olema). Seejärel segatakse paberid ära ja igaüks võtab pimesi ühe nimega paberi (enda nimi ei tohi olla), ühe asukohaga paberi ja ühe esemega paberi. Mängu eesmärk on "tappa" see inimene (kelle lehe sa said), selles kohas selle esemega. Tapmine toimub nii, et see inimene peab selle eseme võtma sinu käest vastu selles kohas. Näiteks on ülesanne anda Helenile vannitoas tass. Kui Helen selle vastu võtab on ta surnud ja tapja võtab üle Heleni missiooni. Helen kirjutab seinale paberilehe sisuga "Helen tapeti vannitoas tassiga", et kõik teada saaks, et tema on väljas. Tapja nime ei tohi avaldada. Võitnud on viimane ellujääja või see, kes saab tapmise järel missiooni ennast ära tappa. Eseme peab vastu võtma vabatahtlikult ja keegi teine ei tohi sel hetkel juures olla seda nägemas. Mul on päris lihtne inimene ja ese aga see koht... Appi!!!
Mäng võib kesta mitmeid nädalaid ja kohati tekitab paranoiat. Kunagi ei julge midagi kellegilt vastu võtta, kui kahekesi olla. Üks näiteks rääkis, kuidas ta käis nädal aega ringi rinnahoidja taskus ja mõtles välja moodust, kuidas seda teisele inimesele anda. Ei saanud hakkama. Meil praegu keegi veel surnud pole ka.

Tegelikult oli plaanis palju asju kirjutada aga uued avastused, emotsioonid ja muljed on vanad nii enda alla peitnud, et raske on kirjutada sellest. Aga lühidalt siiski.

Shootersis käisime jälle (see on see koht, kus juba teisel päeval käisime kolmekesi), seekord siis kogu seltskonnaga. Eks me natuke hoiatasime neid ette ka, et see ei ole turistikoht. Aga poleks arvanud, et nad näost nii valgeks lähevad. Kohe sisenedes roomas üks väärarenguga mees vastu ja kõik tahtsid hästi palju suhelda, nagu ikka ja kõik olid nii purjus, nagu olekski võinud arvata.
Õhtu jooksul sain:
3 kutset õhtusöögile (et mind oma vanematele tutvustada)
5 telefoninumbrit (üks passipildi taha kirjutatud… nüüd ma saan elu lõpuni imetleda Danieli… aga no selle numbri andmisest mulle tal küll kasu ei olnud)
Kaks abieluettepanekut. Ühe eest pakuti lehmi-kanu(kusjuures loomi pakuti mitte mulle vaid mu "vennale"), teise eest isast kitse.
Ettepaneku selle sama kitse eest ühe tüübiga öö veeta.
Ühe kasuliku kontakti ka. Aga just täpselt see number oli mul hommikuks välja kukkunud kahjuks… Oh well… Midagi pole teha.

Ühe vaba päeva jooksul suutsime siiski teha lühikese miitingu eurooplastega, et paika panna, mida järgmise päeva suurel koosolekul rääkida kohalikele. Meile sattus samal ajal küll ka pastor Simion. Nii et ta osales ka koosolekul. Kõigest sellest tuli üks suur jama, sest järgmisel päeval olid kohalikud projekti eestvedajad ja muud asjapulgad nii vihased, et kaks neist tahtsid projektist üldse lahkuda. Ütlesid, et me ei usalda neid. Pastori peale olid nad tegelt isegi rohkem pahased. Väitsid et pastor töötab nende seljataga ja üritab saboteerida projekti. Üsna pingeline olukord oli. Pärast pikka selgitustööd saime siiski asjad korda ajada.

Plaan oli minna kaelkirjakuid vaatama mingi tüübi juurde aga poole mineku pealt läksime hoopis Kerio valley'sse. See on see paradiis mäe küljel, kuhu esimesel nädalal juba sattusin: Camp Lelin. Taaskord jäi osa inimesi koju. Nii et olime seitsmekesi (Helen, rootsi tüdrukud ja Tauno jäid koju, aga saatvast organisatsioonist Elen tuli meiega). Esimene õhtu oli juba super. Lamasime murul ja vaatasime tähti. Väga imelik, kuud pole juba nädal aega näinud, nii et tähti on veel rohkem näha kui tavaliselt. Samal ajal valmis meile väikeses väliköögis elava tule peal õhtusöök. Õhtul istusime niisama, rääkisime juttu ja mängisime sabotööri. Mul magamiskotti kaasas ei olnud. Terve öö kaklesime Carlosega, et kes magamiskoti endale võtma peaks. Kuna mõlemad jonnisid, külmetasime mõlemad terve öö. Kell pool seitse hommikul ronisime kõik mäe servale ritta ja vaatasime päikesetõusu. Super ilus. Suur org, milles inimasustust on väga minimaalselt. Teid ega külasid ei ole. Teisel pool õrna udusse mattunud orgu, kõrguvad suured mäed, mille tagant piilub välja päike. Sealjuures on kõik täis lindude, ritsikate ja ei tea kelle kõige veel hääli.
Kohaliku mehe abiga võtsime suuna allapoole. Leidsime ilusa kose, kuhu kavatsesime pärast matka ujuma ja niisama puhkama tulla. Kose all oli koobas ka, kuhu me vabalt neljakesi sisse mahtusime. Aga arvestades meie kogemusi matatudega, oleks me vist 15 ka sinna sisse mahutanud). Tee läks alguses läbi põldude vahelt, kust meid mitmed kohalikud tervitasid. Tee ääres kasvasid banaanipuud ja eukalüptid. Väikese kooli juurest möödusime ka, mille lapsed meilt õhupalle nõudsid. Ju siis oli seal varem mzungusid ka käinud õhupalle jagamas.
Suur kummipuu, mille all puhkasime. Natuke eemal oli üks suur kivi, mille otsas ananassi sõime ja vaadet nautisime. Samal ajal vaatas meid arusaamatu pilguga üks kohalik naine oma hütist ja karjus arusaamatus keeles midagi. Tahtsime tagasi hakata minema aga mõtlesime, et lähme korra vaatame natuke edasi mis teiselpool mäekülge on. Kui teisele poole jõudsime nägime veidi maad allpool üht suurt kaljunukki ja otsustasime sellele ronida ka enne tagasipöördumist.
Kui sinna jõudsime, jäime kõik vait ja pilte keegi enam ei kõpsinud. See, mis meile sealt avanes , oli midagi, mida ei saa kirjeldada ega piltidesse panna. Metsiku loodusega suur org, ühtegi teed ega midagi ei paista. Kaljunukil väike maja, kuhu läheale saab ainult ronides. Kogu selle vapustava vaate kohal liuglemas suur kotkas. Ja ühel teisel kaljunukil meie ja maja vahel, seisis samasugusel kivil üks kohalik, kepp käes. Ta oli vist just teel koju ja peatus, et nautida vaadet. Sel hetkel võis tema peast läbi käia mõte "This is my home country" ja esimest korda siin viibimise ajal oli mul tõsiselt kahju, et ma seda öelda ei saanud…
Justas tahtis selle maja juurde minna. Ma alguses üritasin teisi ümber veenda, et meil on ikka vaja lõunaks laagris tagasi olla. Pealegi oli mu põlv ronimisest hakanud ennest tunda andma. Lõpuks otsustasid kõik ikka minna ja ega ma ka üksi ei tahtnud ilma millestki jääda. Poolel teel majani, jõudsime arusaamale, et see mühin, mis taustal on olnud koguaeg, peab olema kosk. Pärast järjekordset arutelu otsustasime, et üritame seda koske leida. Näha seda küll ei olnud. Sellest hetkest peale, et olnud enam mingit juttugi teeradadest ega ohutusest. Me lihtsalt ronisime mööda mäekülge alla, vahepeal veerevate kivide eest põigeldes. Teepeal kohtasime kitsesid kes, kellad kaelas, ringi ronisid. Kaugel puude vahel märkasime tükikest veenirest "Kas see ongi see suur kosk, mille pärast ma niipalju olen vaeva näinud?" oli esimene mõte. Ronisime edasi ja edasi, kuni langused juba nii ohtlikuks muutusid, et isegi suurimad entusiastid ja riskivõtjad otsustasid, et nüüd on liiga hull. Istusime siis põõsaste alla maha, et pärast veepausi tagasi hakata liikuma. Siis äkki ilmus välja see sama karjus, keda enne olime kaljunukil jälginud, kutsikas kaenlas. Ju ta oli meid terve ajal jälginud ja mõelnud, et mida need valged siin üritavad. Poisid said temalt teada, et kose juurde peaks ka ikka kuidagi saama ja karjus ütles, et võib nad sinna aidata. Me jäime Eleni, Kristi, Carlose ja teiste poiste kottidega maha neid tagasi ootama. Pärast mõningat ootamist jõudis tagasi karjus. Aga ilma koera ja poisteta. Karjus ütles, et poisid olid käskinud meid ka kohale tuua. Võtsime siis lisaks oma asjadele ja teiste asjad ja hakkas veel hullumeelsem ronimine piki mäekülge ja vahepeal alla. Kohati ronisime käpukil läbi täieliku võsa. Mulle oli sattunud Love õlakott, mis pidevalt lahti läks ja maha kukkus, sest see sang oli nii pikk ja lühemaks ka seda teha ei saanud. Kui kose juurde jõudsime oli järjekordne WOW efekt.
Võimas veemass mööda püstloodis seina mitmeid kümneid meetreid alla langemas. Ujusime ja turnisime tükk aega. Sinna kohta turist juba naljalt ei satu. Kusjuures kui me Camp Lelini omadele õhtul rääkisime, kus me olnud olime, ei teadnudki nad, et selline koht olemas on.

Kutsikas niutsus väga kurvalt terve aja ja oli väga paanikas, sest ta ei saanud väga kividel ronimisega hakkama aga omanik (Mike) turnis sel ajal puude otsas. Ühel hetkel oli koer kivi otsast vee alla kadunud. Õnneks oli Justas seal lähedal ja tõmbas koera välja. Pärast seda koer enam Justast rahule ei jätnud.
Tagasitee oli veel raskem. Tempo oli kiire ja maastik väga raske. Kui me juba tükk aega olime ülespoole roninud ja mul jalad all värisesid ja sõna ei kuulanud. Pilt oli kõikuv ja udune, kõrvus südame tuksumine kõlas ja palavus ja väsimus mind tappa tahtsid, küsisin väga lootusrikkalt, palju me juba tõusnud oleme. Vastuseks sain, et 50 oleme tõusnud, 350 veel.
Lõpuks nägime kaugelt suurt kummipuud, mille all olime varem puhanud ja mõtlesime, et teeme selle all peatuse. Ma küll olin üsna kindel, et ma ei jõuagi sinna välja oma väsimusega aga kuna enne seda puud ühtegi varju ei olnud, ei olnud mul ka valikut. Kui puuni jõudsime, kukkusin lihtsalt pikali ja otsustasin enam mitte liigutada (sel hetkel oli meil veel osa tõusu ees, aga mitte enam nii järsku).
Ja kui ma siis ühel hetkel jalga enda alla hakkasin tõmbama, käis põlvest kohutav valu läbi. Ja enam pa püsti ei saanud. Vähe sellest, et ma jalale toetuda ei saanud, mul oli juba siis meeletult valus, kui ta natukenegi maad riivas. Ülejäänud tee läbisin poiste seljas. Nad said kõik päris hea trenni mind mäest üles tassides. Kohalikel lastel oli ka lõbu laialt.
Kohale jõudes ootas meid ugali ja kitseliha. Sel hetkel tundus see maailma parim söök.
Teised läksid tagasi Eldoreti, me jäime Eleni ja Carlosega veel üheks ööks maha. Istusime poole ööni, rääksime juttu ja jõime rummi. Kuulsime all orus elevante!!! Aga üsna hale oli nii palju teistest sõltuma, et isegi wc'ni ei saa ise. Sel öösel oli meil kolm magamiskotti. Täielik luksus.
Järgmisel hommikul kutsusime endale matatu järgi. Alguses olime õnnelikud, et meil kolme peale suur matatu on. Aga siis otsustasid matatu juht ja kaassõitja, et neil on ikka vaja kõik peale korjata, kes teeääres liiguvad. Aga no polnud hullu, saime matatuga siiski ukse ette.
Jalg on hetkel selles seisus, et kui elastikside on peal, saan majas natuke ringi liikuda aga juba pärast väikest pingutust hakkab väga valus. Käisin arsti juures ja pean nüüd 5 päeva täielikult kõndimist vältima ja pärast seda ka ettevaatlik olema. Kui kahe nädala pärast pole korras, lähen kuskile erialaarsti juurde.

Kurval toonil ka: sel ajal kui mina olin jõudnud matkalt koju ja mööda maja ringi hüppasid, olid teised meie esimesel jalka turniiril. Sain aru, et päris palju inimesi oli kokku tulnud ja kõik oli väga lahe kuni selle hetkeni, kui üks poiss auto alla jäi kohe sealsamas. Juht pistis jooksu aga rahvamass püüdis ta kinni. Mees jäi rahvamassi käes ellu aga poisil õnnetusega nii palju ei vedanud.

Ps. nüüd saan äkki pilte üles laadida, sest meil on nüüd kodus (väga aeglane) nett ja teised lähevad kaelkirjakuid vaatama. Ma ju ei tohi kaasa minna, ehkki väga tahaks.

Lovel tekitasid malaaria tabletid korralikud kõrvalmõjud. Tal on ikka päris korralik depressioon peal. Asja teeb hullemaks see, et tal on tüdruk rootsis. (kõik teised vabatahtlikud on vabad ja vallalised). Ma ei ole malaaria tablette võtnud, aga mul ka viimastel päevadel on mingid kohutavad tujukõikumised ja asjad. Kohati tuleb pähe mõte, et katkestaks projekti ja et see on enesepiinamine. Aga lõpuks jõuan siiski jälle otsusele et see on seda väärt. Ehkki ma jõuan alati samale järeldusele, ei muuda see seda, et küsimus ikka ja jälle tagasi tuleb. Musi kaissu tahaks ju nii väga.

2010-02-09T13:26:00.002+02:00

Ma olen iga p2evaga j2rjest 6nnelikum, et ma eestis olen syndinud. see muidugi ei t2henda, et ma seda kogemust siin ei hindaks.
kuulsime veel rohkem naiste-meestevahelistest suhetest. seda, et 90% mehi oma naisi peksavad me juba teadsime. ehkki meie vastuv6tjad teevad sellist n2gu, nagu poleks asi nii hull, r22givad kohalikud naissoost vabatahtlikud meile muud juttu). n2iteks see, et ikka veel on nii, et naine kuulab kuni abieluni oma vendade s6na (isa loomulikult ka) ja siis isa myyb tytre kahe lehma eest mehele ja siis naine kuulab mehe s6na. ja kui ei kuua, saab peksa. ja "this is not violence, this is disciplining". ja kui me neile r22kisime, et euroopas on suhe pigem kahe v6rdse partneri vahel, olid nad ekstreemselt yllatunud. nad arvasid vist, et me oma euroopa vabatahtlikega elame ka nii, et poisid viskavad meile oma mustad sokid ja me peseme 2ra.
ja yks kenja naine r22kis, kuidas ta vanaisal 33 naist oli. hetkel elab 3 ainult. ylej22nud on juba surnud.

yksp2ev istusin matatus ja kaks tyypi tulid minuga l2bi ana r22kima. ma alguses ei saanud aru, mida nad tahtsid. l6puks sain aru, et tahtsid seksi. mis nad m6tlesid, et ma ronin matatust v2lja ja kuulan s6na ja l2hen nendega kaasa v6i?

ok ma ei suuda praegu rohkem kirjutada. ma tegelen liiga paljude asjadega korraga ja liiga palju m6tteid on peas ja aeg pressib ka peale.

Igatsen Musi!

Kus elab Mann?

2010-02-05T14:46:00.002+02:00

Ok. Nüüd siis võib ennast lolliks lugeda mu elust, kes tahab :D

Loodusest:
Sooja on päeval vist mingi 25-30 kraadi. Ei teagi. Meil pole kraadiklaasi. Öösel läheb päris jahedaks. Kui ma kell 6 hommikul üles ärkasin, oli küll jahe. Aga meil on üsna õhukesed tekid ka siin. Tegelikult Eldoretis näeb loodus isegi üsna euroopapärane välja. Teel siia nägime isegi mände. Aga suured kaktusepuud (no ikka kõrgemad kui ühe korruse kõrgused) kasvavad siin küll. Banaanipuud ja teised palmid ka kuigi haruldased pole. Aaloe taimed on ka üsna meeletud, neid on põldude ääres lausa hekkidena kasvamas. Ja neid puid-põõsaid mida me ei tunne, on ikka ka kõvasti. Teepeal oli salude kaupa puid, mille tüvi oli kuldne. Helkis päikese käes.
Ega tegelikult aru pole saadagi, et me mäe otsas oleme, sest näha pole ümber ei tippusid ega orgusid. Hingata ka raske pole väga. Ehkki, kui teised jooksmas käisid, ütlesid, et siis ikka mõjutab ka. Sääski oleme näinud küll mõnda aga mitte kuigi palju. Pealegi, need elukad, kes malaariat kannavad, ei pidavat paljunema nii kõrgel. Saime endale sääsevõrgud ka, nii et nüüd ei pääse isegi need mõningad sääsed ligi.
Joshua ütles väga muretu häälega, et jah, meil siin on musti mambasid ja rohelisi mambasid ja skorpione ja kõike. Aga mitte eriti palju (milline lohutus).
Tee peal nägime ka sebrasid ja paaviane. Sebrad on madalamal alal täiesti tavalised nähtused ja nad liiguvad siin sama vabalt ringi nagu lehmad-lambad-kitsed.
Aga lõvid ja elevandid ja muu selline seltskond pidi põhiliselt ikka rahvusparkides olema ainult. Vihmamatsas käies nägime kolme erinevat sorti ahve ringi möllamas. Varsti peaks vihmaperiood hakkama, sest suvi hakkab lõppema ja algab sügis. Vihmaga oli päris jahe isegi. Või noh. Lühikeste käistega ja läbimärjana on vist igal pool jahe. Temperatuur pidi juunis-juulis külmemaks minema. Rääkisid, et on öösel isegi nullini langenud. No selle temperatuuri elame vast kaasavõetud riietega veel üle, kui päeval soojem on.

Kohalikest inimestest ja elust:
Eldoret on küll üsna suur linn(200 000 inimest umbes) aga turiste siin väga ei ole. Kesklinn on täis saginat ja autosid ja kärudega inimesi ja jalgrattaid. Inimesi on koguaeg kõik kohad täis autodega segamini. Ülekäiguradasid ega valgusfoore pole. Teed ületatakse lootuses, et keegi otsa ei sõida (üldiselt vist ei sõida ka). Liiklus on nii pidi nagu Inglismaal, mis vahel tekitab segadust, kuna me oleme harjunud valele poole vaatama.
Kõik kohad on igasuguseid silte täis, mis asutused mis majas on aga kuna neid nii palju on, siis ega nad eriti ei aita ka. Ja ega alati ei ole silte ka. Lihtsalt peab teadma, mis kuskil on. Üldse ei saa tihti aru, kas ikka on mingi avalik asutus või mitte, sest kõik on sellised poolpimedad putkad.
Peatänavast juba natukene eemal on slummid, kus inimesed elavad suvalistest materjalidest (plekk ja pehkinud puutükid) kokku kopsitud kuutides ja tegelevad oma äridega. Kusjuures ükspäevkäis üks mees meile rääkima, kuidas tal oma "business" on. See seisnes selles, et tal oli näpu otsas kolm paari kasutatud plätusid ja ta käis ringi ja müüs neid. Slummides (ehk siis suuremas osas linnast) elavad inimesed ja loomad segamini, prahti ja solki on kõik kohad täis jne. Üsna kurb vaatepilt. Ehkki inimesed paistavad siiski vaatamata kõigele väga rõõmsameelsed.

Keenias keerleb k6ik meeste ümber. Naised on selleks, et lapsi sünnitada ja kasvatada ja meest teenida. Kui naine seda ei tee, saab ta peksa (90% mehi pidavat oma naisi peksma). Kui naine peksa saab, jookseb ta tavaliselt ema juurde ja tuleb natukese aja pärast tagasi kahe kana või millegi sellisega ja tänab meest, et see ta tagasi võtab. Peksmine on märk armastusest, nagu meile selgeks üritati teha. Kui naine ja mees peaks lahku minema, siis seda naist enam keegi ei taha. Sama on siis, kui naine peaks mehe peale kaebuse esitama politseisse näiteks, sest siis teavad kõik teda kui "pealekaebajat" ja siis ei taha teda enam keegi. Ükspäev üks kohalikest arvas, et ma peaks Keeniasse temaga jääma ja seletas mulle, kuidas Keenia mehed naisi väga austavad. Kui ma selle peale enam-vähem naerma hakkasin, et mis austusest ta räägib, siis ta vaatas mind väga arusaamatu näoga ja ei saanud aru, mis mõttes nende suhtumine vale on. Mulle väga ei sobiks see, kui austust läbi peksmise näidatakse. Ei aitäh.

Linnadest kaugemal elatakse mudaonnides, millel on heinast katused. Need on paremad elupaigad kui slummide kuudid. Isegi ööbisime korra sellises. Täitsa mugav ja mõnus oli.
Mzungusid (valgeid inimesi) väga ei ole, ehkki päevas 1-2 inimest näeb. Nad elavad kõik samas kandis kui meie, ehk siis nö. Rikaste linnaosas. Kui tuk-tuk’i lähme võtma teavad kõik juhid, et mzungud tahavad Elgon Viewsse saada. Tänaval hüütakse järgi „wazungu!“(mzungu mitmus). Ja kõik tahavad hullult tutvuda ja katsuda ja ütlevad "tere tulemast" ja uurivad, kust me tuleme jne. Ühesõnaga kõik on väga sõbralikud ja me oleme linnapeal suur vaatamisväärsus, kui ringi liigume. Aga kohalikud väidavad, et varsti harjutakse meiega ära. Eldoretis pidavat kõik üksteist tundma rohkem või vähem. Kusjuures juba on natukene märgata tähelepanu vaibumist. Eriti nendel tänavatel, kus rohkem liigume. Aga siiski suurem osa päid pöördub.
Enamik inimesi käivad ringi üsna euroopapäraselt. Aga need riided on näha, et on suvaliste kohtade pealt kätte saadud, nii et dressipüksid ja pintsak on väga tavaline vaatepilt. Aafrikapärast on üsna vähe, kõik tahavad olla "lääne" moodi. Poodides on müügil kreeme, mis lubavad naha heledamaks teha (fair and beautiful). Jah, osa naisi kannavad asju pea peal ikka veel, nagu filmidest ja piltidelt näha on olnud.
Naistel on üldiselt kas juuksed patsideks punutud (kunstjuustega segamini üldiselt) või siis on täitsa maha aetud. Suur mood on parukad. Need on vist küll ainult rikkamatel inimestel.
Omaette grupi moodustavad kodutud väikesed poisid, kes käivad ringi liimipudel suul ja raha kerjavad. Me kutsumegi neid liimipoisteks. Nad on üsna järjekindlad oma jälitamistes. Ma arvan, et see on üks asi, millega ma kunagi ära ei harju, et väikesed räpased, katkiste riietega lapsed mul järel käivad, liimipudel suul ja käsi välja sirutatud. Aga neile pole mõtet raha hakata ka andma. Kui ühele anda, tuleb iga nurga tagant neid karjade kaupa juurde ja teised tahavad ka saada ja siis ei saa neist enam mitte kuidagi lahti.
Üks harjumatu asi on ka see, et mehed hoiavad käest kinni üksteisel, kui ringi liiguvad. Samas naised seda ei tee. Ehkki viimasel ajal on meie kohalikud vastuvõtjad hakanud ka meil käest kinni võtma. Sellega näidatakse sõprust ja usaldust siin. See kohati häirib päris korralikult aga ebaviisakas on ära ka öelda. See on nagu sõpruse tagasilükkamine.
Üldse on inimesed väga sõbralikud ja annavad kätt koguaeg iga asja peale ja katsuvad päris palju. Käteldakse ka nendega, kes on ammu juba tuttavad. Ja Viie minuti jooksul ka teine või kolmas käesurumisring ka mööda külge maha ei jookse. Eks sellega peab harjuma. Tänamist ja vabandamist ja kõike muud on koguaeg niipalju ette taha, et kohati on eestlaste jaoks lausa koomiline. Samas peab tunnistama, et ma olen juba päris palju muutunud. Ma vist tänan ja vabandan päevas rohkem, kui ma varem seda nädalas tegin.
Inimeste lähedust näitab ka see, et autod-bussid (matatud ja tuk-tukid) on pidevalt täis topitud. Ma olen kaks korda siinoleku jooksul nii istunud, et on ruumi liigutada ja õhku hingata. Aga see käibki asja juurde ja kõik teevad nii. Politseid ei huvita ei see, et autod on täis topitud ega see, et mõnikord natuke võetud on, kui sõidetakse. Turvavöödest pole keegi vist kuulnudki. Ja kui satubki mõni politsei, kes teeb näo, nagu teda huvitaks, tuleb ainult õiget rahatähte näidata. Korruptsioon on täies hoos. Siiani on meie rekord 19 inimest korraga auto peal: Wesley autos oli 7 inimest sees ja 12 kastis (ei olnud just suurim kast).
Teed koosnevad rohkem aukudest kui asfaldist. Ja nagu sellest veel ei piisaks on iga natukese aja tagant ka teetõkked. Nii et kiiresti sõitmisest ei ole siin juttugi. (isa oli kaardi pealt vaadanud enne tulekut, et Nairobi-Eldoreti vahel on neljarealine tee. Võib-olla on neil unistus neljarealisest teest ja nad on selle kaardile pannud)

Süüakse palju ugalit, mis on maisijahust puder. Näeb välja nagu kartulipuder aga ta on selline natuke tahkem ja ei kleepu. Sellest tehakse käte vahel pall ja süüakse koos erinevate kastmetega. Ugalil endal maitset pole aga sellejaoks ongi kastmed. Enamik inimesi sööb ugalit vähemalt korra päevas. Me niipalju ei suuda. Riisi süüakse ka palju. Kastmed on põhiliselt erinevate lihadega. Sealiha väga ei sööda. Kala siinkandis ka mitte, sest see on kallim kui muu liha. Aga muud küll. Kartulit süüakse ka aga mitte riisi või ugali asemel vaid ta on köögiviljana kasutatud selles mõttes, et ta on koos porgandi ja muu köögivilja kraamiga koos kastme sees. Polegi varem riisi ja kartulit koos söönud. Kätega söömine on ka juba täiesti sisse jäänud (ugalit süüakse kätega aga riisi põhiliselt kahvliga). Ükspäev vaatasin õhtusöögi ajal lauas ringi, siis enamik sõid kahvli ja käega segamini. Puuvilju on palju ja neid müüakse iga nurga peal. Banaanid, ananassid, mangod, passionid ja kõik muu on siin kohapeal kasvav kraam. Ajaviiteks näritakse suhkruroogu, mis on väga hea ja mahlane (2 meetrine suhkruroog maksab umbes 3 krooni, kõige kallimal perioodil) või röstitud maisi (2 krooni). Häirib see, et nad panevad söögi sisse kogu looma enam-vähem. Normaalset liha on vähe. Mingit sisikonda ja konte on kõik täis. Eraldi söök on Gizzards, mis ongi konkreetselt kana sisikond, leidub ka kitse sisikonda. Ma olen peaaegu neid asju tellinud, lihtsalt sellepärast, et proovida menüüst midagi, mis ei ole tuttav. Õnneks olen õigel ajal teada saanud, mida see tähendab ja tellimuse ära muutnud.

Käsi põsakil istuda on väga ebaviisakas, nagu ka toidu nuusutamine või keeldumine ükskõik millest, mida pakutakse. Inimesed küll ei ütle midagi, aga on näha, et need asjad riivavad tugevalt nende tundeid. Eks me veel saame ajajooksul teada, mida me kõike veel valesti teeme.

Kella 4-5 ajal ilmuvad inimestele selga sulejoped ja kõik muud, sest õues läheb külmaks. Ma mõtlen muidugi nende jaoks külmaks. Sel ajal meie kõik alles hingeldame oma õhukestes riietes ja higistame palavusest. Kell 8-9 õhtul hakkab vaikselt ilma käisteta pluusiga väljas jahe. Hullud eurooplased ei saa, aru nende arust, et väljas külm on. Üks õhtu, kui majas vett ei olnud aga aiast kraanist tuli, otsustas Mykolas, et ta siis peseb ennast õues. Kell oli juba 9 kandis. Küüris ennast siis seal pimeduses, kui järsku nägi valvurit, kes teda väga arusaamatu näoga vaatas, paks jope seljas ja kapuuts niimoodi pähe tõmmatud, et ainult ninaots välja paistis.

Meie elu-olu:
Me elame rikaste linnaosas, mille nimi on Elgon View. Ja kui ma ütlen rikaste, siis see ei tähenda seda, et oleks asfalt (linnas isegi on päris palju asfaldilt) ja lehmad käivad ka ikka vabalt mööda tänavat ringi. Aga majadel on kõrged aiad ja enamikul ka valvurid.
Meie majas on neli magamistuba, kolm vannituba, millest hetkel vist kaks töötavad (mõnikord ei tööta ükski, sest vett ei ole lihtsalt). Köök ja söögiruum on ka. Alguses pidime elama ühes teises majas, kus on rohkem tube aga mingi jama oli, nii et saime selle maja. Aga oleme üsna rahul. Alguses kui jõudsime, oli olemas ainult hunnik madratseid ja tekke nurgas ja kõik. Aga sama õhtu jooksul tulid juba voodid (eritellimusel meile valmistatud, väga ilusad) ja söögilaud koos toolidega. Praeguseks on juba isegi kardinad ees.
Me elame eesti tüdrukutega ühes toas. Kristi on lõpetanud rekreatsiooni ala ja Helen on hariduselt inglise keele filoloog. Teises toas elavad Mykolas Leedust ja Carlos Hispaaniast. Carlos oli varem jalgpallitreener ja kohtunik, Mykolas on ajakirjanik. Kolmandas toas elavad Justas Leedust, kelle ala on keskkonnakaitse ja meteoroloogia, Love Rootsist (hääldatakse Luve), kes tegeleb break- tantsuga ja Tauno Eestist, kes on vabakutseline kunstnik. Neljandas toas elavad rootsi tüdrukud. Nad on muidugi omaette nähtus. Nad käivad pidevalt ringi nägu nii krimpsus nagu neil oleks sitt nina all. Kui nad söövad, on üks sellise näoga, nagu hakkaks kohe oksendama. Aga kui keegi vastuvõtjatest lähedal on, siis nad kiidavad kõike ette-taha ja räägivad kui hea ja tore kõik on. Täiesti kahepalgelised. Ühel õhtul korraldasid suure draama sellepärast, et meie ei käitu nende arust õigesti ja olid väga närvis. Ülejäänud kaheksa vahetasid omavahel pilke ja raputasid pead. Kõik said aru, et nad reageerivad üle ja peaks kõigepealt ennast vaatama, kui draamasid hakkavad korraldama. Nüüd nad ise tekitasid lõhe enda ja teiste vahele. Praegu küll suhtlevad kõik siiski normaalselt aga kuus kuud sellised pinged tõenäoliselt viisaka naeratuse taha ei jää. Nüüd hoiavad mad juba kõigist kaugemale. Aga õnneks kolivad nad varsti ära ühte kooli õpetama. Pidid juba veidi aega tagasi kolima. Aga ega väga vahet pole. Nad niikuinii istuvad oma toas pidevalt kahekesi.
Meiega koos elab ka Caroline oma kolmeaastase tütre Kensiga. Ta aitab meil süüa teha (üldiselt teeb süüa Caroline + üks meist) ja peseb põrandaid jne. Selle eest saavad nad elukoha ja toidu. Väikese palga ka. Temaga veel hakkab probleeme olema. Ma hetkel ei räägi sellest, eks näis, mis saama hakkab aga peame ettevaatlikud olema temaga.
Ja öösiti on siin ka valvur Freddy või Tom. Nad käib väga tähtsa näoga oma puunuiaga ringi ümber maja ja patrullib. Vahepeal on Freddy meie juures sees ka õhtuti istunud ja juttu rääkinud. Alguses hoidis eemale. Aga siiski käib ta iga natukese aja tagant ringe tegemas väljas ja on väga tõsise ja asjaliku ilmega.
Üks hommik oli meil ka "aednik". Vaatasin hommikul aknast välja ja üks mees peksis suure noaga (macheete?) peenras taimi.

Linna jalutuskäik on umbes pool tundi. Aga sinna saab minna ka tuk-tukiga. Tuk-tuk on kolme rattaga "auto"?, mida kasutatakse ühistranspordina (teeb häält: tuk-tuk-tuk-tuk-tuk). Saab minna ka mootorrattaga. Kamp kohalikke passib päevad läbi nurga peal ja nad üritavad pidevalt meid ära rääkida, et me nendega linna sõidaks. Mõnikord sõidame ka.
Naabrilapsed käivad vahepeal külas mängimas. Ja üldse on vahepeal aias igasuguseid kohalikke, keda me ei tea.
Inimesed kes veel meiega kokku puutuvad on Wesley, kes on KESOFO (meid vastuvõtva organisatsiooni - Kenyan Community Sports Foundation) juht. Muhe tüüp, kes teeb kõik, et meil kõik korras oleks. Tal on kesklinnas väike kontor, kust ta organisatsiooni tööd juhatab. Ja kui ma ütlen "väike" siis ma tõesti mõtlen väike. Seal ei olnud ikka väga midagi. Aga no nad saavad hakkama.
Joshua on meie mentor töö alal. Tema juhatab konkreetselt meiega seotud projekti ja töö-osa. Aga plaanid muutuvad iga hetk, nii et ei teagi, kas ta kunagi uute plaanide tegemiselt ka projekti juhtimiseni jõuab.
Dorkas on meie mentor selles osas, mis meie elamist ja toitumist ja muud puudutab. Aga teda oleme me ainult mõned korrad näinud. Veel on igasuguseid inimesi, keda meile tutvustatud on KESOFOst aga ega me ei mäleta kõiki. Liiga palju on korraga. Ja meil on hetkel veel raskusi mustanahalistel vahet tegemisega. Täna näiteks tükk aega nuputasin, kas minu kõrval istub Jackson või Joshua.
Freddy oli ükspäev hakanud Kristile rääkima, et tal on telefon nii katki, äkki Kristil on raha, et talle uus osta. Ja Caroline küsis Helenilt laenu. Helen ütles, et tal ei ole. Aga nad teevad koguaeg niipalju meie heaks koguaeg. Poevad kasvõi nahast välja, et meil võimalikult hea oleks. Eks see osalt on ka sellepärast, et loodavad ise midagi vastu saada. Aga see kõik teeb äraütlemise nii palju raskemaks. Teada on, et kui korra küsivad, siis küsivad veel. Ja meil on vaja nendega pool aastat koos elada.

Töö:
Ei tea veel päris täpselt. Paistab, et me hakkame erinevates koolides ja noortekeskustes erinevaid spordiüritusi korraldama ja sinna juurde toome ka keskkonna ja aidsi ja narko jms teema. Mängime niisama lastega, tutvustame neile uusi mänge, korraldame turniire koolide-klubide vahel jne. Ei tea, küll kuidas see välja nägema hakkab, kui lapsed meil koguaeg karjade kaupa käte-jalgade küljes ripuvad.
Üldse on juhtivad põhimõtted "pole pole"(aega on), "hakuna matata"(no problems) ja "plans are made by man and plans are unmade by man". See tähendab seda, et siiani pole me midagi tarke veel väga teinud ja kõik venid ja plaanid pidevalt muutuvad. Aga samas pole hullu, sest need päevad lähevad meil tööpäevade alla kirja. Näiteks ükspäev olin "lõunapausi" ajal messengeris ja vaatasin, et kell on niikaugel, et paus saab läbi. Ütlesin, siis teistele, et pean minema tööle tagasi. Tegelikult koosnes pärastlõunane tööaeg kohvikus chai joomisest ja jalkaväljaku ääres chillimisest. Meie tööpäevad võiksidki alati sellised olla. Isegi kui nii lebod ei ole, siis rutiini vist karta ikkagi pole.

Juhtumisi:
Esimene söömine Aafrikas. "Restoran" kuhu me sisse astusime haises üsna kohutavalt. Kärbseid oli ka täis. Ja kui kasvõi kümnendiku euronõuetest kontrollida selles kohas, pandaks see koht kindlasti kinni. Sellegipoolest jäime sinna sööma. Tellisin kala. Mul pole õrna aimugi, mis kala see oli, aga tal oli selg suuri ogasid täis ja ta vaatas mulle suurte silmadega otsa. Maitse oli üsna ok isegi. Kartsime kõik, et õhtuks on kõht lahti, aga ei juhtunud midagi. Wc oli auk põrandas. Hiljem tuli välja, et suuremas osas kohtades on nii. Fäänsides kohtades on ainult potid (ehkki mitte alati koos prill-laudadega).
Korra olen kodus ka olnud sunnitud kraanivett jooma, sest meil oli vesi otsas, muud ei olnud ja janu oli meeletu. Õnneks ei juhtunud ka siis midagi.

Käisime Justase ja Taunoga linnas teisel õhtul. Alguses läksime ühte kohta kus olid prill-lauad. Aga sel ei olnud väga huvitav nii et läksime rohkem nurgatagusesse kohta. Tegemist oli kohalike baariga. Muldpõrandaga ja suvalisest plekist kokku klopsitud. Õlu oli soe ja odav ja suitsu müüdi ühekaupa. Aga live-muusika mängis ja inimesed tantsisid ja pidu käis. Me saime kohe endale piitsaga valvuri ( väga augulise kampsuniga), kes ajas leti juurest inimesi minema hüüdes "Let the mzungu by!". Meiega tahtsid koguaeg igasugused inimesed kohtuda aga meie "valvur" väga purjus ja kahtlaseid inimesi meile lähedale ei lubanud. Mingi hetk tekkis tänu sellele kähmlus ka, et kõik meid lähedalt näha tahtsid.

Ärkasin üles ja nägin, et mingi mees on värava taga. Caroline läks avama. Võttis valvuri putka kõrvalt maast võtmed ja keeras värava lahti. Milline turvalisus!!!

Kui Joshuaga esimest korda linnaga tutvusime, haakis ennast juba üsna alguses sappa üks väike poiss. Paistis et päris liimipoiss ei olnud (pudelit polnud ei suul ega käises) aga kodutu küll. Kui lõuna ajal sööma läksime, tuli ka sinna järgi meile. Kui talle süüa ostsime, sõi kõik viimase puruni ära ja meie jääke ka veel peale. Ega ta vist ei teadnud, millal ta järgmine kord süüa saab.
Keset sööki järsku otsustas Joshua, et me võiks minna rugby mängu vaatama. Nii et varsti tuli meile järgi kaks autot, ühes oli linnupuur lindudega armatuurlaual. Meid oli sel hetkel 11 + autojuhid. Aga kõik topiti kahte autosse ära. Meie autos mängis kõvasti ameerika hip-hopp. Aga siis jäi auto järsku seisma. Pärast paari katset läks uuesti käima. Sõitsime siis veel natuke ja mootor jäi uuesti seisma. Juht üritas ja üritas käivitada aga mootor ei teinud mingitki heli. Kuna see juhus otse ühe puuviljakioski juures, siis sealt tuli paar meest appi meid lükkama. Lükkasid meid mäest alla. Me tükk aega veeresime enne kui auto käima suvatses minna. Rugby mängul tekitasime me samasugust uudishimu nagu igal pool mujalgi. Tuli välja, et mängu reegleid ei teadnud keegi pealeühe, isegi Joshua mitte. Ega nad palju selgemaks ei saanud ka pärast seda, kui ta meile neid seletada üritas. Aga paistis, et ka kohalikud olid sinna suuremas osas tulnud melu pärast, mitte tingimata mängu vaatama. Tore kogemus igatahes.
Tagasisõit koju toimus nii, et meid kõiki (+veel mõned kohalikud) topiti Wesley autosse. Ma olin nende hulgas, kes auto kastis istusid. Tore oli sõita, tuul näkku puhumas ja Mykolas oma äsja ostetud kitarri mängimas.

Jalutasime linna peal ja kõht läks tühjaks. Mõtlesin, et ostan ühest söögikohast friikartulid kaasa. Alguses tundus, et nad said väga hästi aru, mida ma tahan. Aga kui oma tellimuse kätte sain, oli friikartulite asemel hoopis kilekotitäis kuuma riisi ja kastet. Aga ma ei viitsinud nurisema hakata vaid otsustasime, et hakkame kodu poole liikuma, sest vaikselt hakkas juba hämaraks minema. Kuna peatänavat olime juba nii palju kordi kõndinud, et enam ei tahtnud, võtsime ühe tänava, mis sellega paralleelne oli. Sealt avanes suurepärane vaade jõele ja orule ja kõigele. Tauno võttis oma kaamera välja ja hakkas pilti tegema (minu oma oli kodus, sest akud olid tühjaks saanud ja elektrit parajasti ei olnud, et neid laadida). Järsku, enne pildi tegemist pani ta kaamera tagasi kotti ja hakkas kiire tempoga edasi liikuma. Ma kohe ei saanudki aru mis toimub. Aga siis järsku oli tema juures üks tüüp, kes üritas talt kaamerat ära võtta. Järgmisel hetkel oli meiejuures ka teine tüüp. Ma arvasin, et ta tuli Taunole appi aga tegelikult oli hoopis teistpidi. Siis tundsin, et keegi üritab seljatagant kätt mu kotti toppida. Tõmbasin koti ära ja leidsin veel kaks tüüpi, kellele lisandus kohe ka kolmas. Tükk aega kaklesin neile vastu ja ei andnud oma kotti ära. Kedagi läheduses ei paistnud ka, kes appi saaks tulla nii et lõpuks andsin siiski alla. Natuke pärast seda jõudsid kohale paar kohalikku, kes olid märganud, mis toimub. Järsku oli meie ümber umbes 15 inimest, kellest enamik seletasid midagi suahiili keeles. Neist pooled olid väikesed liimipoisid. Küsisid, mis juhtus ja mille me kaotasime jne. Taunolt said röövlid digika. Minult terve koti, milles oli sel hetkel rahakott, prillid, telefon, sall ja veel paar väikest asja. Liimipoisid olid ka kaugelt pealt näinud, mis juhtunud oli ja teadsid röövijaid. Palusime neid, et nad vähemalt mu dokumendid ja prillid tagasi muretseks. Telefoni ja raha polnud mõtet küsidagi, sest nende asjade eest nad saavad raha ju. Aga teiste asjadega ei oleks neil tõesti olnud midagi peale hakata. Natukese aja pärast olidki poisid mu dokumentidega tagasi. Pärast mitmeid telefonikõnesid meeste poolt, kes meile appi olid tulnud (kogu saginaks ja seletamiseks kulus pool tundi ja selle ajaga oli juba pilkane pimedus saabunud, kuna siin läheb hästi kähku pimedaks), sõidutasid nad meid vahepeal politseijaoskonda. Politseijaoskonnas oli ka paras segadus, sest ka seal ei olnud voolu ja kogu maja oli pime. Vahepeal jõudis kohale ka Wesley (ükspäev kui ta ütles, et kodust korraks läbi käib, oli ta ligi 3 tundi ära, nii et ma mõtlesin, et ta elab kaugel. Aga seekord oli ta umbes kümne minutiga kohal). Pärast elektri tagasitulekut saime ka avalduse anda politseisse. Tagasiteel nägime teisi ja korjasime kõik auto peale (meid oli vist 9 inimest 5 koha peal siis). Siis tuli Kristile meelde, et mul olid prillid ees olnud, kui mind viimati nägi. Ma polnud ise üldse kindel, sest vahepeal oli päris palju juhtunud aga samas seda ma ka ei mäletanud, et nad eest ära oleks võtnud. Sõitsime tagasi Market streetile, et vaadata, kas mu prillid olid rüseluse käigus maha kukkunud. Aga elektrit polnud ja pilkane pimedus oli, nii et me ei leidnudki neid üles. Samas leidsime, et kohale oli tulnud päris mitu politseiniku ja üks meestest, kes meile appi oli tulnud oli ka seal. Järgmisel päeval oli politseijaoskonnas nii palju rahvast ja nii vähe politseinikke et suur segadus oli. Pidime sama juttu mitu-mitu korda rääkima aga ega see kusagile ei viinud ikkagi. Ei usu, et neist midagi üldse kasu võiks olla aga eks näis. Positiivne on see, et mul ei olnud väga palju raha kaasas, sest ma olen ettevaatuse mõttes alati võtnud täpselt niipalju raha kaasa, kuipalju ma olen arvanud, et mul maksimaalselt vaja läheb ja digikas oli ka kodus. Telefon ja prillid olid niisiis kaotus. Õnneks saab siit uue päris normaalse telefoni üsna odava hinnaga (võrreldes Eestiga).
Politsei on üsna mõttetu. Iga kord kui me lähme sinna, et korralikku avaldust kirjutada, käsivad nad mingil teisel päeval tagasi tulla. See asi ei arene tõenäoliselt kuhugi

Meid sõidutas mitu päeva ringi kõige lahedam matatu (väikebuss). Ja kui ma ütlen kõige lahedam, siis seda sõna otseses mõttes. Matatu ette oli suurelt ja punaselt kirjutatud "Coolest". Taha oli mingi täieliku ghetto pilt, kõrvelistuja ukse kohal oli kirjas "VIP only", salongi kõik metallosad olid erkroosaks värvitud ja salongi kaunistasid neoon-diskotuled.
Selle sama bussiga sattusime kaks korda ühe ja sama päeva jooksul paradiisi. Üks neist oli sportlaste treeninglaager. Banaanipuud ja muud eksootilised taimed, erksinise veega bassein, suur jõusaal ja saun!!!
Teine paradiis oli Wesley tuttava hotell (meie mõistes vist siis turismitalu). See oli mäe küljepeal. Nii et ühele poole avanes vaade orgu ja teisele poole mägedele. Palmid ja muud erksavärviliste õitega troopilised puud, õlgkatustega bungalowd jne. Lesisime muru peal ja chillisime niisama. Lõunat sõime ka seal. Esimest korda sõime täiesti Kenya stiilis. Laual oli ainult kaks anumat, ühes ugali, teises kanatükid koos lisanditega ja kõik sõid kätega neist kahest nõust.
Sama päev oli suursündmus. Me saime endale KÜLMKAPI!!!! Me saame nüüd toitu pikemaks ajaks ette osta kui üheks päevaks. Üldse saime palju igasugust kraami, sest lõpuks ometi tulid projektirahad üle. Nakumatti (pood, kus me üldiselt käime) ees, oli nii suur hunnik kraami, et me pidime ringkaitse tegema, et tänavalapsed ja muidu pätid kottidest asju ei hakkaks näppama. Asjade pealelaadimisega tekitasime suure ummiku.

Ükspäev käisime East Eldoretis paari kooli külastamas. Päev täis kõndimist. Kõndisime läbi ka ühest slummist, kus enamik majasid oli ehitatud mudast ja inimestel olid seljas rohkem räbalad kui riided ja igal pool oli kohutav solgihais. Üks KESOFO omadest elas ka selles külas ja kutsus meid kõiki meile külla. Ta tõi lauale terve kastitäie karastusjooke. Selle mehe silmis oli näha nii suur uhkus, et ta sai meid vastu võtta ja meile kõigile juua pakkuda. Ma ei kujuta ette, kuidas tema tundeid oleks riivatud, kui keegi oleks keeldunud joogist. Ta raudselt ostis selle oma viimase raha eest.
Limonaadi või tee pakkumine on siin üldse põhiline asi, mida külaliste heaks tehakse. Ma Eestis pole üldse harjunud limonaadi jooma, sellega peab ära harjuma.

Järgmisel päeval suundusime South Eldoreti. Jõudsime mõlemasse kooli vahetunni ajal. Kummaski koolis oli 900 õpilast. Peaaegu kõik neist tahtsid igaüht neist katsuda ja kätt anda. Lärm oli meeletu ja meie ümber oli pidevalt suur kobar inimesi. Rokkstaari tunne oli vahepeal. Viimases koolis, mõtlesin, et teen kamba lastega pilti. Kohe kui nende juurde kükitasin, tahtsid nad kõik korraga pildile tulla ja kõik ka pildil olles rohkem või vähem mind puudutada (ei teagi, kas nad varem olid päris mzungusid näinud). Igatahes oli mul raskusi püsti tagasi tõusmisega. Kui me viimasest koolist ära liikusime, oli ka lastel lõunapaus ja nad liikusid meiega kaasa. Värava ees oli üks väike poiss pikali kukkunud ja kuna kõik tahtsid meiega kaasa liikuda ja ta oli kõigist väiksem, siis ta oli juba teiste jalgade all, kui ma ta sealt ära päästsin. Alguses oli ta päris suures šokis ja nuttis. Aga kohe kui silmad lahti tegi ja nägi, et mzungu teda lohutas, läks tal tuju paremaks. Õnneks ta vist viga ei saanud vähemalt. Käisime ka selles slummis ühe KESOFO oma juures, kes meile chiapatasid (midagi pannkookide sarnast) ja chaid (teatud piimaga tee) pakkus.

Käisime Kakamega vihmametsas Kristi, Kenya Sara ja poistega. Kohale jõudes avastasime, et telgid olime mõttetult kaasa võtnud, sest kui me juba campimise eest maksime, siis olid hinna sees ka bandad ehk siis heinast katusega mudaonnid. Ehkki see ei kõla kuigi hästi, oli kõik super. Meil olid voodid, tekid, padjad ja sääsevõrgud ja kõik vajalik. Väliköök ja wc'd ja duššid (vabas looduses, külma vee ja džungli-vaatega). Kohe esimesel õhtul läksime mööda matkarada 2,5 km kaugusele koskede juurde ujuma. Kui koske kuulma hakkasime, pistsid kõik jooksu. See tundus mingi hetk nagu mingi telekamäng, et mööda džunglit tuleb joosta ja takistustest üle hüpata ja mitte maha kukkuda. Väga lahe oli vastu voolu kose alla ujuda ja ringi turnida, ahvid okstel ringi hüppamas. Tagasitee jäi hilja peale, nii et viimane kilomeeter oli pimeduses. Džunglihääled läksid järjest valjemaks, samm kiiremaks ja võimalus koperdada järjest suuremaks. Aga jõudsime laagrisse ikka õnnelikult tagasi. Õhtul kokkasime koos kahe prantslasega väliköögis. Meisterdasime puupulkadest ja plastpudelitest lusikad ja sõime ühest suurest potist. Luksus lausa. Järgmisel hommikul asusime juba 7.45 jälle džungliradadele teele. Vahepeal olime veidi (või natuke rohkem kui veidi) eksinud, sest ega me ju nendel radadel ei püsinud, mis märgistatud olid, vaid keerasime igale poole mujale. Loodus oli super: suured puud -põõsad, liaanid, puuroigastest sillad üle ojade, igasugust võimalikku värvi liblikad, erinevad ahvid, suured sipelgarajad jne. Jõeääres pausi ajal väänasin kuidagi oma jala nii välja, et põlvest käis koguaeg terav valu läbi. Aga siis algas alles päeva raskem osa. Liikusime mööda jõeäärt tagasi ja rada koosnes eranditult ainult üles ja alla ronimisest. Mingi hetk jõudsime hiigelsuurte palmideni. Leherootsud olid nagu puutüved ja iga leht mitu mind pikk. Aga kuidagi sain ka sellega hakkama ja püsisin tempos teistega. Lõpuks olin päris imestunud, et ma mitte kuigi sportlikku inimesena kogu selle teekonna väga niiskes palavuses välja kannatasin. Viis tundi kõndisime. Arvatavasti läbisime päeva jooksul 15-20 kilomeetrit. Pärast lõunat liikusime tagasi endale matatut otsima. Esimest korda sõitsime liini- matatuga. Mingi asjapulk hüppas pidevalt sisse-välja matatust ja sahmerdas ja kogus rahasid, ja ronis kohati sõidu ajal pooleldi aknast välja jne. Inimesi võeti muidugi peale nii palju kui mahtus, mitte niipalju, kui kohti oli. Kui Kakamega poole sõites olid tees niisugused augud, et isegi mina kõige lühemana peaga vastu lage tihti lendasin, siis mingil põhjusel seda tagasiteel ei olnud. Varsti avastasin ka põhjuse. Me kohati ei sõitnud mitte tee peal vaid tee kõrval. Tagasi jõudes olime kõik rampväsinud aga oma väljasõiduga väga rahul.

Ükspäev otsustasin, et peaks selle probleemi lahendama, et mul prille pole. Mõtlesin läätsed muretseda. Läksime siis Kristiga ühte prillipoodi. Dialoog müüjaga nägi välja umbes selline:
Mina: "Do you have lenses?"
Müüja: "Offcourse"
Mina: "Ok, how much do they cost?"
Müüja: "That all depends on what frames you will choose"
Mina: "No, no. I need contact lenses. The ones that go into your eye"
Müüja (väga suurte silmade ja imestunud näoga: "Into your eye!!!????"
Kristi: "yes, the ones that go into your eye. See, I'm wearing these right now"
Müüja (uuris Kristi silmi): "Wow, I have never seen anything like that"
Igatahes kuna ta polnud varem kuulnudki sellistest asjadest ei osanud ta täpselt juhatada ka, kust selliseid asju saaks. Aga arvas, et ühest suurest poest võib küsida. Lõpuks leidsime ka selle poe ja neil oli läätsesid ka. Nii et mõni inimene ikka on kuulnud neist midagi.

Punane rist kalendrisse 3. veebruar 2010!!! Kohalikud olid enne meid kohal kohtumispaigas ja ootasid meie järgi. Me enam ei viitsinud tulla õigeks ajaks, sest tavaliselt jäävad kohalikud vähemalt pool tundi hiljaks… aga mõnikord ka poolteist.

Jälle üks tööpäev. Pidime saama mingi spordiklubi inimestega kokku. Seni kuni neid ootasime, tulid kohaliku kooli lapsed kehalise kasvatuse tundi ja mõtlesime ajaviiteks nende tunnist osa võtta. Alguses tegime sooja kõik koos (ma muidugi kõike kaasa ei saanud teha, sest põlv andis veel väga tunda) ja siis jagunesid tüdrukud-poisid eraldi. Poisid mängisid jalkat, tüdrukud ringmänge. Õppisime mitu Kenya ringmängu ära. Päris lõbus oli. Vahepeal läksid tüdrukud kaklema selle üle, kes mzungudel saab käest kinni hoida või nende kõrval seista. Lõpuks tuli välja, et spordiklubi omad olid ikkagi liiga busy'd et meiega kohtuda. Ja tööpäev saigi läbi.
Küsisin Josiah'lt, et kas need lapsed olid Kenya või Sudaani lapsed (sest selles piirkonnas pidi palju olema Sudaani põgenikke). Ta vastas: "The black ones were Sudanese". (võib arvata et meie jaoks olid nad nagu kõik üsna mustad).

Ei ole ikka veel kohale jõudnud, et koht kus ma elan on järgmised pool aastat mu kodu. Ja ma ei teagi. Eks see tunne vist tekib siis, kui rutiin tekib ja kõik ei ole enam nii uus ja huvitav. Ja natuke hirmutav on see ka, et Eestis elades ei koliks kunagi kokku inimestega, kes sulle ei meeldi. Aga siin me ju ei teadnud inimesi enne kokku kolimist ja praegu ikka veel ei tea. Ja väga võimalik, et osa inimesi on sellised, kellega ma praktiliselt üldse ei suhtleks, kui Eestis oleks. Nii et ebamugavusi võib tulla.

Ups and downs

2010-01-26T09:13:00.003+02:00

Praegu siis ikka veel lyhidalt. ma pikema teksti postitan siis, kui meil majja netipulk tuleb. siis saate l2hemalt elust-olust ka lugeda.
aga viimastest syndmustest niipalju, et mulle ja yhele teisele eestlasele tuldi kallale 5-6kesi. p2ris jube kogemus oli. ma 6nneks viga ei saanud. ta yhe hoobi sai. prillid l2ksid ja telefon. dokumendid aitasid 6nneks yhed v2ikesed kodutud poisid tagasi saada, raha v2ga palju rahakotis ei olnud, telefonid on siin odavad ja prillid katab kindlustus. nii et tegelikult oli 6nnelik 6nnetus. aga k6he on ringi k6ndida mooda t2navaid kyll nyyd.
tegelikult on enamik inimesi v2ga v2ga s6bralikud ja abivalmid. yhed tyybid ajasid meil politseiga asju ja viisid meid autoga jaoskonda ja nemad olid need, kes liimipoistel lasid dokumendid ka tuua.... aga kungi ei tea, kes on selle yhe protsendi inimeste seas on, kes halba soovivad.
hakkan testamenti kirjutama :D
majas olid ka draamad. yhed rootsi tsikid draamatsevad ja on yldse imelikud. kutsusid koosoleku kokku yksp2ev ja olid ylej22nute peale kohutavalt pahased, et me ei ole t2nulikud asjade yle ja ei vabanda piisavalt ja naerame liiga palju. no palun vabandust :D kui me koguaeg ringi k2iksime sellise n2oga, nagu sitt oleks nina all ja okse kurgus, nagu nemad, siis kyll seda aega yle ei elaks.

aga muidu ylej22nud seltskond on tore ja saame h2sti l2bi ja l6bus on.

I still love Kenya :D

ok. ei p2ris nii ei ole. aga siiski on plusse rohkem kui miinuseid ja hetkel veel tagasis6idum6tteid ei ole. Kui mul veel midagi nii suurt juhtuma peaks ja ma selle yle elan(siin pidid inimroovid ka mitte v2ga haruldased olema). siis vist hakkan kyll tagasis6idule m6tlema.

sisseelamine

2010-01-23T16:09:00.002+02:00

Nii.
olen netikohvikus ja siin pole peaaegu yldse 6hku. palavus.
oleme terve p2eva ringi k2inud ja linnaga tutvunud. midagi selgemaks kyll ei saanud. hullumaja on. inimesed, loomad ja s6iduvahendid l2bisegi tolmusees. enamus honed on suvalisest materjalist kokku klopsitud putkad. k6ik tahavad meid katsuda ja tutvuda. aga p2ris lahe on.
eile k2isime justase ja taunoga v2ljas linnpeal. teised olid v2sinud. alguses olime mingis korralikus pubis. aga siis leidsime kusagilt kangialusest sisse minnes kohalike koha. live-muusika, muldporand, olmatud seinad. mingi tyyp katkise kampsuni ja piitsaga (!!!!) hakaks meile turvaks. karjus Let the mazumu through ja lykks inimesi eemale. meie p2rast mindi kaklema ka. k6ik tahtsid suhelda. aga tore oli. kui me paar korda veel l2hme, siis nad ehk jba harjuvad meiega. tore oli.
kodused muretsesid meie p2rast ja helistasid pidevalt.
aga ega valge naisterahvas yksi siin ei tohiks isegi p2eval ringi liikuda. nii et j2rgmised pool aastat ma yksi v2lja ei saa vist. linn on pool tunni kaugusel ka
meiega koos elab ka yks vaene naine oma kolmeaastase tytrega. koristab ja teeb syya elukoha eest. nad on meil juba suured s6brad. tulid hommikul meie tuppa juttu r22kima, kui n2gd aknast, et me liigutame..sellist s6na nagu privaatsus keenias vist ei tunta. aga ka sellega harjub t6en2oliselt
t2na k2isime v2ljas soomas ja s6in esimest korda siin k2tega. p2ris vabastav oli. yldse kuidagi.... selline Hakuna matata on k6igil ja aega on sitaks. rugby m2ngu k2isime ka vaatamas. l2ksime kahe v2ikese autoga. kummaski 7 inimest. meil l2ks poole tee peal auto katki ka. aga abivalmid kohalikud tulid kohe appi lykkama.
tegelt on muljeid nii palju, et k6ik tuleb kuidagi l2bisegi meelde ja mingit loogikat kirjutistes kyll ei ole.
t2na on mykolase ja heleni synip2evapidu.
projektirahad pole veel yle tulnud. mingid jamad on. suht sitasti tegelikult. siiani oleme ise syya ostnud. need rahad peaks eesti poolelt tulema ja siis saame tagasi. ei teagi. ehk saab k6ik korda.
too kohta, mis me tegema hakkame veel v2ga ei tea. esmasp2eval peaks koosolek olema. aga niipalju kui aru saan, jagatakse meid kolme gruppi ja hakkame noortega mingites keskustes tegelema ja neile tegevust organiseerima. keegi tegelikult ei tea midagi ja k6ik info mis tuleb, on juba 5 minuti p2rast muutunud ka.
eks n2is mis saab.

ok. pean liikuma.
edu teile seal ja 2rge surnuks kylmuge.

Jõudsime kohale!!!

2010-01-22T09:46:00.005+02:00

Siiasõiduga polnud mingeid probleeme... suuremaid vähemalt.
Igatahes jõudsime 21. hommikul Nairobisse, kus meid ootas Wesley(meid vastu võtva organisatsiooni, KESOFO, juht).
Kõvasti läks aega, et toppida 12 inimest ja 10 kohvrit väikebussi, kus oli küll teoreetiliselt 12 kohta aga pagasiruumi praktiliselt polnudki.
Palavuses alustasime sõitu Eldoreti poole.
(ma kirjutan nii lühidalt sest meil on hetkel 10 peale üks netipulk ja teised ootavad)
Vahepeatud Roff Vally juures, kus meid ründasid hordid suveniirimüüjaid. Üldse terve tee jooksul tahtis kõik meiega tuttavaks saada, meid katsuda ja seejärel meile midagi maha müüa. Ja kui mitte maha müüa, siis vähemalt niisama raha küsida. Üks oli üsna kindel, et ma olen ingel :D
Muide, Erik, ära pahanda, aga eilsest alates olen ma "abielus"... sest see on ainus viis, kuidas nad enam-vähem meid rahule jätavad.
Igatahes saame me kuue kuuga vist treve elu tähelepanuvajaduse kümnekordselt rahuldatud.
Lõunasöögikoht oli Nini's restaurant. Restoranist oli asi muidugi kaugel, sest see koht haises kohutavalt, oli kärbseid täis ja pilk kööki näitas, et isegi kui kontrollitaks kümnendiku mingitest hügieeninõuetest oleks nad ammu suletud.
Sellegipoolest jäime sinna sööma.
Ma sain mingi eriti hirmuäratava okastega kala, kes mulle otsa passis. Aga maitse oli hea.
WC-auk maas.
Õhtul jõudsime kohale oma ööbimiskohta.
See ei olnud küll see koht, mis alguses pidi olema, aga ok.
Nii et kes mu aadressi teab, siis tegelt võib küll sinna kirjutada aga ärge maja numbrit kirjutage, peaksin kätte saama küll.
Kohale jõudes ei olnud majas veel üldse mööblit. Aga mingi hetk oli meil 10 tüüpi majas, kes tõid voodeid sisse(meile tehti need spetsiaalselt, väga kihvtid on)
Köögiriistu ka veel pole.
Sooja vett... täna vist oli.... ma ei viitsinud eile ära oodata.
Külmkappi pole.
Aga see-eest on meil valvur ja kokk. Ja hommikul peksis üks mees aias suure noaga taimi. See on vist aednik :D
Eks siis pikemalt inimestest-eluolust kunagi hiljem.

ps. ei tea, kus mu seljakott on. seega ei ole mul ei juhet et pilte saada arvutisse ei telefonist ega digikast. ja digikal ei ole akusid ka. feil. eks näib mis saab.

Hakuna matata ikkagi.
Igatahes Hakuna matata!!!(No worries!)

Asanteni!

2010-01-20T09:32:00.002+02:00

Järgmine postitus tuleb juba Kenya pinnalt.

Angalia wewe baada ya miezi sita!

Wish me luck.

Ps. Musi, jään Sind igatsema! Kallis oled :)

2010-01-19T10:37:00.002+02:00

Pakkimine on täies hoos. Praeguse seisuga paistab,et mul läheb läbi plaan minna pooltühja kohvriga. Niikuinii tekib poole aastaga igasugust kraami seal. Siis saab kõik tagasi vedada ka, mis vaja, ilma et ruumipuudust tekiks.....
No tegelikult see tekib niikuinii... aga siis vähemalt ehk vähem.

See pole üldse pluss, et ema arst on. Ta siis ju arvab, et umbes iga ravimit, mis olemas on, oleks kindlasti vaja kaasa võtta. Ma olen pooled talle tagasi andnud, et ta ise oma tablette sööks. Aga hirmuäratavalt palju on ikkagi asju.

Kristi ja Taunoga on msn'i kaudu iga natukese aja tagant küsimused "Kas sa seda võtad kaasa? Aga seda? Palju sa seda kaasa võtad?" jne :D

Aga onka viimane hetk kõigiks sellisteks küsimusteks. Homme kell 14.10 läheb lennuk juba.

2010-01-17T19:11:00.002+02:00

Hüvastijätupeod peetud.
Tõusvas joomes läks.... kui esimesel päeval oli meid alla 10, siis teisel oli juba üle 20 ja kolmandal päeval ei olnud elutoas enam ruumi istuda ega astuda. Ja ka köök oli inimeste all.
Tore oli :D
Aitäh kõigile, kes tulid.
Ka neile, keda ma viimasel päeval ei näinud, kuna organism tahtis lõpuks puhata ka.

Hommik oli raske. Viimased hüvastijätud. Ma ei teagi, mitu korda mul tänase päeva jooksul silmad märjad on olnud.

Nüüd siis olen pärnus tagasi.
Selline kohutavalt imelik tunne on.
Umbes nagu siis kui mingi lugu on just mänginud aga siis vajutatakse "pause" nuppu aga uus lugu pole veel alanud.
Hetkel on elus täpselt selline seis. Tühi ootamine.
Aga ehk tasub ennast ära.

Tartus

2010-01-13T15:33:00.003+02:00

Jõudsin tagasi Tartusse. Siiani on põhiaeg voodis vedeledes veedetud.
Eile õhtul siiski jõudsime natukeseks välja ka. Erik ja Nele osalesid lauajalkaturniiril. Said 3. koha. Ma olin back-up team.
Eile hommikul käisime turul ka. Hullumeelsus on kell pool üheksa hommikul -15 kraadiga minna seasüdameid ostma :D Aga ära käisime.
Täna hakkab väikselt hüvastijätupidude asi peale. Täna küll suure tõenäosusega suureks peoks ei lähe, kuna paljudel on alles kool käimas... aga vaikselt siiski.
Homme-ülehomme aga peaks veidi suurem pralle tulema. Samas ei tea. Eks näeb.

Kaklen emaga pidevalt. ta ikka arvab, et ma peaks Pärnus olema. Ei saa aru, miks ma Tartus olema pean. Katsu talle siis selgeks teha, et ma ennast paremini ja kodusemalt siin tunnen kui seal.

Täpselt nädala pärast olen juba Eestist läinud.

Kas ma olen tõesti niipalju muutunud???

2010-01-04T17:15:00.002+02:00

Asi on siis selles, et mul oli parajasti igav ja midagi polnud teha ja mõtlesin, et loen Eriku blogi natuke aega rohkem tagasi, et näha, millest ta enne kirjutanud on. Ega ma kaugele ei jõudnudki, kui tuli pähe mõte, et peaks hoopis uurima, mis ma enda blogisse kunagi ammu kirjutanud olen.
Hakkasingi siis lugema. Kohe päris algusest.
Mulle vaatas vastu ülisuperpositiivne aga samas ka üsna naiivne 2,5 aastat noorem Mann. Tore oli see, et mõned asjad mu sissekannetes kattusid mõtetega, milleni ma viimasel ajal uuesti olen jõudnud. Huvitav on see, et ma juba korra olen sinna jõudnud, siis jälle unustanud ja siis nad jälle enda jaoks uuesti avastanud.

Teisest küljest jälle see tohutu positiivsus näib olevat kadunud. Mitte et ma praegu mingi pessimist oleks aga no päris see inimene ma vist ikka enam ei ole. Ei teagi. Mõtlema pani igatahes.
Paljud asjad paistavad praegu hoopis teises valguses.
Paljud inimesed paistavad praegu hoopis teises valguses.
Samas muutused on paratamatud.

Võibolla sellepärast ongi mõnikord nii, et saan kokku mõne vana tuttava/sõbraga ja loodan leia eest sama inimese ja siis pettun, kui temast on vahepeal saanud keegi teine.
Samas mõnikord on just vastupidi. Saad kellegiga kokku, ise oled ka vahepeal oma eluga edasi liikunud ja kui näed, et see teine on ikka sama koha peal. Ajab ikka täpselt sama juttu ja tegeleb ikka samade asjadega, siis tekib tunne, et ta ei ole nagu kusagilt etapist välja saanud.

Appi mul on tunne, et ma pean mingeid asju hakkama enda jaoks ümber mõtlema. ma ei saagi täpselt aru mida... aga veider tunne oli lugeda enda kirjutisi, nagu nad oleks kellegi teise omad.
Kas ma olen ikka veel see sama inimene? või enam ei ole? ma usun, et ta on minu sees ikka olems. Aga ta on peidus. Võiks temaga jälle tuttavaks saada.

Pärnus olen jälle. Hambaarsti ja kõigi muude asjatoimetuste pärast, mis veel enne reisi tuleb korda ajada.
Täna olin prillipoes ja soovisin, et nad mulle vanade raamide sisse uued klaasid paneks(vanad olid veidi nõrgaks jäänud juba). Nad ütlesid, et anna prillid siia, neljapäeval saad tagasi. Ma küsisin, et mida ma siis vahepeal tegema pean(täna on ju esmaspäev alles).... nad mõtlesid korra, tegid ühe telefonikõne ja teatasid, et tegelikult ma saan juba 1,5 tunni pärast tagasi prillid.
No vot siis. Ei tasu alati esimese pakkumisega nõus olla :D

Üks öö magatud üksi. Vastik-kole-paha. Ma ei kujuta ette, kuidas ma 6 kuud hakkama saan. See on natuke üle 180 öö ja päeva.

Aastavahetus

2010-01-03T13:55:00.004+02:00

Ei viitsi taaskord mingit seostega juttu kirjutada. Võibolla sellepärast, et mälestused koosnevadki pigem mingitest fragmentidest.
Spaidermänn laes hängimas.
Kaiaga räppimine väljas "Never do it with a monkey, nigga!"
Tants ja trall ja pidu.
Raekoja platsile trippimine, vahepeal om puusa siniseks kukkumine ja raekojaplatsist kõigi inimeste uppa kutsumine.
Jõuame uppa ja uks on lukus. Tükk aega lahti ei saa. Näpud on ka külmunud.
Jaurame Nele toas radika ees mõttetut teksti suust välja ei tea kui kaua.
Lähme Pärmikasse. tantsime ja üritan Erikut üles ajada(tunniga õnnestus :D).
Tagasi Uppa. Pidu jätkub.
1. jaanuari hommik. Päike paistab ja poest tulid uued joogid.
Seened tulid külla.
Ei saa aru. Kõik on muutunud. Ma vist magasin vahepeal jälle.
Kaia üritab mind friikida ja seletab et ma olin vahepeal väljas mingite võõraste tüüpidega "tähtsat ´juttu" pool tundi ajanud. vahepeal usun, vahepeal mitte.... ei teagi, kumba rohkem.
Käele tekib miljon sätendavat varju, mis jäävad käest endast alati maha ja liiguvad aeglaselt järgi.
Roheline lagi ujub ja paindub.
Seinad lainetavad. Uksed ka. Ei lähe ära ka.
Jooksen digikaga õue, sest madrats põleb aias. Jee! Ilutulestik.
Tagasi sisse. Oma tuppa pikali. Keegi on siin. Villi. Ajan mingit juttu suust välja. Peaks rohkem mitte ajama.

Seksi tahaks. Ei saa.
Ei tea. Magasin vist.
Uuesti ärkvele. Elutoas pidu käib. Joon viimase viinalonksu ära ja lähen tagasi magama.
Ärkvel-magan-ärkvel-magan. Ega lõpuni täpselt ei teagi.
Päev. Otsiks süüa. Ei ole väga midagi.
Raha ka pole.
Ahjaa... see oli ju Pärnusse sõidu raha, mille eest viina ostsin.
Ebareaalne. Kõige õigem on lihtsalt voodis vedeleda.

Hommik. reaalsus hakkab kohale jõudma. Inimesi on palju ja nad oleks nagu kusagilt mujalt tulnud. Sõidan Pärnu poole.

2009-12-28T16:28:00.002+02:00

Mis siis vahepeal olnud on?
Hambaarst ja metsik valu.
Belka kontsert oli päris hea.
Jõululaupäev perega. Traditsiooniline.
Uisutamine.
Matvere ja Peebo kontsert.
Põtradel külas Potterit vaatamas.
Erik tuli külla.Kodus on küll kõik närvilised ja ajavad pidevalt närve krussi, aga kui ta siin on, on see kõik kuidagi talutavam kui tavaliselt.
Ehkki õe pidev tähelepanuvajadus ja oma tahtmise nõudmine ning ema pidev närvilisus ja ringi sebimine on täpselt nii nagu tavaliselt.
Sain brünetiks.
Veelkord uisutamine. Kusjuures sel talvel esimene kord, kui ma 10 minutit lausa järjest sain uisutada, ilma et jalad krampi tõmbaks. jess :D
Jälle hambaarst.
Käisime Steffanis pizzat söömas.
Homme lähme tagasi tartusse, aitab küll.
Enne peab õue minema jalutama vahepeal, et siinsest möllust eemale saada.

Aga muidu...
Mulle tundub, et ma olen praegu õnnelik.

Ilusaid jõule :)

2009-12-24T13:23:00.003+02:00

Ei taha karda ja kingisadu,
vaid vaikseid lumiseid metsaradu.
Soovin, et õnn oskaks tulla ja avada ust,
et tuba ja õu saaks täis armastust.
Jõuluõhtul näed taevas sa tähtede pidu,
kuuled kuljuste häält, saani naksatust.
Rullub lahti su ees kogu jõuluilu,
täis su unistusi ja armastust.

2009-12-23T00:28:00.003+02:00

Olin sunnitud täna juba Pärnusse tulema... ette planeerimata.
Asi siis selles, et pidin tegelikult esmaspäeval tartus minema hambaarsti juurde juureravi tegema (uue info kohaselt on mul siiski kahel esihambal murd ja üks neist on surnud, teine suremas) aga hommikul helistati, et arst on haige. Järgmine aeg oli pakkuda alles 11. jaanuaril. Mainisin siis emale ka seda, et ega ma vist hambaid korda teha ei jõua väga, kui nii hilja ravi alustan, mispeale tema võttis ühendust oma tuttavate hambaarstidega pärnus, et uurida, ega siin kiiremini ei saa.
Kui ema oli oma jutu ära rääkinud, läks tuttav hambakirurg Pärnuist närvi, et mis jama need Tartu arstid kokku keeravad ja mul oleks juba ammu pidanud need hambad lahti puurima ja juures välja võtma jne. Ja kõike oleks saanud juba sel ajal teha, kui lahas ka peal oli jne. Ja tõenäoliselt on mul juba mingid tüsistused tekkinud sellest, et mul see surnud närv hamba sees on. Igemed igatahes on valusad ja paistes. Tore.
Igatahes sain homseks aja ja saan nüüd äkki adekvaatsemate arstide juures ravi alustada ja ehk siis saab midagi korda ka.

Igatahes sõitsin bussis Tartu poole ja mõtlesin. Tegelt oli mul mingeid asju kaasas, mida lugeda ka, aga terve peaaegu 3 tunni jooksul ei tundnud kordagi vajadust neid välja võtta. Ei hakanudki nagu igav. Kogu muu asja seas mõtlesin välja ka, kui tähtsad on need pikad bussisõidud minu jaoks, et oma mõtteid korras hoida. Kui nüüd vaadata, millised on tavalise inimese päevad, siis koguaeg on mingi tegevus käimas peas argielu(mida süüa, millal kus olema peab jne). neil hetkedel, mis alles jäävad lülitatakse aju välja ja vaadatakse telekat või täidetakse aeg ükskõik millega. Aga millal siis inimesed asjade üle mõtlevad??? Nagu iga hinna eest üritaks kõik seda vältida. Mõelda vaid, mis siis saab, kui inimene, kes ongi oma elu niimodi ära tä'itnud mitu aastat järjest, järsku leiab aeg mõelda ja avastab, mis oleks kõik võinud selle aja jooksul teisiti teha.
Sellepärast mulle ei meeldigi see, kui bussi mõni tuttav satub ja juttu asub ajama. See varastab mult ära väärtusliku aja. Kodus või kusiganes ma seda aega ei leia. selles suhtes et teoreetiliselt muidugi leiaks, aga siiski on peas mingid muud mõtted ja koguaeg midagi muud teha.

Vot selliseid asju mõtlengi sõitude ajal välja.
Ja palju muud ka.

2009-12-19T09:54:00.005+02:00

Eile oli vabatahtlikele koolitus. Päris kohutav on kell 6.20 tõusta, et Tallinna bussi peale minna. Eriti veel kui kell 7 väljuma pidav buss sõidab ette alles kell 7.05 ja siis avastavad kõik et bussis on jääkülm. Üritasin magada aga ei õnnestunud, sõrmed olid liiga külmunud. Mul oli süsteem: soojendasin ühte kätt riiete all, niikaua, kui ma seda jälle tundma hakkasin, siis pistsin käe kindasse, ja tegin teisega sama. Ja nii kordamööda päris mitu korda. Lõpuks sulasid enam-vähem üles ka(kahte ei saanud korraga riiete alla panna, siis oleks üleüldiselt väga külm jälle hakanud. Pool tundi enne Tallinnat oli buss siiski juba nii "soojaks" läinud, et raatsisin mantli seljast ära võtta.
Koolitus oli Pirita Kloostri koolituskeskuses koos nendega kes jaanuari alguses Hondurasele lähevad. Kahjurõõm on kõige parem rõõm, seega peab tunnistama, et lohutav oli kuulda, et Hondurase omad sõidavad meist rohkem kui 2 nädalat varem ära aga neil pole veel õrna aimugi, millal on täpne kuupäev. Meil lükati 20. peale sõit, sest mingid Keenia Uhhuud avastasid, et neil ikka enne seda meie jaoks aega pole. Aga nüüd on meil vähemalt lennukipiletid välja ostetud ja enam muutuseid selles suhtes ette ei tohiks tulla.

Kusjuures koolitusele minnes ei oodanud ma eriti targemaks saada. Arvasin, et räägivad sellist tavalist Kultuurišoki teooriat (mida ma olen juba tänu erinevatele üritustele ja välistudengite tuutor olemisele päris palju saanud). Aga põnev oli just kuulata lugusid sellest, kuidas erinevatel vabatahtlikel oli läinud ümber kogu maailma. Lugusid oli muidugi nii häid kui halbu. Koolitaja ise oli kunagi olnud vabatahtlik hollandis, kus üks tema kaasvabatahtlik oli ennast uimastitest nii segi tõmmanud, et uskus tõsimeeli, et ta on jumal ja lõpuks tahtis teisi karistada selle eest, kui nad tema käsku ei täida. Palju oli lugusid lihtsalt sellest, kuidas inimeste isiksus, käitumine, maailmavaated ja tegelikult üsna kõik inimeses on muutunud selle ajaga.

Õudusjutud ajasid muidugi närvi sisse küll. Ja see, et projekti katkestamine ei olegi kuigi tavatu protsess ja ei nõua olulisi lisaväljaminekuid tekitas mingi kahtluseussi jälle sisse. palegi tuli see reis kuidagi palju lähemale nüüd tänu sellele koolitusele ja samuti arusaamine, mis mind siis tegelikult võib ees oodata ("Kõik mis teile siiani on räägitud, kirjutatud, pole tõsi. See mis teist tegelikult saab selgub alles kohapeal. See et miski lepingus kirjas on, ei oma üldse tähtsust".

Tagasisõit Tartusse kulgeski kahtluse tähe all. Taaskord üritasin leida argumente nii poolt kui ka vastu. Siis meenus üks üks seik sarjast "How I met your mother". Kes seda sarja et tea, siis kaks põhitegelastest on Lilly ja Marshal, kes tol hetkel olid juba mitu-mitu aastat paar olnud, kui Lilly kandideeris kuhugi teise linna mingsse kunstiprogrammi, arvamata ise, et ta üldse sinna saab. Ja mõtlemata tol hetkel, mis siis saaks, kui ta sinna vastu võetaks(tuttav lugu, kas pole). Tuligi välja, et ta sai sinna. Ja alles tol hetkel kui ta oli otsustanud, et ta peab minema, ütles ta Marshalile, et ta üldse kandideerinud oli. Selle pakkumise vastu võtmine tähendas 6 kuud eemal olemist.(jälle ühine joon, kas pole) See milleni ma jõuda tahtsin on Lily põhjendus sellele, miks ta minema peab.
"Praegu ei oska ma öelda, kas sinna minemine on viga või mitte. Aga selleks, et teada saada, kumb ta on, pean ma sinna minema".
Antud juhul tuli välja, et see oli viga.
Aga minu lugu pole nende lugu. Ma pean oma vea(või siis mitte vea) ise tegema.
Seega.
Mann!!! Kurat küll!!! Lõpeta ära see kahtlemine!!! Spekullerimine praegu, mis saab või ei saa ei vii mitte kuhugi. Ainult tulevik näitab, mis toob.

Aga muust teemast rääkides olin täna öösel esimest korda üksi kodus. Soe hakkas magada lõpuks kahe paksu tekiga, kahe pluusiga ja sokkidega. Nii külma see maja siiski väga hästi vastu ei pea. Aga see kõige kõvem pakane peaks selleks korraks kohe varsti läbi saama.

Jõuluõhtusöök

2009-12-17T13:31:00.002+02:00

Meil oli eile Oas jõuluõhtusöök. Hakkasime juba kell 4 askeldama ja magustoitu tegema (kohvi-brändi vaht piparkoogipuruga). Edasi tegime prae ka, selle peale kulus 1,5 tundi. Kuna ma olin päeval üksi kodus olnud ja igav oli, siis olid isegi toad päris korras.

Selleks ajaks kui Erik koju jõudis oli toit valmis, hõõgvein soe ja laual küünlad põlesid. Mõnus kodune õhtusöök. Ma arvan ikkagi, et kõige paremad olid kartulid (see oli suht ainus asi, mille mina tegin, sest ülejäänuga tegeles Nele :D) Ei tegelt oli kõik väga hea. Peaks äkki isegi tihedamini midagi sellist ette võtma... aga noh... alati pole põhjust. Samas kas peabki olema põhjus?
Plaanis oli küll ka välja jõuda, aga see idee vajus ära tänu unele, mida vein tekitas. Nele küll isegi jõudis välja. Ta on tublim kui meie.

2009-12-16T09:35:00.003+02:00

Kui minu jaoks oli nii kohutavalt raske olla tartust eemal 5 päeva, siis mis tulevikus veel saama hakkan.

Praegu naudin kaisus uinumist ja ärkamist(ja ka ärkvel olekut), jäätunud aknaid, õhtuid mis lõppevad Zavoodis(või mõningal juhul ka stripiklubis või Pooles kuues), segadust, Supilinna ja kõike seda mille varsti pean maha jätma.

Alates esmaspäevast olen akadeemilisel puhkusel. 35 minuti pärast algab viimane eksam. Siis on veel praktikapäevik vaja koostada ja ongi kooliga selleks korraks ühel pool.
Lootsin tegelikult sel talvel mitte talve näha. Aga nojah. Kuna esmaspäeval kodust väljudes ei olnud õrna aimugi, mis mind väljas ees ootab ei olnud riietus just kõige ilmakohasem. Nüüd siis on selle tulemusena väike palavik. Niikaua kui ta suureks palavikuks ei muutu, kavatsen teha seda mida sellistel puhkudel tavatsen: vältida.

Aga ok. Eksamile nüüd

Joy Division - She's lost control

Saba saba

2009-12-10T21:03:00.002+02:00

Nüüd olen juba natukene maha rahunenud. Täna käisin Tallinnas kokku saamas ja rääkimas saatva organisatsiooni inimestega ja nendega, kes veel tulevad. Eestist on meid 4. Ja siis veel kuus noort teistest riikidest. Lepingu allkirjastamisel oli küll selline mõte peas et "Mõtle nüüd hästi järele, kas sa oled endas täiesti kindel? See on viimane võimalus loobuda"... kindel küll ei ole, aga ikka allkirjastasin. Enam taganemisteed ei ole. Väljasõit on vahemikus 4-11 jaanuar. Kuna me tahame kõikidest riikidest korraga jõudma, siis selgub alles, mis kuupäev kõigile sobib.

Eile tegin oma vaktsiinid ära. Täna on iiveldushood, palavik ja peavalu suurema osa päevast olnud. Fun. Eks sellest asja võib juhtuda jah, kui kollapalaviku viirust inimesse süstida. Aga no elan üle.

Homme lähen Tartusse tagasi. Ei jõua ära oodata.

Ahjaa. Praktikal olen Pärnus praegu. Eile pandi mind viiendale klassile matemaatika tundi andma, sest üks õpetaja oli haige. ma küll üritasin vastu puigelda ja neile selgeks teha, et ma õpin inglisekeele õpetajaks, aga see neid ei huvitanud. Õnneks oli mõistlik klass. Homme lähen ja üritan neil ühe vaba tunni ära sisustada, mis muude tundide ja klassijuhataja tunni vahel on. Eks näis, kui sõbralikud nad siis on, kui ma enam ei ole täiesti võõras nägu.

tagasilangus

2009-12-07T20:42:00.003+02:00

Alguses ei jõudnud kohale, kuhu ma ennast seganud olen. Selles et esiteks ei saa ma oma päevaplaane klappima. Pean laveerima Tallinna, Tartu ja Pärnu vahet. Pärnus on praktikad ja vaktsineerimised, tartus koolivärk, elamise asi ja hammaste parandamine, tallinnas minekuga seotud kokkusaamised ja koolitused. ja see kõik muutub iga hetk ja avastan jälle uusi asju, mis tuleb korda ajada.
Kõigele lisaks veel mõte, mis saab Erikust ja minust kui ma ära lähen. tahaks tulla tagasi ja jätkata sama koha peal... aga kas see on võimalik?
peale kõige selle olen ma praegu pärnus ja siin on koguaeg mingi lärm ja sebimine. ja mul on tunne et ma ei saa siin kellegiga rääkida. ja selline tunne on, et mu kaelas on järsku selline koorem mõtteid mida ma kuidagi üksi kanda ei jõua.
see kõik on mu teinud asju loopivaks ja pidevalt nutma puhkevaks närvipuntraks(ema on muidugi täiesti kindel et ma olen haigeks jäänud vms).

Mul on kalli vaja.

Kenya, here I come.

2009-12-06T18:56:00.002+02:00

Pärast palavikulist mõtlemist ja arupidamist ja netist ja mujalt Keenia kohta lugemist otsustasin, et JAH, ma lähen.
Ärasõit on 4. jaanuaril.
Nüüd on vaja korda saada kool ja muu elu enne seda ja vaktsineerimised ja mis kõik veel.
Malaariatablettide kuur pidi hallutsinatsioone tekitama. Nii et kes mind enne ärasõitu näeb, siis ärge imestage, kui ma veidi segi olen.

Keeniasse??????

2009-12-06T14:37:00.005+02:00

tahtsin nädalahavetusest kirjutada aga ma praegu ei saa. mul on pea muud täis. Pea on täis Keeniat. sest mind võeti sinna vastu. ja ma pean HOMSEKS ütlema, kas lähen sinna või ei lähe. minek on juba jaanuari alguses. kahjuks on see ka kogu info, mis mul on sest, ma tühjendasin kogemata oma postkasti ära ja kogu info kadus. helistasin sinna organisatsiooni aga nad ka peast midagi ei teadnud ja lubasid homme saata info uuesti. hullumeelsus. kogu oma praegune elu päevapealt pooleli jätta ja minna teise maailma otsa üksi, kus mul ei ole tõenäoliselt kellegagi kontakti pool aastat(või üheksa kuus... ei mäletagi, kui pikalt)...

aga kuidas ma saan mitte minna. ma ju jään seda elu lõpuni kahetsema ja mõtlema, mis olnud oleks, kui ma läinud oleks.

siiski. ma pole veel julenud mõelda, et "jah ma lähen kindlalt". kuidagi väga hirmutav tundub see.

2009-12-03T12:13:00.002+02:00

Teisipäeval sattusin püssi. Seal on ikka hoopis teistsugused inimesed. Mingit avatust ja sõbralikkust on üsna keeruline märgata.

Zavoodi juures juhtus tore lugu. Seisin väljas, ukse ees, kui teisele poole aeda ilmus üks vene oss. Või noh. Üsna oss. Ja ei saanud kuidagi teisele poole aeda. Ma siis soovitasin talle, et ronigu läbi nende aukude, mis aias on. Selle peale hakkas ta mind sõimama ja karjuma ja lubas mulle peksa anda ja mind maha lüüa ja mida kõike veel(selle eest et ma talle sellist lollust soovitasin). Läksin sisse ära. Natukese aja pärast oli seesama inimene Zavoodis sees. Nägi mind ja tundis ära ja hakkas jälle midagi kobisema. Ma ütlesin talle, et kui ei usu, et sealt aukudest läbi saab, siis tule, ma näitan sulle. Läksime siis koos välja, et ma talle tõestada saaks. Ma ronisin teisele poole auku ja mingi ime läbi mahtus ka tema läbi augu teisele poole. Ronisime siis jälle tagasi ja järsku oli mu suurest vaenlasest saanud parim sõber. Leppisime Juriga kokku, et peaks teinekordki koos läbi aedade ronima :D

Eile oli ka üks naljakas õhtu. Käisin võõra kaabuga ringi ja mingil põhjusel tekitas see mulle fännklubi "Neiu kas ma palun tohiks teie kätt suudelda, te näete nii hea välja"

Aga mis muidu? Mõtlesin, et läheks Keeniasse või Kolumbiasse vabatahtlikuks :D Kandideerisingi ka juba sinna. Eks varsti saab teada, mis nad vastavad. Kui peakski saama sinna mingi ime läbi jääks küll eestis palju pooleli... aga eks ma sellele hakkan siis mõtlema, kui ma reaalselt tulemused teada saan.

Uus elanik ja jõulud.

2009-11-30T12:11:00.002+02:00

Meil nüüd jälle on rohkem elu majas. Nele kolis Nädalavahetusel tagumisse tuppa, nii et nüüd on ka elutuba kasutuses jälle. Päris hea tunne on, sest kui siiani ootas koju jõudes ees pime ja tühi maja siis nüüd on jälle võimalus, et aknast paistab tuli, kui väravast sisse astuda.
Mõnesmõttes on miinuspooleks see, et ega me vist pooled päevad enam voodis teki all ei vedele. :D Aga sellega harjub vast ära.
Väike elutoa taas-sisseõnnistamine oli ka juba laupäeval.

Ja mu nägu näeb juba enam-vähem normaalne välja!!! Natuke sinine veel on aga võrreldes sellega, mis enne oli, ei ole see peaaegu üldse midagi.

Ja meil hakkasid jõulud ka koos elutoa taasavamisega, sest me leidsime suure hunniku jõulukaunistusi.

2009-11-25T12:10:00.002+02:00

Tänu tänapäeva võimalustele peita nägu igasuguste peitepulkade-asjade taha, julgesin eile isegi nina kodust välja pista.

Genialistide klubis oli tasuta kontsert, kus esinesid Normaalne Seltskond ja Hau!.
Esimene bänd tegi päris huvitavat muusikat. Hea oli kuulata. Teiste näol oli tegemist Viljandi Kultuuriakadeemia kasvandikega, kes ei paistnud ennast laval just kõige mugavamalt tundvat ja vaatasid terve aja kramplikult oma noodilehti. Sellele vaatamata, peab ütlema, et muusika, mis nad tegid ei olnud üldse halb. Ehkki pärast paari laulu tuli silma selline uni, et pigem tõmbas kodu poole.
Igatahes oli tegemist meeldiva kompromissiga kodus istumise ja linna peal laaberdamise vahel.

Kodus istudes võib ikka lolliks ära minna küll. Öösiti ei saa magada ka, sest eriti ennast liigutanud pole ja koguaeg on selline rammestus peal.
Ei ole veel otsustanud, kas tahan nädalavahetuseks Pärnusse õe sünnipäevale minna, kus pool suguvõsa koos on.Ühest küljest nagu viisakas oleks aga teisest küljest ei tõmba kohe üldse. Eks näis.

Täna äkki alkoholivastasele loengule. Kes huvitatud, tulge kell 18.00 Vanasse Anatoomikumi. Anatoomikumi ekskursioon on ka tasuta osalejatele.

Asjad arenevad(?)

2009-11-23T18:56:00.001+02:00

Täna hommikul ärgates, lootsin, et ehk on peeglisse vaadates seis natukenegi paranenud. Aga ei. Hoopis hullem oli. Lisaks kõigele on nüüd silmade ümbrused tumelillad, sest sinna on kogunenud suurem kogus verd. Nina on ka vähem paistes aga nüüd sinakaks tõmbunud. Kui nii edasi läheb ja seis ainult halveneb, ei julge ma paar nädalat kodust väljuda.

Ootasin 2,5 tundi hambaarsti juurde pääsemist täna. Lõpuks kui arste nägid, saatsid nad mu röntgenisse ja teatasid, et see on suurem ettevõtmine, ükskõik mis nad mul siis ka peavad tegema, kas hamba lahasesse panema või päris juurtele operatsiooni tegema. Igatahes lõpplahendus oli selline, et homseks hommikuks pandi opisaal mulle kinni ja eks siis näeb, mida minuga tehakse.

Ma pidavat oma paha tujuga teistel ka tuju rikkuma. Shit happens. Küll ma jälle mina ise olen, kui see kõik läbi saab. Ajamasinat saab keegi laenata? Keeraks nädalakese edasi aega.

Smurf

2009-11-22T15:22:00.002+02:00

Pärast lõunauinakut suundusin eile Zeppu poole. Plaanisoli natuke kokat ja niisama chillida. Õpetussõnad neile, kes tulevikus külmutatud lihast midagi tegema tahavad hakata: hommikul oleks kasulik sulama panna see juba. Meil kuluski lõviosa söögitegemise ajast sellele, et me vaatasime, kuidas kanaliha tükk ahjus aegluubis sulab ja kohati käisime seda noaga torkimas, et teada saada, kas asi on juba edasi arenenud. Vaatamata sellele väikesele tagasilöögile sai meil valmis suurepärane söök.
Varsti liitus meiega ka Sven oma vesipiibuga. Ja enne kui me arugi saime, oli korter rahvast täis. Positiivne on see, et vähemalt minu jaoks enam ei olnud väga veider, et Erik ja Sven samas ruumis viibisid. Paistis, et mõnda asjasse mittepuutuvat inimest häiris see oluliselt rohkem. Ma tegelikult ei teagi mida kõigest sellest arvata. Sellina ebakindel tunne on. Mul on probleemid inimeste usaldamisega. Kõigi inimeste. Ma arvan, et sellist inimest mul ei olegi, keda ma nii palju usaldaks, et julgeks kõigest rääkida. Peaks katse-eksitus meetodil äkki siiski ennast avama. Risk on küll, et ma siiski saan haiget aga kui ei saa, siis tasub see ennast kindlasti ära... Nojah... eks aeg näitab, mis saab...

Igatahes eilse õhtu juurde tagasi tulles...kui me kella kahe paiku hakkasime edasi Zavoodi hakkasime liikuma, tuli kellelgi tark mõte võtta kõik käest kinni ja joosta. Ma jooksin ka kaasa aga mingi hetk kadus maa alt ära. Kuna käsi ette ei saanud panna, pehmendas kukkumist hoopis mu nägu. Esimese ehmatusega avastasin, et üks esihammastest ei ole enam üldse seal, kus ta olema peaks ja lükkasin selle oma koha peale tagasi. Kutsusin kiirabi igaks juhuks. Nad viisid mu haiglasse, et kontrollida, ega mul ninaluumurdu pole. Õnneks ei olnud. Aga targad arstid ütlesid mulle ainult seda, et ma lähemal ajal midagi väga kõva ei sööks. No tegelt ka!!! Mul on valus kui vesi vastu mu hambaid läheb. Loomulikult tunnen ma vastupandamatut soovi porgandit närida!!!! Üks tore tädi arvas ka, et ta peaks mu nina briljantrohelisega kokku määrima. Õnneks jõudsin õigel ajal kategooriliselt keelduda.

Nüüd siis on seis selline, et nina on kolm korda suurem, kui tavaliselt ja katki ka. Huuled on ka katki ja kõik ülemised esihambad teevad põrgulikku valu. Kahjuks on pühapäev ja hambaarsti juurde saan alles homme minna. See on lähemal ajal tõenäoliselt ka ainus kord kui ma oma nina(otseses mõtte) julgen majast välja pista.

Tallinn

2009-11-21T15:35:00.002+02:00

Äratuskell kell 6.15 hommikul. Ai. Kaineks ma küll veel saanud ei olnud. Pistsin siis pärast mõningaid raskusi enda voodist välja sundimisel võileivad kotti ja astusin Vanemuide teatri poole, kes meid seal ootas. Plaan oli terve tee magada. Aga ei. Osa seltskonnast oli juba kell 7 hommikul nii energiat täis, et mitte ükski inimene bussist ei saanud magada.
Keilas külastasime SOS-lasteküla. Seal on kunstlikult moodustatud perekonnad, mis koosnevad palgalisest emast(ja tädist, et ema puhata saaks vahepeal) ja 5-8 lapsest, kellel erinevatel põhjustel enam endal ema-isa ei ole. Igal perel on oma maja, oma elu ja oma hingamine. 15 majas on seega elamas u. 50 last. Minumeelest võiks kõik lapsed elada lastekülades, sest kui tavaliselt lastekodus-turvakodus on pidevalt muutuv keskkond, üle 5 kasvataja, kellega mingit lähedast suhet tekkida niikuinii ei saa ja pidev ebakindlus, siis lastekülast saab laps endale ema ja perekonna ja kodu ja kindlustunde. Hoian pöialt, et Eestisse neid lastekülasid nii palju tekiks, et lastekodud kui sellised päris ära saaks kaduda.
Külastasime veel ka Rocca al Mare kooli, kus oleks tahtnud ka ise käia. Võimalused on super, õpetajate suhtumine hoopis teistsugused jne. Kooli ei juhi mitte juhtkond vaid väärtused ja kõik tunnid on nö. koostöötunnid, mitte õpetaja-ütleb-õpilane-teeb-tunnid.
Prantsuse lütseumis saime Lauri Leesiga kokku. See on ikka üks veider(heas mõttes) ja lõbus mehike. Tegi kõigil sekunditega tuju heaks, joostes edasi tagasi, vehkides kätega ja rääkides naljakat pool-mõistujuttu.

Siis sain Ottiga kokku, kes nüüd Tallinnas elab. Selgituseks neile, kes ei tea: Otti on mu põhikooli-gümnaasiumi aegne suur armastus, kellega me pärast päris pikka koos oldud aega siiski lahku läksime. Igatahes põhimõtteliselt oli see esimene kord üle mitme-mitme aasta kui me kokku saime ja normaalselt inimeste moodi suhtlesime (vahepeal ei olnud isegi mitte "tere"). Igatahes oli päris tore. Kõrvetasime pelmeene ja jõime veini. Hiljem liitusid meiega Hensu ja Arto, kellega linnapeale liikusime(Otti jäi koju magama, sest pidi järgmisel hommikul tööle minema). Viimasest trammist jäime maha ja jalutasime seega Levikasse. Seal ootas meid ees ka Krissu(kõik on Pärnust sõbrad, kellega pole kuradi ammu väga suhelnud). Müstilisel kombel nägin mina tuttavaid Tartlasi rohkem kui Arto suutis oma Tallinna tuttavaid näha. Skoor :D Tiksusime veel korra ka Ku-Ku juurde aga seal oli sissepääsutasu... Tagasi Levikasse, kus seekord oli pidu täies hoos. Lubasin ühele Tartlasele, keda seal kohtasin, järgmiseks korraks Zavoodi nööbi kaasa võtta(lihtsalt kirjutasin üles, et mul meeles seisaks:D), vahepeal liikusime Protesti, kust Maidu leidsime.... Protsestis oli ka pidu surnud juba... Õhtu jooksul kolmandat korda Levikasse jõudes oli rahvast juba liiga palju... või olin ma liiga kaine/väsinud. Igatahes jalutasime tagasi Otti juurde ööbima. Kus ma väga ülbelt ainsa diivani ja ainsa magamiskoti hõivasin, tänu millele pidid teised minema põrandale ja joped peale võtma.

Taaskord pean ütlema et MUL ON NII HEA MEEL TARTUS TAGASI OLLA!

Poti üheksa

2009-11-16T00:23:00.004+02:00

Kolmapäeval algas taaskord nädalavahetus...

Neljapäeval sai voodist välja siis, kui väljas juba pimedaks hakkas minema ja edasi sai sammud seatud Kirju sünnipäevajämmile. Seltskond, kes tükk aega juba polnud nii suures koosseisus koos käinud, oli peaaegu täielikult kohal. Ainult paari kaotusega. Pisikesse prooviruumi oli ennast ära mahutanud 22 inimest. Edasi liikus suurem osa piljardit mängima. Ma sain kahe mängu peale isegi 5 palli sisse, mis on minu puhul päris hea saavutus, kuna viimati mängides olin ma maruõnnelik, kui valgele pallile pihta sain. Super.
Edasi liikusime väikse osaga Pelmeeni juurde ja suurem osa suundus Marko poole. Tegelikult oli meil ka plaanis siiski jõuda nii Marko poole kui Zavoodi aga kuna jälle oli vaja läbi hüpata iga teepeale jääv lomp, siis ei jõudnudki me pükste kuivamist ära oodata.

Hommikul vara ärkasin selle peale, et kukkusin voodist välja. Kolmekesi oli ilmselgelt liiga kitsas. Eriti hea on võõras kohas ärgata siis, kui hommikul süüa-juua pakutakse. Väga mugav ikka.
Kell 10 olime Põldre ukse taga. Nad Kaiaga tegelikult ei olnud meie nägemise üle üldse rõõmsad. Sõimasid meid ja ähvardasid maha lüüa. Tantsida nad ka meiega üldse ei tahtnud. Ka siis mitte, kui neile abistava käe ulatasime ja nad voodist välja vedasime.
Mingi aja olime hoopis mingite keskealiste osside pool. Üsna veider seltskond.
Nele poole edasi liikused oli terve aja paranoia, et mu ema mulle linna peal vastu jookseb. Ta nimelt oli tartus aga ma olin talle rääkinud kokku loo, kuidas ma pean Tallinnas olema, kuna mul on mingi koolivärk. Ei tahtnud väga emale ööbimiskohta pakkuda reede õhtul Oas... natuke liiga riskantne. Pealegi ei tea ta, et ma oma toas juba ammu üksi ei ela.
Igatahes Nele juures me ülejäänud päeva veetsime. Me saime kõik endale ka uued nimed: Mina olen Poti Üheksa, Annika on Risti seitse, Nele on Ärtu viis ja Erik on Ruutu kolm. Andsin Nelele lubaduse, et järgmisele viiele inimesele, kellega ma tutvun esitlengi ennast oma uue nimega. Lubadus sai täidetud sama õhtu jooksul.
Vahepeal oli küll mõte, et peaks koju minema vahepeal, magama tunni või paar ja panema mitte-porised püksid jalga aga nii see ei läinud.
Suundusime hoopis otse Raadile Heiti sünnipäevale. Päris palju rahvast. Imestan, et ma kohe ära ei vajunud, kui kohale jõudsin. Aga tänu väikestele abivahenditele juhtus hoopis nii, et öö jooksul magasin kaks korda pool tundi(ja enne järgmise päeva keskööd magama ei jõudnud).
Keset pidu kõik köögist välja ajada põhjusega, et Villu pliit on vaja sisse õnnistada on ju ka väga normaalne(sisse astunud Hans "Kuradi hipid raisk!!"). Kuna see ei olnud ainus sarnane juhus peo jooksul ja pööningul näiteks ei ole väga palju ruumi, siis praeguseks võin oma kehal kokku lugeda nii umbes 20 sinikat. Tore. Aga lõbus oli. Laupäev möödus väga uduselt ja arusaamatult. Õhtu lõppes Kirju pool, kus ma lõpuks ka magada sain.

Taaskord oli tore ärgata kellegi pool, kellel külmkapis ka süüa on.
Koju jõudes ootas taaskord ees "tore" üllatus veel ühe katkise akna näol. Tänu üleüldisele tuimusele ei viitsinud enam isegi mitte vihastada selle peale. Ju see homme kohale jõuab.
Tänase päeva suurim sündmus on vast see, et saime endale tagaaeda betoonseinale paar päris huvitavat joonistust. Paremini näeb neid vist päevavalguses, nii et eks homme näeb, mis välja tuli.

Ahjaa... vahepeal ei saanud mind kätte sellepärast, et mu telefon andis kolmapäeval juba otsad. Aga nüüdseks on probleem jälle lahendatud(Aitäh, Kairi, uue telefoni eest) ja mul ei ole nii maailmast äralõigatud tunne.

Nädalavahetus Pärnus

2009-11-09T10:37:00.003+02:00

Tekkis plaan, et laseks nädalavahetuseks Tartust ja siinsest möllust jalga lasta. Pealegi tähendab äraminek kokkuhoidu küttelt jne.
Igatahes läksime siis Pärnusse.
Esimesel õhtul puhkasime, tegime sauna jne.
Laupäeval vaatasime Pärnu uue noortekekuse üle, seal esines paar tuttavat ka. Ütleme nii, et päevavalguslambid suures, heledate seintega ruumis küll hubast tunnet ei tekita. Küll aga olid tehnilised võimalused bändide jaoks väga head.
Edasi suundusime Veerevasse Õlusse. See oli kunagi mu lemmikkoht Pärnus. Nagu ka eelmine kord, oli Bosse(omanik) Eestist ära ja Marr(Veereva põhijoodik) just koju läinud. Feil. Ja rahvast oli ka ainult poole laua jagu. Sellele vaatamata liitusime selle keskealiste seltskonnaga, kes juba päris lõbuses meeleolus olid. Kohe tekkis see Veerevale õlule omane tuttav ja sõbralik tunne, mis tekib hetk pärast võõras lauas istet võtmist.
Natukese aja pärast tuli Veerevasse ka Kersti oma tüdruksõbraga ja rahvast oli kogunenud ka teistesse laudadesse.
Nagu Veerevas viimasel ajal kombeks pidavat olema, suleti ka seekord päris vara uksed (kell 11-12?). See mitte ei tähendanud seda, et baar oleks kinni pandud vaid ainult seda, et baar pandi ametlikult kinni. Kõik seesolevad joodikud võisid vabalt edasi jääda, tuttavaid lasti ka letitagusest uksest sisse ja kogu asja mõte paistis olevat see, et "baari sulgemine" andis õiguse hakata sees suitsu tegema.
Mingi aeg, kui pidu ära hakkas vajuma, suundusime hoopis Viiendasse Villemisse. Sealt on mul meeles niipalju, et üks värdjas tüüp suutis mul tuju väga ära rikkuda sellega, et üritas mind ära sebida ja kui ma vedu ei võtnud, siis seletas sõbrale midagi a'la "Kuradi vitt ei võta vedu. Mille muu jaoks ta ikka siin on, et keppi pakkuda" vms.
Koduteepeal tuli järsku meelde, kuidas me Karli garaažis olime gümnaasiumi ajal pidu käinud pidamas. Ja niisama huvi pärast keerasimegi sisse Karli hoovi ja garaaži sisse astudes tuli mulle vastu ülimalt imestunud Karl. Ma vist ei ole nägu, keda ootaks keset ööd oma garaažist. Igatahes seal olime ka mõnda aega, enne kui koduteed jätkasime. Maist hääletasime ühe takso peale, kes meid 14 krooniga koju viis. Tegelikult arvasin, et meil on rohkem raha aga paistis, et me olime selle siiski suutnud ära kulutada.
Lõuna ajal pidime enne teeäärde liikumist minema kesklinna otsima mu prille, mille ma olin suutnud eelmisel õhtul ära kaotada. Tubli laps. Aga üles leidsime. ja tagasi raekülla sõites oli meil õnne sattuda bussikontrolöride otsa(piletit meil ei olnud muidugi), kes olid piisavalt lahked, et meid autoga linna serva ära visata... pärast meile trahvide väljakirjutamist muidugi.
Pärast teepealset põiget Eriku vanaema juurde olimegi õnnelikult Tartus tagasi. Nii hea tunne oli tagasi olla. Peas oli ainus mõte, et vedeleks niisama ja ei teeks midagi, mis Pärnus tänu mu perekonnale teatavasti võimatu on.

Aiast sisse astudes oli esimene küsimus "Kas me tõesti jätsime wc tule enne lahkumist põlema?".
Ei me ei jätnud wc tuld põlema.
Nagu me ka ei jätnud kõiki uksi majas lahti ja radikaid tööle. Ei mäleta ka, et enne minekut oleks põrandad ja arvuti alkoholis ujunud. ka ei olnud kõik kohad klaasikilde täis ja telefon ja stange olid ühes tükis. Ja ei mäleta ka, et suitsukonid oleks toas olnud ja magamistoa seina seest oleks välja turritanud viinapudel. Ja elutoa aken oli kinni...

Ma praegu ropendaks siia paar lõiku selle kohta, mis ma neist inimestest arvan, kes seda tegid aga ma usun, et seda võib iga lugeja ise juba oletada, nii et jätan selle osa vahele. Aga parem oleks kui need inimesed mulle lähedale ei satuks, sest muidu lendab seesama viinapudel vastu nende päid puruks.

Miks ma selle peale ei tulnud, et selle asemel, et koristada, kutsuda politsei hoopis ja keerata neile vastu sitta!!??

Igatahes olid alguses kolimismõtted peas. Aga nii odava raha eest ei leia elukohta, mis ei asuks kusagil p***eaugus ja kus oleks pesemisvõimalused.

Ei teagi mida teha. Kodune tunne on igatahes hävitatud.

Edit: Avastasin just, et magamistoa aknas on suur auk.

Halloween

2009-11-01T22:42:00.003+02:00

Tükk aega oli dilemma, et mida teha või kuhu minna. Lõpuks maskeerisime ennast natukene. Või noh. Meie jaoks olid need maskeeringud, teiste jaoks oleks ka vabalt võinud igapäevased riided olla. Mina oma korsett-kleidiga, Erik kaabu ja Zorro vuntsidega.
Teepealt leidsime Hanno ka ja Suundusime Krooksu. Kaks Tartuvaimu ja üks trummikaraoke hiljem liikusime juba Zavoodi poole. Mõned lauajalkad hiljem, suundusime Genialistide klubi poole. Kuna raha ei olnud, sinna me siiski ei läinud. See aga ei takistanud maja ees inimestega sõbrunemast.
Igatahes esimest korda oma elus käis Mann Club Tallinnas. Tänu nendele samadele vuntsidele saime tasuta sisse ("Olen küll kostüümis. Muidu olen ma tavaline inimene, aga täna olen ma Don Juan").
Aga nagu inimesed, kes on minuga üritanud klubis käia, teavad, ei suuda ükski jõud mind sellises kohas kaua hoida.
Ehk siis, nagu Tartus ikka on, siis kõik teed viivad Zavoodi(tagasi).
Edasi viisid teed muidugi Oa tänavale koos üsnagi tavapäratu seltskonnaga.
Igatahes on tore, kui Sulle annab tüüp poe juures 100.-, et sa talle 3 Aleksandrit ostaks ja siis raha tagasi ei taha.

Appi. Ma avastasin, et ma peaks oma blogi parooli alla panema, siis ma saaks siia kirja panna, mis tegelikult kõik juhtub pidevalt, ilma et kardaks, kes kõike seda loeb.

Teisipäev

2009-10-28T12:38:00.002+02:00

Õppisin rahulikult kodus ja siis järgmine hetk olin Maailmas võhivõõra sünnipäeval.
Varsti pärast seda leidsin ennast hoopis Genist, kus kolm kitarridega meest venekeeles laulsid. Päris hea muusika oli... oleks sõnadest ka aru saanud, oleks veel parem olnud.
Väike lauajalka prantslastega Zavoodis.
Ja koduteel oli vaja igasse lompi vaja sisse hüpata, et üksteist märjaks pritsida. Ma vist sain ise hüpates rohkem märjaks. Koju jõudes ei läinud mitte magama, vaid hakkasime süüa tegema (kella 1-2 vahel öösel). Igatahes püksid ja jalanõud on siiani märjad.
Koolinädal on 5 tunni pärast läbi.

Teater

2009-10-25T20:01:00.004+02:00

Eilne päev lihtsalt kadus. Kadus vanasse nakkushaiglasse ja kadus Roosi tänavale. Koju trippimine hommikul kell 7. Oleks tööpäev olnud, oleks tore olnud jalutada mööda tööle kiirustavatest inimestest.

Tänane oleks tõenäoliselt kadunud samamoodi nagu kõik pühapäevad pohmakaga voodis vedelemisele ja koristamisele, kui see ei oleks möödunud raamatukogus ja teatris.
Raamatukogu garderoobitädi ellu toob päeva tippsündmuse tõenäoliselt see, kui keegi oma garderoobinumbri üles jätab. Läheb koju ja räägib mehele.

Teatris oli etendus "Kes aias?". Polegi ammu teatris käinud. Põnevaks tegi asja see, et ei pidanud mitte publiku seas istuma, vaid sai üleval lae all vanas valgustehnikute koopas olla. Sürreaalne ronimine läbi mingite pööninguruumide täielikus pimeduses. Inimesed ei tea, mis toimub neist paar meetrit eemal pimeduses aga inimesed pimedusest näevad teisi küll ehk siis "Millega küll sisustada oma vaheaeg?"

Etendus lõppes sellega, kuidas neli meest ühe vanema daamiga kokku leppisid, kuhu ja kuidas nad bordelli teevad, kus nende naised tööle hakkavad. Kõrgema keskklassi varjatud elu.

Ahjaa. Plaan on korraldada väike kontsert-istumine Oa tänavas, et raha üüride ja muu jaoks koguda. Põhimõtteline nõusolek on saadud Aapo Ilveselt aga peab veel täpsemalt rääkima. Eks ma annan teada siis.

2009-10-24T14:49:00.002+03:00

Reede hommikul kell 3 (et siis tavamõistuse jaoks vist pärastlõunal), kui me hommikusööki sõime otsustasime, et läheme siiski Vastse-Kuustesse Aapo Ilvese kontserdile, mis oli koguaeg olnud selline võib-olla-variant. Igatahes häälega me kell 5 sinna kohale jõudsime. Tegime tiiru peale ja külastasime 3 korda kohalikku kogunemiskohta: poodi. Kui tiiru ümber maja tegime, karjuti meile aknast: "Kes te olete??!!"

Kontserdil oli kaks erinevat seltskonda: üks see, kes väljas Vana-Tallinnat jõid ja teine koosnes 50-60 aastastest väga korralikult riides olevatest daamidest, kes kohati laulusõnade peale silmi pööritasid. No nad pööritasid selle peale ka silmi, et me mandlilikööri kohvi sisse valasime. Igatahes tore. Päris kultuurne tunne oli. Või noh. Tore. Ja natuke Ulme. Aga kui alguses me olime olnud mures selle pärast, et pimedas ilma helkurita peame hakkama tagasi hääletama, siis lõpuks oli meil isegi mitu transpordi-varianti. Kell 9 rääkisime inimestega Tartust ja ütlesime, et me kohe tuleme. Kui nad kell 11 uuesti helistasid, siis me olime ikka veel Vastse-Kuustes. Miks? Sest me istusime ühes sauna eesruumis endast 10-20 vanemate inimestega ja jõime pipraviina. Loogiline ju.
Jõudsin Zeppi sünnipäevalt isegi läbi. Päris tore oli.
Zavood. Palju rahvast. Lauajalka. kodulaul.
Hannoga stripiklubi. Mul tantsis kaks korda naine süles. Tal mitteühtegi. Skoor!
Nüüd? Sangria ja varsti 123.
Ma rikun Hanno elu ära.

Jagatud vastutus

2009-10-22T12:52:00.002+03:00

1968. aastal viisid Latané ja Darley läbi uuringu, milles kolledži meesüliõpilastel paluti oodata intervjuule kutsumist kas üksinda või kolmeliikmelistes gruppides. Ootamise ajal hakkas seinas olevast ventilatsiooniavast suitsu sisse ajama, samal ajal vaadeldi ootajate reaktsioone kuue minuti jooksul. 75% üksi ootajatest teatas suitsust kahe esimese minuti jooksul. Teistega koos olnutest teatas aga üldse suitsu olemasolust ainult 13% inimestest!!! Kas inimesed siis tõesti kaotavad mõtlemisvõime, kui nad mitmekesi on?

Sama katse korraldati hiljem nii, et suitsu asemel karjus kõrvalruumis naine appi. Siis olid arvud vastavalt 70% ja 40%.

Paneb mõtlema, et kui peaks juhtuma õnnetus vms, siis kui suur hulk inimesi kuulub sellesse gruppi, keda asjad huvitavad ka ja kes ei pea mugavamaks lihtsalt ignoreerida kõike.

Nagu näha, leidsin ma üle pika aja oma kooli kohustusliku materjali hulgast ka midagi põnevat. Sotsiaalse mõju teema siis.

Eile oli tore rahulik õhtu. Istusime Zavoodi taga müüri otsas, jõime õlut ja rääkisime juttu. Nii võikski olla enamik väljaskäimisi... Mitte nii, et iga kord läheb asi mingiks hulluks tsükliks ja mälulünkadeks ära.

Pärast...

2009-10-20T11:54:00.002+03:00

... viimase aja muudatusi elus oleks vist lihtne tekkima mõttetuse-tunne. Vanad sõbrad hoiavad eemale, nagu ma võiks neid mõnesse pahasse haigusesse nakatada... uusi ei ole veel tekkinud. Uut üürilist ei ole veel leidnud, seega suurem osa majast on kütte alt välja lülitatud.

Aga ma ei tea... viimaste päevade jooksul on olnud mitmeid pisikesi asju, mis on toonud positiivseid emotsioone. Sellised pisikesed asjad, mis üksi võibolla ei avaldakski sellist mõju. Aga koos... nende koosmõjul, avastasin eile... või pigem vist siiski täna, et elu on ikka veel lill. Jah. Ma olen ikka veel oma eluga vägagi rahul. Ja kes teisiti arvab... no sitt lugu :D

Tervise parandamine(nagu tavaliselt)

2009-10-19T10:09:00.003+03:00

Kui pool nädalast panna täiesti hullu ja siis pool nädalast olla hästi tervislik, kas see siis teeks umbes normaalse välja. Vist mitte... isegi kui me oleks pool nädalast tervislikud.
Aga nädalavahetus õnnestus hästi. Kõik plaanid said täidetud. Maja sai koristatud, raamatut loetud, õpitud jne. Ja väljas ei käinud ka rohkem kui laupäeva õhtul niisama väljas jalutamas, et midagi teha. Palju põnevaid majasid ja aknaid ja uksi. Ja müstiline muusika raekoja platsis. Palju geniaalseid ideid. Laupäeval panime isegi maja ukse seestpoolt lukku igaks juhuks ja lülitasime telefonid välja, et ei oleks kiusatust midagi teha.
Organism hakkab enam-vähem üle saama eelmise nädala hullusest.
Kui teistel algab nädalavahetus laupäeval, siis me laupäeval otsustame, et on juba piisavalt nädalavahetust peetud.

Selle nädala eesmärk: õppida Foo Fighters - Stranger things have happened enam-vähem õigesti mängima.

Kaaaaarikakardega käpik!

2009-10-17T14:12:00.003+03:00

Mind ei ole enam olemas. Just praegu otsustasin. Olemine on liiga imelik, et olla. Ja kohe sel hetkel kui ma enam ei ole, on kõik jälle hästi. Ilma olemiseta on palju lihtsam.
Defineeri olend nimega mees.
Keerab sitta, ütleb "Nojah" ja jääb magama.
Absindiõhtu. Ordu. Ma olen viimase 24 tunni jooksul Nelet näinud rohkem paljana kui riides. Eile hommikul kell 9 avastades, et ma ikka ei ole võimeline kooli minema, saatsin õppejõule kirja, et olen haige. Olengi. Peast haige. Peaks normaalseks hakkama. Aga ei. Mul ju on vaja homme kusagile Euroopasse hääletama minna. Parim aastaaja valik. Punt ja Nele tegid pitsat. Maakler tuli siia ja põgenes minema vist nähes, et tuba on täis paljaid inimesi.
Käisime Athena keskuses kontserdil. Garderoobitädi juba teadis, et kui ma tulen, siis ta peab mulle andma mantli numbrilt 14 ja ülevalt riiulilt lauaviina pudeli, mille sees on oranz vedelik.
Kassidele Iiriseid, Hänk ja enne ja pärast neid ka mingid bändid vist, aga teisi väga ei vaadanud.
Hommik oli paha aga praegu on juba päris hea.
Juuksed tahavad ainult peast ära väriseda.
Piim on hea.
Ja draakoniga oleks kah ikka väga vaja lennata.
Ebanormaalsus!
või siis just mitte.
Kahvel lainetab. Ja keset põrandat on pann friikatega.
Seesama oranž vedelik riiulil naerab mulle näkku.

Otsime üürilist!!

2009-10-12T22:49:00.000+03:00

Üks tuba jäi vabaks jälle. Belliisi ja Lilu kolisid välja.
Kui keegi on huvitatud, võtke ühendust!

Asjaga on üsna kiire.

Pärnus jälle

2009-10-09T14:19:00.003+03:00

Käisin täna Pärnu Ühisgümnaasiumis külas. Nii tore oli.

Õppealajuhataja tõmbas kohe ukselt enda kabinetti juttu rääkima. Varsti kohe ilmus välja ka direktor ja nii me seal jutustasime tund aega elust ja olust. Tiina juurest(huvialajuhi juurest) hüppasin läbi, aga tal oli hetkel mingid muud tegemised ees. Siis kohtasin õpetaja Meid, kes kohe väga aktsiooni sattus, kui talle mainisin, et tema juures tahaksin oma klassijuhatajapraktikat teha. See saab vist päris lahe olema. Muide ühises on nüüd muusika klassis trummid ja kõik muu... meie ajal oli ainult üks häälest ära klaver.
Kui pea kehalise õpside ruumi pistsin, lõppes asi sellega, et me jõime tund aega kohvi, sõime torti ja rääkisime juttu. Minumeelest nad selle aja jooksul väga sellest ennast häirida ei lasknud, et tunnid käisid :D Tore on see, et õpetajaid saab nüüd võtta kui vanu sõpru. Kodune tunne oli. Ehkki õpilasi väga enam ei ole koolis, keda tunneks. Või noh... mõned on, aga neid ma ei suutsud lühikeste vahetundide jooksul maja pealt üles leida.

Niisama jalutasin ka ringi. Mõtlesin kaltsukates käia. Aga avastasin, et ega ma täpselt ei teagi, kus Pärnu kaltsukad asuvad. Nojahh siis.

Õhtul saan tõenäoliselt kokku inimesega, keda pole ammu... liiga ammu taaskord... näinud.

2009-10-08T16:19:00.001+03:00

Kas nähtustele nime panemine või määratluse andmine muudab nende olemust?? Kui muudab, siis ei peaks ju üldse defineermisega tegelema. ja kui ei muuda, siis ka mite :D

Taastumisperiood

2009-10-07T13:09:00.002+03:00

Puhkepaus ringi möllamises. Õhtuti joome teed ja loeme raamatut. Seda on vist organismile vaja. Kooli ei ole sellegipoolest just ülearu korralikult jõudnud. Eile oli palavik ja selline surnud tunne... Aga põhjuse leiab alati, et mitte minna. Täna on jälle hea olla. Ja külmkapis on süüa ka. Super.
Neljapäeval lähen Pärnusse. See peaks ka toetama minu puhkeperioodi... nädalavahetusel mitte-Tartus-olemine.

Lilu on suureks kasvanud. Ta on nüüd teist värvi ka. Hullumeelne marakratt-näriline. Samas Blu ajab hirmu nahka sellega, et ta pidevalt ninnu-nännu häälega räägib. Ta vist hakkab ära keerama.

Substants

2009-10-04T19:01:00.003+03:00

Nädala esimene pool oli päris viisakas. Teisipäeval käisin Palmeeni pool söömas ja pärast tegin väikese tiiru Krooksus-Zavoodis. Kõju läksin vara. Kolmapäeval oli HT rebaste ristimise järelpidu, kus me Evelyga vaatasime ja imestasime, kuidas saalitäis rebase-tibisid miniseelikutes, litritega toppidega ja üsna ülemeigitult klubimuusika järgi tantsisid ja kiljusid. Jess. Kohusetundest natuke aega seal oldud, liikusime siiski Zavoodi. Aga taaskord läksin ma üsna vara koju. Jõudsin isegi kooli ja pärast kooli Evelyle külla.
Neljapäeval tegime Markoga piipu. Kõik olid pahased Marko peale, kui teda koos minuga Zavoodis nägid. Teised olid temalt pinda palunud aga Marko ütles, et ei saa, sest ta peab tööd tegema.
Noh. ja siis oligi reede käes.
Korraldasime Oas spontaanse stiilipeo: kõigile ümber triiksärgid selga ja nilbed vuntsid ette. Päris põnev. Õhtu tegelik eesmärk oli jõuda Pärmikasse Kõrgema Kunstikooli rebastepeole. Niipalju kui mäletan, oli chill, sai tantsida ja kõike muud.
Taaskord oli ka kohustuslik põige Zavoodi. Seal tuli meil mingi hetk plaan, et liiguks tagasi Uppa, teeks veel mari ja jooks viina....
No ja järgmisel hetkel ärkasin riietega oma voodi peal. Keset tuba laius suur madrats aga sellegipoolest magas Heiti põrandal ja ülejäänud kolm minu voodis.

Hommik algas mariga juba enne voodist välja tulekut. Siis üllatuslik õlleleid oma kotist ja veel üllatuslikum 1,5l viinade leidmine minu kappidest (Erikul on purjus peaga paranoia ja siis ta peidab asju :D).
Ja kõik jätkus vanaviisi. Ajasime Hanno pead sassi, rääkides talle substantsist. Väga hästi saime hakkama. Mingi hetk viskasin maja rahvast tühjaks ja liikusin Nelega arvake ära kuhu...? (ma arvan, et mingi teatud korrapära juba paistab mu nädalas).
Sealt tulin ma tegelikult üsna kähku tagasi.
Öösel käisin mitu korda Lassele selgeks tegema, et inimesed tahavad magada. Lõpuks lülitasin maja korgid välja. Kohe sai rahu majja.
Hommikul olid suured raskused viimaste joodikute väljapeksmisega, kes istusid katkise aknaga toas, tekkide sees, jõid viina ja vaatasid filmi. Lõpuks sai Erik neist lahti, kui ähvardas nende viina puruks visata, kui nad ära ei lähe.
Nüüd siis on jälle rahu majas ja oodata taaskord üsna vaikset nädala algust.

Ps. ei olnudki varem dušši all olles suitsu teinud
Ps.2 Selleks ei ole väga suurt pingutust vaja, et olla huvitavam, kui kastanimuna.
Ps.3 mida teha hiiglasliku madratsiga, mis pool tuba enda anna võtab? Mul on juba magamiskoht olemas.

Hullumaja metsa sees

2009-09-27T17:41:00.002+03:00

Mitu tundi jutti reivimist ühe ja sama loo järgi, põrand ujumas kokakoolast.
Aknast alla visatud ratas.
Kell 12 hommikul poest viina ostmine, kirve vastu puud viskamine.
Tooli peksmine vastu ühika seina.
Kolm korda ühikast väljavisatud saamine.
Vahepeal veidi aega korralikult peol.
Üle ülekäiguraja reivimine, nii et liiklus seisab.
Eva sõitmas ostukäru sees. Poes!!
ÕIGE! karjumine
Kas see on kõik? Ei, tõenäoliselt tuleb veel meelde seiku, mis kahe päeva jooksul juhtunud. Ja kaks päeva on ainult lõpuosa väga hullumeelsest nädalast.
Piro.
Kellelgi pole kunagi raha aga viinad tulevad kusagilt ikka.
Kaks 45 aastast inimest, et Punkrisse sattusid.
Koobas ja Urg.
Jalgade Jões pesemiseks ei ole ju vajagi jalanõusid jalast võtta.
Oma voodis magada ei saanud, kuna see oli hõivatud.
"Lähme varastame auto ja sõidame Riiga burksi sööma!!"
"Aitaks hea meelega, ega olen Ikla piiriääres kinni, sest mul on kaks kilo kanepit."
Auto ratas on katki? Lähme vahetame ära! Võtaks hoopis bussi, mahub rohkem inimesi.
Äkki uus toakaaslane?? (ta arvab, et ta visatakse varsti ühikast välja)
Uksekaart, mis ei kukkunud päris alla välja, kui see meile visati.
laua peal tantsimine.
Päss ja Eva pidid teisipäev/kolmapäev juba kuhugi (Paldiskisse?) minema aga ei ole veel jõudnud sinna.
Mõneks ajaks aitab.
Täna kulutasime meelega oma viimase raha poes toidule, et ei oleks enam millegi eest alkoholi osta.

Ps. Suur osa tegevusi ei teinud otseselt mina. Aga ma olin seal.

See vist peabki nii olema

2009-09-25T14:56:00.004+03:00

Eilne siis...
Alguses kihutasin rattaga Ropkasse Sillu ja Liina juurde. Seal oli päris mitu inimest. Muu seas nägin üle pika aja ka Kiisut ja Tarmot. Mängisime joogimängu. Baila oli vist selle nimi. Päris lõbus on iga kord enne joomist teha klaasiga tiir ümber nina ja siis kellegi tissi krabada.

Igatahes mingi hetk leidsin Pirolt Kaia ja veel inimesi. Aga kui vihma hakkas sadama liikusime Zavoodi. Kaiaga haarasime kaasa ka paar liikluskoonust. Ühe peitsin ma Zavvi juurde ära, et see hiljem jälle kaasa võtta. Zavoodis oli lõbus nagu tavaliselt. Jälle palju inimesi, keda pole mõnda aega näinud. Kusjuures õhtu jooksul läks raha ainult 15.- sest ma käisin leti ääres pidevalt jutuga "Kes ostab vaesele üliõpilasele ühe õlle osta". Ühe õlle eest pidin ühe põsemusi andma. Mingi tüüp oli päris kindel, et tal oleks vaja minuga seksida. Selle peale ütlesid Annika ja Nele, et nad seda ei soovita, sest sel tüübil pidid mingid haigused olema :D Väga põnev. Vahepeal käisin mööda Zavvi ringi maskiga, millel on nina asemel kõrv ja nina ise on otsaees, ja palusin inimestel maskile musi anda. Ma nimelt kogusin neid :D Kõvasti üle 20 sain kokku lõpuks.

Koju liikudes(koonusega) peatas meid kinni politseibuss, kes tundsid meie koonuse vastu huvi. Õnneks nad ainult kontrollisid dokumente ja siis lasid meid minema. Enne magama minekut istusime köögi põrandal ja sõime konservist ube.

Hommikul kell 10 jõudsin Sotspeda seminari. See oli üsna kohutav. Õppejõud palus igaühel rääkida loo, mis tema elu on muutnud. Kui juba esimesed lood olid üsna ematsionaalsed, siis päris hulluks läks asi siis, kui üke tüdruk oma elust ja lapsest ja kolimisest ja kõigest rääkis. Õppejõud hakkas seepeale hullu psühholoogi mängima ja tüdruku elu 20 võõra inimese ees lahkama. Tüdruk nuttis ja tundis ennast väga halvasti. Õppejõud silitas teda ja tõmbas ta ringi keskele ja ei jätnud teda üldse rahule. Vahepeal tegi teistele "Ütle, mis tunne sul praegu on" ringid. Kui me teemat üritasime muuta, siis see ei mõjunud. Lõpuks tõusis tüdruk püsti ja kõndis minema. Õppejõud jooksis järgi talle ja hoidis teda kinni jne. Väga ebamugav oli. ma oleks juba ammu minema läinud tema asemel. Aga teda piinati kõigi ees tund aega. Ma saan aru jah, et õppejõud tahtis sinult head jne. Aga võõraste inimeste ees niimodi... Üsna nõme. Kahtlen, kas enam seda tüdrukut näeme selles seminaris.

Pärast veel ühte loengut teatas Evely, et tal on palgapäev ja ta viib meid Silluga sööma. Sillu tahtis küll pigem pätsi saia osta ja pirole istuda aga lõpuks vedasime ta siiski Glämi kaasa.
Maja ees sai üks mees meilt 25.-(tegelikult siiski Sillult).

Nüüd on kodu ja siis vaatab edasi. Kõht on täis ja väga imelik päev peaaegu seljataga.

Hetk

2009-09-24T16:13:00.002+03:00

Mul oli jälle selline hetke, et oleks tahtnud paus-nuppu vajutada.
Vihma sadas, päike paistis. Kõrged kollased lilled (tegelikult maapirnid) õõtsusid tuule käes, veetilgad sädelesid päikese käes, kui nad alla lendasid. Taevas oli nii sinine ja rohi nii roheline. Ja ma istusin aknalaual päikselaigus ja peaaegu olin osa sellest.

Gusto

2009-09-24T12:31:00.002+03:00

Üleeilse õhtu säravaim mälestus on see, kuidas me Emajõe kooli hoovis istusime mis sest et värava peal oli silt, "Võõrastel territooriumil viibimine keelatud". Üks tädi arvas siiski, et meid peaks see silt huvitama. Kui me siis ära liikusime hakkasime Kaiaga väga lõbusalt laulma "Gusto-Gusto-Gusto-..." jne. Pärast tundi aega laulmist tahtsid kõik meid vist juba mäe otsast alla visata.

Jõudsin isegi kella 10sesse loengusse. Sinna ma seni selge peaga polegi veel sattunud. Aga küll jõuab veel.
Hiina keeles lugesime oma esimest päris ainult hireoglüüfidest koosnevat dialoogi. Ma olen nii uhke enda üle. Tundsin isegi enamik märke ära. Jess.

Eile õhtul helistasin Kaiale ja kisasin telefoni "Gusto!"... järgmisel hetkel olin juba Narva maantee ühikas, toas mille leidis koridorist üles lõhna järgi. Tore koobas oli, punase ja sinise valguse ja üsna psühho muusikaga. Seltskond oli veel kirjum. Lõppkokkuvõtteks tundsin ainult Kaiat(edaspidi tuntuda ka nime järgi Päss), Evat, Annikat, Nelet ja Lennat. Lõpuks sain ka mõne tüübi nime teada ja selgitasin välja, kelle toas ma ikkagi lõppudelõpuks olen. Toas käisid ringi nii õlled, kanepipiip kui ka popers. Nii et kui me siis mingi aeg Krooksu liikusime oli pea juba parajalt sassis. Istusime Krooksu ees Tartu Vaimude seltsis ja ajasime niisama lõbusalt juttu. Täna ei ole veel kooli jõudnud. Õhtusesse saksakeelde jõuan.
Uni.
Keefir.

Tagasi Tartus

2009-09-20T23:46:00.002+03:00

Jalutasin bussijaamast kodu poole mööda jõeäärt. Sel hetkel kui Kroonuaia tänavasse jõudsin tuli ninna üks lõhn. See lõhn meenutas mulle seda, kuidas me Maiduga esimest korda Supilinna maja nr 10t tulime otsima. Sügis oli, nagu praegugi. nädal-paar hilisem küll. Aga tõenäoliselt just tänu sügisele oli see lõhn tagasi. Sügisese Supilinna lõhn. ja seoses sellega tulid meelde meie esimesed päevad-nädalad siin majas. Küünlavalgel tapeedi mahakiskumine ja peedi joomine. Akende värvimine ja ehitusprahi väljaviimine. Avastused igal hetkel. Oeh. Taaskord pean tõdema, et armastan Supilinna.

Muust asjast rääkides avastasin, et minu tuju on ikka päris raske ära rikkuda. ma mõtlen nii pikemaajaliselt. Et mingit "maseka" perioodi tekitada. Hetkel näiteks. Oleks ju põhjust küll tegelikult. Aga samas. Mis on olnud, see on olnud(ja vaevalt, et keegi koputab uksele ja mulle ajamasina toob), mis on praegu see on praegu ja see mis tuleb on ju eriti põnev, sest see on kõik alles tulemas.

Ps. Täna on harukordne vaikne õhtu Oas. Elanikest pole peale minu kedagi. Harjumatu.

Reede

2009-09-18T23:44:00.002+03:00

Eile elasin pool päeva Panges. Jõin ahvikuninga teed. Õhtul vaatasime Maria pool filmi lesbiliste vampiiride tapjatest. Väga sürr film. Nii et lahe.
Plaan oli kodus dušši all käia, tass teed teha ja telekat vaadata. Aga koju jõudes oli elutuba nii inimesi täis, et polnud ruumi istuda ega astuda. Pärast tuli välja, et ega keegi majaelanikest üle veerandi neist ei teadnud. No pole hullu.

Ahjaa. Koerabeebi on kohal. Esmaspäeval juba tuli. Magab enamiku ajast. Kui ei maga, siis närib teiste ninasid või juukseid või käepaelu jne.

Täna jõudsin Pärnusse. Juba tahaks ära minna tagasi Tartusse. Taaskord sama põhjus, mis alati: Niiiiii närviline õhkkond, et paha on olla. Õde jonnib-karjub, ema närvitseb-karjub. Jess. Aga venna sünnipäev on homme, nii et pidin siia tulema nägu näitama.

Pärast pühapäevast seenetrippi tõmban the Doorsi diskograafiat alla. Tuleb tagasi see tunne, et tahaks minna sinna maailma, mis on teisel pool peeglit.

Veel uuemad tuuled

2009-09-11T13:34:00.004+03:00

Tänu sellele, et ma ennast ükspäev pildituks jõin, sain hakkama elu suurima lollusega. ja see lollus läks mulle väga palju maksma.
Esimesed 2 ööd üksi tühjas toas veedetud. Veel olen elus.

Ja me saame endale koera varsti. Ta ainult peab natuke kasvama, enne kui ta ema juurest saab lahutada.

Ps. Ärge pange mu lähima aja naeran-nutan tujusid tähele.

Uued tuuled

2009-09-06T19:10:00.004+03:00

Nii. Nüüd siis hakkas uus kooliaasta. Hakkasin õppima saksa keelt. Ja hiina keelt. (kõrvaloleval pildil on kirjas "tere")
Kuna tegemist on baka viimase aastaga, siis üritan oma nädalasees pidutsemist piirata. Esimene nädal see plaan feilis.

Uus on ka see, et Oa tänava rahvast pool on vahetunud. Nüüd siis on peale minu ja Sveni siin veel elamas ka Erik ja Belliisi(Blu). Enam ma ei elagi meestekarjas vaid nüüd on isegi pooleks inimesi. Ja Blu peseb nõusid ka. Jess.

Ps. Eile andsin mingile tüübile Krooksus lõuga. Ta vist tuli käperdama või midagi. Igatahes kadus ta väga kiiresti :D

Sees ja väljas

2009-09-02T23:50:00.002+03:00

Pime tuba. mitu inimest. muusika.

Panen silmad kinni ja tuleb tunne, et ma pean silmad korraks avama ja välja vaatama, et teada saada, kas kõik on ikka samasugune kui siis, kui ma viimati välja vaatasin.

See on nagu mäng. Mida suurem kannatus on ja kauem ootad enne järgmist vaatamist, on suurem võimalus võita. et miski on muutunud.

arbuus. poolik

Tartus Tagasi

2009-08-29T19:22:00.002+03:00

Nüüd juba 1,5 nädalat Tartus. Pärast nädalast pidudeperioodi mõtlesin, et võiks midagu muud ka teha. Sõitsime Sveniga üks õhtu Miku maale, kus nad Silluga olid läinud silda ehitama. Eest leidsime ka Pundi. Olimegi just mõelnud eelmisel õhtul, et ei tea, miks ta Oa tänaval ei ole nagu tavaliselt. Miku maakoht oli esmapilgul 3 telki keset metsa(kusjuures üks telk oli vaevu püsti :D). Järgmisel päeval viis Mikk meid siiski ka maja juurde, mis asus väidetyavalt 700 meetri kaugusel meie telkimis/ehitusplatsist. Tegelikult tundus, nagu see oleks palju kaugemal olnud, sest tee majani oli olematu ja kohati pidi täitsa läbi võsa ronima. Maja oli seal tõesti kuidagi olnud. Nüüd vääris toa nime vaid kaks ruumi, kui mitte arvestyada katuse puudumist jne :D. Käisime autoga ka otsimas üht meest, kes teadis üht meest, kellel olevat suur masin, et maja juurde mineva tee pinnast natuke tahkemaks suruda. Onu endel jooksis ehitusplatsil koera eest ära, aga otsitud meest me ei leidnud. Tagasi jõudes määrti mulle palkide koorimise töö. Alguses pidin küll ainult ühe koorima, aga lõpuks tegin 4,5 ära. olen enda üle meeletult uhke. Järgmisel hommikul olid küll enamus lihased valusad.

Hetkel jõudsin tagasi Tallinnast, kus me Mimmut käisime ära saatmas(läheb Euroopa peale rändama pikemaks ajaks). ja ma jõudsin ka esimest korda Levikasse... lausa minutiks vist. Tegelikult oli täna plaanis Võrtsu äärde Kaiale külla jõuda, kes sellest nädalast alates seal tallis töötabl. Aga väsimus oli liiga suur ja nüüd me siis oleme tagasi Tartus taaskord. Vaikne õhtu on ehk tulekul...

Saaremaa

2009-08-09T21:06:00.002+03:00

Kõik läheb alati nii, nagu minu puhul... alati läheb...
Veetsin neli päeva maalides ja lebotades. väga chill. väike kultuuriprogramm ka... käisime kuressaares tendust "Igavene Kapten" vaatamas. soovitaks etendust, kui seda veel kunagi esitataks.
See kunstnik, kes meid juhendamas oli, oli lõpuks isegi ühe mu pildiga päris rahul. jess.
Igatahes Kuressaare lossihoovis neljapäeval jalutades kohtasin ma Tene kursaõde Breti. Bret kutsus mind laupäevaks sünnipäevale ja kuna Tene pidi ka tulema nii et mul oli võimalus koju saada, siis selle asemel, et vanematega reedel mandrile suunduda, sõitsin ma hoopis vastassuunas Sõrve säärele.
Esimesel õhtul chillisime niisama Breti sugulastega ta tädi juures. Õhtu koosnes batuudil hüppamisest ja veini joomisest. Seal oli äge koer Hugo, kes hakkas igakord maa sisse auku kaevama, kui talle mainida, et maa all on hiirepoisid. :D
Öösel jõudsin Tene, Käti ja Tõnis ka kohale. Järgmisel päeval käisime linnas sõõmas, kus toimus järjekordne juhuslik kohtumin... seekord siis vana sõber, kellega suhtlemise aeg oli peamiselt põhikooli aegadel.
Tund või rohkem kulus krevettide puhastamisele. salati jaoks. tenega käisime lambaid vaatamas. Aga kuri oinas peletas meid minema. Käisime sõnajalgade tagahoovis ujumas ka. ja nägime talu, mille ametlik nimi oligi Muumioru talu. Õhtul oli siis pidu... 50 liitrit koduõlut... millest üle poole jäi alles :D Ei olnud küllalt joodikuid lihtsalt.
Täna suundusime tagasi, vahepeal näitasime Tõnisele kuressaare linnust. ta oli esimest korda saaremaal... mõtlesime, et oleks võinud mingi reality-show teha teemal "viimane eestlane, kes polnud veelk saaremaal käinud, jõudis lõpuks kohale". Kaali järve näitasime ka.Igatahes mandrile jõudes tegi ilm pöörde ja padukat sadas. Mõte käis küll peast läbi, et oleks ikka pidanud saaremaale jääma... seal oli suvi ja päike ja sinine taevas(sinisem kui mandri sinine)... ja siis nägime vikerkaart. ja mitte lihtsalt vikerkaart. me nägime vikerkaare lõppu. see oli meil päris lähedal. ja ei olnud näha ei kullapotti ega ka härjepõlvlasi, kes kullapotti valvaks. Müüdinmurdjatele võib nüüd teada anda, et see müüt ei ole tõsi :D
Breti(ja ta tädi)juures olevate pudulojuste loendus:
4 koera
6-7 kassi. keegi ei tea täpselt :D
3 lammast, 2 oinast
jänku
kanad+ kukk
tõenäoliselt veel kedagi

Niii kihvt oli.

Saaremaase ära armunud Mann

Rütmimuutus

2009-07-30T19:10:00.002+03:00

Folgil kadusid telefon ja digikas ära (kes kusagilt leidma peaks, siis telefon on nokia 5310 Xpress music ja digikas on mju mini helesinine). Ja kui mind on vaja kätta saada, siis on ainus võimalus internet.

Hetkel olen Pärnus. Esmaspäeval lähen emaga Saaremaale maalilaagrisse... kunagi pärast seda Soome perega muumimaale. Tartus näeb mind uuesti kunagi 20. augusti paiku äkki.
Aga Pärnus võib mind seni kohata, kui õigel ajal peale sattuda.

Päikest.

Ps. ma leidsin endale folgilt kirjasõbrad, kellega me hakkame päris paberkirju saatma. jess. (kui ma neilt esimesed kirjad saan, siis saan äkki nende nimed ka teada :D)

Ps.2. Kui kuulete, et kapp krõbiseb ja katsudes on välimised seinad soojad, siis tõenäoliselt on kapp paksult ussikesi täis, kes nii aktiivselt paljunevad, et kaugele kuulda. Siinkohal siis tervitused Mariale, Svenile, Zeppile ja Pacole, kes üht seesugust üllatust koos minuga kogesid Viljandis.

Masters of Rock ja tagasi

2009-07-18T18:43:00.005+03:00

Tegin midagi, mida ma varem teinud pole: pidasin reisipäevikut. Seega alljärgnev on ümberkirjutus sellest.

Esmaspäev, 6. juuli

Väljasõit Oa tänavalt kell 11.30.
Eesmärk: jõuda Tšehhi Masters of Rock festivalile
Seltskond: mina, Sven, Marko, Guido, Eliise

Läti. Karuputkepõllud. Käisime pissil.

Leedu. Söögipaus bensukas. Õlu ja läila kohalik maasikasiider. Innovaatilistes poosides Eliise.

"Oi näed, kui palju autosid selle tee peal on, mis meie alt läbi läheb. Paus. Kuule, me lähemegi selle sama tee peale. Niipalju siis kiirteest.

19.00 Kaunas. Otsiks priimusele ballooni? Ah... teinekord(rohkem me sellest juttu ei teinudki kogu reisi ajal)
"Varssavini on 500km. Sõidas täna sealt läbi, või mis?"(ei teinud seda siiski)

20.09 Poola. Vihma tibutab. Meie ees oli 6 rekkat aga neil vist lõppes tööpäev kell pool üheksa, sest siis nad läksid kõik parklasse ära. Poola lehmad on näljutatud.
Pood. Potti oleks vaja(me siis arvasime veel, et me leiame priimusele uue gaasi). Leidsin poti. Aga kuidas on poola keeles pott? Ei Ostnud siiski.
Muide alla 20 kohaliku raha ei saa Poolas kaardiga maksta.
2 pudelit rummi. 0,7l 85.-

Keerasime suvalisest kohast Poola metsa vahele. Maisipõllud. Siis tihe mets. Mitu õudukat tuli meelde(Blair´i nõiafilm näiteks). Keerasime veelkorra metsavahele ja leidsime täiesti sobiva koha lõkkeasemega, paadisilla ja liivase põhjaga järve ääres.
Vesipiip, söök-jook. Paljun sääski. Viiekesi ühes telgis on ilmselgelt sama hea, kui saunalaval magada.

Teisipäev, 7. juuli
Linnud ajasid kell 5 lauluga üles. Tõusime siiski kella 8st. Ujumaaa!!! Koos meiega käisid ennast veel 3 meest järves pesemas. 3 suurt ja ilusat luike tulid väga lähedalt uudistama, kuidas me hambaid peseme.
Päike paistab, ilm on soe. Perfect.

Marko Svenile:L "Sul on nokust peani pikem kui mul"

10.30 joogijanu. Meil on juua ainult rummi ja/või kokat. Joome siis mõlemat. Väljas on 27 kraadi aga meil on konditsioneer.
Kõik peale Sveni(kes on roolis) on nõus, et Poola on ikka üks tore koht.

Söögipaus kusagil metsavahel. Vaarikad kasvasid. Sven suutis välja tagurdamisel ühe rattaga kraavi sõita. Tegelikult oli päris sügav kraav, aga õnneks me jäime põhja peale kinni. Kui kõik välja ronisid autoast, siis sai välja. Ps. kell on 17.40. Asukoht u. 100km Katovicest Varssavi poole.

"See teeb kõik torud ja augud lahti suus"(Eliise köhakommide kohta)

Sven sõidab juba nagu poolakas. me peame siit ära saama.

20.00 Tšehhi! Lugasin Poolas riste. Tulemus: 153 risti ja 28 altarit/kabelit. Aga ega me koguaeg ei lugenud ka.

Esialgne plaan oli jääda kuhugi järve äärde ööseks aga kuna me mingit sobivat kohta ei leidnud, siis otsustasime Vizovicesse(festivali toimumispaik) välja sõita. Mingi pisike tee keeras paremale. Tundus nagu õiges suunas ka minevat. Tee oli väga kitsas ja pime. Tekkis tunne, et olendid filmist "Valepööre" hüppavad kohe kusagilt välja(ma olen ilmselgelt liiga palju õudusfilmide poolt mõjutatud). Tee lõppes mäe otsas. Lihtsalt lõppes. Mingi maja oli siiski ka teepeal ja mingid tüübid vaatasid meid sealt.
Edasi sattusime hoopis Slovakkiasse. Ja sõitsime kusagile mäe otsa. Siis tagasi alla ja olime tagasi Tšehhis ja juba isegi teadsime, kus me oleme.
Kui kohale jõudsime Vizovicesse, lõi välku. Jooksime kähku telklasse telkidega. Kohe tulid juurde sakslased, kes aitasid meil kiiresti telgid üles saada, enne kui vihma hakkab sadama. Vahepeal kadus Marko ära koos autoga ja kuivade riiete, magamiskottide-mattide, söögi-joogiga... ja ka meie telefonidega. Seega ei teadnud meie, kus on tema ja ei saanud tema teada, kus oleme meie. Istusime sakslaste telgis ja õppisime saksa keelt "Er ist veck". Kui olime Marko ja asjad tgasi saanud leidsin teisest telklast Kirju(olid Sepa, Sheila ja Villuga juba päev varem jõudnud), kes istus mingite tšehhide telgis ja rääkis nii kõva häälega, et kaugelt oli kuulda.
Kui kõik teised olid magama läinud, liikusime uute tšehhidega (Viking ja Stupa) kusagile raudtee kõrvale välibaari(vihma sadas endiselt), kus baaripidajad pidevalt õlut kraanist juurde lasid ja meiega jõud. Kui ma mainisin kellelegi, et ma Tužemskit(tšehhi rumm, mis seaduslikult vist siiski ei ole rumm) joon, hakkasid mu ette ilmuma pitsid jääkülma Tužemsky´ga. Ööseka maanusin Kirju ja Villu telki, sest oma telklani ma poleks omal jalul jõudnud(umbes kell 6 hommikul)

Kolmapäev, 8. juuli

Kell 12 ärkasin. Rändasin enda telgi juurde, kus ei olnud kedagi. Sakslased olid. Jõin nendega õlut. Praegu teen sama.

Istusime XL-clubis. Tegelikult kiirustan praegu asjadega ette, sest kiolmapäeval see veel polnud XL-club aga nii on lihtsam kirjutada. Läksime Spaśse. Ehk siis jõkke, kohta, kus on pisike kosk ja sügavam vesi, kui üle põlve. Alguses paistis olevat üsna eraldatud koht läbi põõsaste jne. Aga veete jõudes avastasin, et meie lähedalt läheb üle jõe sild, mille peal publik meid jälgis pidevalt. Kohalik vaatamisväärsus: purjus eestlased kose alla ronimas.

Minu peave ainus söömaaeg oli mingi tšehhi telgis, kes mulle juustuvõileibu tegi. Kuidas ma sinna sain, seda ei teagi täpselt. Aga Stupa oli ka seal, nii et ju siis kuidagi tema kaudu. Õhtu lõppes ühtede tšehhide juures, kellega me kanepit tegime ja ma seejärel neile rebaste-siilide laulu õpetasin. See neile väga peale ei läinud. Aga bocki laulust olid nad lausa vaimustuses :D. Telki minek venis tänu sellele, et ma oma jalgu ei usaldanud.

Ps. lägin lendavat jaanimardikat
Ps2. Sepal on Supermani alukad

Neljapäev, 9. juuli

Istume Marko-Sveniga ja joome õlut, sest vett ei ole.

Guido(!!!!): "Ärge olge nii piffid!"

Poe- ja ujumistripp. Pesime ennast mingis uues kohas, mida Guido meile näitas. Vesi oli pääris külm. Pärast uinakui jätsin Sveni raamatut lugema ja läksin XL-clubi. (Nüüd siis seletus ka: Sepa telgis olid kaks tšehhi tüdrukut, kellel oli käel erkroosa käepael kirjaga XL-club. See oli nende linna ainus ööklubi. Kui Sepp küsis, kas kusagilt selle klubi plakatit ei saaks, meisterdasid tüdrukud meile ise sildi, mis kohe ülespanemisele läks, koos käepaeltega)
Istusime Marko ja Kirjuga tšehhide juures, kus vestlus toimus tšehhi-vene-saksa-inglise-tužemski keeles. Põhiliselt seda viimast.Kui üks tüüp oma vene-tšehhi keelse arusaamatu jutuga meid päris ära tüütas, tulime oma sakslaste juurde. Tutvusin Sissyga, kellele Öku parajasti meiki tegi. Pärast seda tõmbas ka enda näo musta-valge kirjuks.

Hakkasime taaskord XL-clubi poole minema aga kohale jõuydsime alles mitme tunni pärast, kuna taaskord ühtede tšehhide telk tõmbas meid teelt kõrvale. Kui eestis oskavad festivalidel pooled inimesed pilli mängida, siis tšehhis me veel kedagi kohanud polnud. Nüüd kohtasime: tüüp oli 17 aastat kitarri mänginud ja seda oli näha ja kuulda. Istusime ja passisime lummatult tükk aega. Leidsime ka teised eestlased (edaspidi: pingviinid), kes olid hommikul MetalTraveliga kohale jõudnud. Edasi võtsime suuna kontserdiala poole, täpsemalt sinna kõrvale mäe otsa nö vabalavale. Mägede otsas plätudega(mis teatavasti ei ole just parimad ronimisjalatsid) ronides lõhkusin ühe jala ära. Istusime ja vaatasime kontserdit(piletit ma osta ei raatsinudki, vaid piirdusin vabalavaga). Edasi liikusime Sveniga Sakslaste telki(kes ise olid kontserdil) ja kuulasime Nightwishi, kuna meie telk oli laval nii lähedal, et kontserdite ajal niikuinii normaalse hääletooniga rääkida ei saanud. Üritasime ka Guidot-Eliiset liituma meelitada, aga ei õnnestunud. Siis murdis uni ka meid.

Reede, 10. juuli

Käisime jõe ääres piima joomas.

Kohe kui XL´i jõudsime, kargas mu juurde Sepp "Mann, tee koos minuga kanepit". Ja nii läkski. Järgmisel hetkel tõusis püsti kari pilves pingviine, kes läksid otsima teisi pingviine (Lolot ja Pepet). Käisime tükk aega eestaste telklas ringi ja hüüdsime "Pingviinid! Kes tunneb pingviine? Kas teate kus pingviinid on" jne. Lõpuks jõudsime eestlastele teate "Pingviinidel palun koguneda XL-clubi.
Paar toredat mõtet:
*Kui pingviin ja jääkaru kokku satuvad, kas jääkaru sööks siis pingviini ära?
*Tavaliselt, kui Sa näed kasti, millel on pingviini pilt peal, loodad Sa sealt seest leida jäätist. Kujuta ette oma üllatust, kui karbi avamisel vaatab sulle sealt vastu päris pingviin... eriti kui väljas on 30 kraadi sooja.
*Sepp jookseb edasi-tagasi mööda telgi esist, mängib pingviini ja seletab sakslastele, et neli pingviini(Sepp, Sheila, Kirju ja Villu) jalutasid rannas ja siis tuli joostes mäest alla Pepe(aga tavaliselt pingviinid ei jookse). Sest ta oli pede.
*Sakslane seletab tšehhidelek, et talle eestlased meeldivad, sest nad suitsetavad kõike ja joovad kõike.
*Sepp:" Kui mesiia jõudsime, oli peale meie veel ainult üks telk. Naabrid küpsetasid siga, mille nad olid ise loodusest püüdnud. nad tõid meile ka maitsta ja jube hea oli. Ja siis me võtsime suure veini ja läksime neile külla." Ja nii 14 korda umbes
*Kirju:"Kusagil mujal sipelgaid ei o9le, sest kõik on minu ja Villu telgis" Umbes seitse korda.
Lõunaks olid wcś nii täis, et 2cm oli äärest puudu.
Edasi hakkasime joomismänge mängima. Esilagu ladumist, siis potikut ja edasi meie tõelist hitti: mängu, kus asetatakse pakk kaarte klaasi peale ja siis peab igaüks pakki puhuma nii, et selle puhumisega kukub klaasilt maha vähemalt üks kaart ja klaasile jääb alles ka vähemalt üks kaart. Õhtul läksin üsna vara magama.

Laupäev, 11. juuli

Sven leidis hommikul poriloigust mu telefoni. Ei tea, kas läheb enam tööle tagasi.

Ujumine-pesemine jääkülmas vees. Kaks kohalikku kes teiselpool jõge askeldasid ja üks parm, kes jõeääres magada üritas, vaatasid pealt, kuidas ma jalgu raseerisin. Fun :D
Pood. XL-club. Joogimängud.
Leiutasime uue:igaüks saab kaardi, see kellel on kõige väiksem, joob.
siis seidsin ühe Slovaki, kes võlus välja vana-tallinna. ta tüdruk oli eestis käinud. liitusin nende seltskonnaga.
XL-clubi vastas telgis üritas üks tšikk mind ära rääkida, et ma tema suure ja karvase mehe oma telki võtaks.
Rääkisin Kirju ja Petsi(üks originaal-pingviinidest), et meil on lähedaloleva mäe(künka) otsa vaja ronida. Väga raske oli üles jõuda, aga kohale jõudsime.

Käisime vabalaval kontserdit kuulamas.
Otsisime üles oma teisipäevaõhtuse koha raudteeääres. Kordus teisipäev.

Pühapäev, 12 juuli

Kell 5 hommikul tulid Sepp ja Sheila. Sheila keeldus telki minemast ja soigus tükk aega õues magamiskoti sees, et ta ei taha sünnitada.
Villu tuli kell 8. Ei. Hoopis 7.52 ja itsitas siis umbes 10 minutit järjest.

Telefon läks tööle!!!Jalutasime ja tutvusime linnaga. Esteeditsesime: istusime toolidel, laua ääres ja sõime noa ja kahvliga sooja toitu... päris taldrikult! Jõime külma õlut klaasist. Käisin peldikus, kus oli puhas ja oli paber. Nägin peeglit ja pesin puhta väega käsi. (võrdluseks: eelmised kuus päeva sõime ainult võileibu, pesime jões, jõime sooja õlut pudelist, peldikud... ma vist enne juba mainisin).
Õhtul tõmbasime piibutelgis vesipiipu. Ma ei tea, mis maitsed need tegelikult need pidid olema aga maitsesid nagu Safeguard ja Toilet-Duck.
Mulle hakkas esimest korda elus viski meeldimna(sest joogimängus oli valida poola viina ja viski vahel)

Esmaspäev, 13. juuli

Veider ärgata ilma selleta, et keegi hommikul kell 9 kõrva ääres sound-checki teeks.
Pakime asju. Ahviite kasvaatus. Pesime hambaid!!! Tahaks ennast üleni ka pesta. Ja voodis magada. Selleni on aega.
Siin HAISEB!
Meil on asjade pakkimises kaks tiimi: mustade särkidega on sakslased ja valgetega eestlased.
Ahjaa. Miks eestlased on pingviinid? Sest nad jäävad kõhuli päikese kätte magama pidevalt. Selle tulemusel on neil kõhuv valged ja seljad tumedad.
Õues on külmaks läinud: 29 kraadi.

Viskasime Guido ja Eliise Zlinis auto pealt maha ja jätkasime kolmekesil.

Leidsime hea õnne peale Slovakkias järve äärest koha jälle. Mõtlesime, et leidsime koha, kust alla jõe äärde saab aga kui olime mööda üsna järsku kallakut alla saanud tõdesime, et meid ja järve eraldab mitmemeetrine järsak aga kallakust üles ka enam ei saa. Liikusime siis piki kallakut edasi, kuni leidsime vana jõesängi, kust alla sai. Pärast ujumist ronisime mööda jõesängi üles. Lõpp oli küll üsna raske, sest kõik oli oksi täis, mis allapoole pidevalt vajusid meie all. Kohati liikusime ühe koha päeal. Päris koomiline oli hämaras metsas niimodi turnida. Elu on seiklus. Hetkel teeme telgi juures lõket ja ma soojendan oma pasta-konservi otse purgiga sütel üles.

Ps. see on esimene sissekanne, mis on õhtul tehtud, sest siiani pole ma selleks suuteline olnud.
Ps2. Siin on niipalju metsmaasikaid aga ma ei julge neid süüa, sest ilmselgelt on siin enne meid telgitud ja äkki on neile peale pissitud.

Magama läksime kell 10... oleme ikka vanainimesed

Teisipäev, 14. juuli

Veider ärgata, kui keegi hommikul ei karju Hovno(Masters of Rocki mäng. Keegi karjub ükskõik millal, ükskõik kus Hovno ja siis teised inimesed karjuvad vastu. Tähendab tšehhi keeles "sitt". Keegi ei tea, miks seda tehakse). Hummikul ujumine-pesemine(jee... pea ei sügele jälle).

Oleme mägedes. Auto armatuuril vilgub kiri "Fuel level low"... ja me ei tea, kus me oleme.

Leidsime bensiisni ja saime teada, et oleme üsna vales kohas. Leidsime Lomnica linna ja ka mäe. Pärast söögipausi sõitsime poole mäe peale köisraudteega, sest tipp oli pilvedes. 1700 meetri kõrgusel asus maaliline järv. vaated olid vaimustavad. saije teada, et päris üles saaks alles päris hilja, sest sõidud on välja möödud. Sõitsime siis hoopis 2220m kõrgusele ühtede väga aeglaste suusaliftidega. Ronisime suure osa ajast raja kõrval, püüdes jõuda järjest kõrgemale ja kõrgemale. vahepeal võttis ikka jalad värisema küll. Mäe otsast leidsime ka kaks eestlast. Ja meid omakorda leidis üks mägikits. Kuna aga kaljud on tema jaoks nagu meile sile pinnas kadus ta kähku. Ka siis kui ta koos sõbraga kaugemal uuesti välja ilmus, ei saanud me midagi pildile, peale võibolla ühe sabajupi.

Poola. keset põldu. See on vist traktoritee. Pimedaks läheb. Altar. Mootorrattur tuli altari juurde. Telk püsti.

Kolmapäev, 15. juuli

Hommikupoole oli pidev paranoia, et mõni jahipüssiga tige talumees tuleb meid ära ajama oma põllult. üks traktor sõitis meist küll hommikul mööda aga ta ei lasknud ennast meist häirida.

Kuidas toota Poolas ketšupit?
Laod rekka tomateid täis ja... sõidad nagu poolakas. Antud juhul oli nii, et me olime parempoolses reas enne ristmikut. Avastasime, et peaksime olema hoopis keskmises ja tõmbasime ühe tomatipiltidega rekka ette. Selle peale läks rekka vasakusse ritta, kus ei olnud sel hetkel mittekedagi, sõitis päris valgusfoori ette tagasi ja tõmbas ennast tagasi keskele.
Seega vahele trühima = ketšupit tegema

Poola. Kõik sõidavad 100ga. "Oi näe, linna lõpu märk, 70km/h hakkas... aga siis me oleks ju siiani pidanud 100ga sõitma"... kedagi ei huvitanud.

Käisin poistele pinda kuni nad olid nõus tegema sooja toidu peatuse. Lisaks sellele, et me leidsime Poola ainsa inglise keelt kõneleva teenindaja kusagilt metsavahelt söögikohast, sain ma ka väääga uhke prae. Koha nimi:Skindzierz.

Leedu. Kell on 22.24

Neljapäev, 16. juuli

kell on hommikul 4. Ujume Riia lähedal saulkrasti rannas. Välku lööb ja müristab.

Kell 7.10 Tartu!!! Asju ei viitsi maha laadida. Voodi ootab!(enne tuli Kirju sealt ära ajada)

"Minge jah sisse ära, väljas sajab ju vihma ka"

2009-07-05T13:47:00.003+03:00

Eiule õhtul siis oleme niisama kodus Sveniga(ja Pundiga). Kes veel ei tea, siis Punt on selline einimene, kes ilmub lihtsalt peaaegu iga päev Oa tänavasse, eriti kindlalt just sel hetkel, kui keegi süüa teeb, ja hakkab pinda käima, et keegi temaga pokkerit või arvutimängu hakkaks mängima.

Igatahes olime siis kodus ja Mihkel kutsus meid Mareki juurde, Mareki sünnipäeva tähistama. Alguses tundsingi kogu seltskonnast praktiliselt ainult Marekit, Mihklit ja Sveni. Mingi aeg jäi rahvast vähemals ja hakkasime sauna vahel tiksuma. Siis kujunes nälja selline võistlus, et poistest moodustas kaks paari, kes võimalikult tobeda muusika järgi siis tantsisid ja muusikalise etenduse esitasid. Tegemist oli võistlusega, teised hindasid. Vihma ka sadas aga kedagi väga ei huvitanud.
Kui ma olin parajasti just mängima pannud laulu "Sweet transvestite" ja kõik neli noormeest seda vihma käes etendasid, astusid aeda kaks politseinikut ja väga üllatunud näoga vaatama jäid. Kes ei oleks üllatunud, kui leiaks suvalisest aiast öösel(kell võis mingi 1-2 olla) vihma käest neli noormeest kahtlaselt tantsimast.
Igatahes suures hämmingus olles soovitasid nad meil lihtsalt vihma käest ära tuppa minna, mida me ka tegime. :D

Päris tore oli. Pikka aega polegi keegi politseid meile kutsunud. Viimati oli Kuperjanovis. Ehkki see on küll ime, et Oa tänavasse pole kutsutud.

Aga ok. Ma nüüd pakin asju, sest homme algab sõit Tšehhi poole. Jee!!

Rahulik elu my ass

2009-07-02T12:28:00.003+03:00

Hõiskasin taas enne õhtut.
Esmaspäeval ilmusid Tallinnasse Sven ja Kaia. No kolmekesi olime enamus ajast aga siiski.
Esimesel õhtul istusime pööningul. Sven otsis wifit, Kaia mängis ruubikukuubikuga ja ma sorterisin vana riidekirstu. suurendasin oma garderoobi paari veidra riideeseme võrra :D
teisel õhtul tulid Mimmu ja Marko ka natukeseks külla. Kell pool viis hommikul käisime Kaiaga koeraga jalutamas.

tagasi tartusse jõudes oli teistel just bändiproov käimas. "kodu kallis kodu" :D

sain uues ohvri, kelle peal juuksurit mängida: Punt. edasi tulid kristjan, jatta ja zepp... ja siis juhtus nii, et maailm ujus igatpidi. Lained käisid alt üles ja keel oli õhust kergem, soovis minema lennata.

Puhkus

2009-06-28T20:26:00.002+03:00

jah. nii see on: Mann puhkab pidevast... puhkusest.

Selles suhtes, et on päris hea vaheldus pideva joomise-laaberdamise ja üldise Oa-elu vahel ka nii puhata, et pärast seda puhatud ka on.
Olen tallinnas. Üksi suures majas. Alguses arvasin, et oh, vaba pind, võiks teha pidu-pidu-pidu ja lubasin paljudega Tallinnast ühendust võtta, kui siin olen. Aga kui kohale jõudsin, siis otsustasin ümber.

Päris mõnus on veeta mõned päevad nii, et lesid päikese käes, käid koeraga jalutamas ja kastad lilli. (Hakkan vanaks jääma?:D)
Korra-paar on tulnud selline tuju, et tooka poest üks-kaks õlut, oleks mõnus. Aga siis veenan ennast ümber, et teistega saab seda teha küll. üksi olles võiks organismil puhata lasta. Ja ehk selleks ajaks, kui Tartusse tagasi jõuan, kaovad mu jaanipäevast mälestuseks saadud hiigel-sinikad ka ära.

Veel üks positiivne külg: ma hoian Tšehhi reisiks raha kokku, tegeledes vanavanemate toiduvarude hävitamisega.

RABAROCK!!!

2009-06-15T12:24:00.002+03:00

Kui Mann neljapäeva hommikul üles ärkas, ei teadnud ta veel, mis õhtul saama hakkab.
Kindlat plaani kuhugi liikuda ega midagi teha ei olnud. Kuna oli üle pika aja ometi üks päikesepaisteline päev, otsustasin , et peaks minema Järvakandile. Sven oli kohe nõus(tingimusel, et ma veel inimesi autosse leian)ja kell 3 itsusimegi autos ja hakkasime liikuma... või noh... Sillu ja Birgiti juures käisime me kaks korda(esimesel korral jäid neil piletid maha) ja ka Oasse liikusime korra tagasi(kitarr ja magamiskott olid maha jäänud). Hüppasime läbi ka A.Le Coqi tehasepoest (12l Bocki, 10l Walterit, 24l Heinekeni ja 12l Premiumit) ühesõnaga päris raske autoga olime lõpuks kell 16.15 linnapiiris.
Järvakandile jõudes tegime esialgu söögi-piibu pausi ja pidasime plaani, mida edasi teha. Lõpuks mõtlesime, et äkki me same Rabarocki parkimisplatsil telkida, siis me ei peaks enam autot uuesti liigutama. Sinna jõudes olime me (näiliselt) esimesed ja ainsad varajased (välja arvatud Tsink Plekk Pange inimesed, kes oma söögitelki juba üles sättisid). Veidi aja pärast ilmus siiki välja üks seltskond, kes oli juba enne meid telkla tagumisse otsa ennast sisse sättinud.
Veidikeseks ajaks liitusime nendega, aga kuna nad juba seal väga vara olid olnud, siis nad vajusid juba enne kella 23 ära.
Eemalt leidsime nüüd veel kaks seltskonda, kes ennast parklasse sisse olid sättinud ja koos suundusime Pange telki. Seal rääksiime veel mõned tunnid juttu ja tegime piipu.

Järgmisel hommikul tulid tagumise telgi omad(kes olid loomulikult ennast korralikult välja maganud) kell pool kaheksa meid äratama ja selle peale, kui me ütlesime, et me alles 3 tundi tagasi olime magama tulnud, vastasid nad lihtsalt, et oma viga. Endiselt paistis päike. Kui me auto juurde liikusime, pakkus üks korraldaja-tädi, et ta müüb meile telkla käepaelad(telkla avamiseni oli 3 tundi aega tegelikult) ja ütles, et me telklasse ei läheks veel(haa-haa).
Eelmisel õhtul ilin ma endale saanud uue hüüdnime: Bockahontas (oh, I wonder, why).
Igatahes järgnevad tunnid istusime oma sõprade Pange omade juures, tegime vesipiipu ja rääkisime juttu... nagu eelmisel ööl... Tegelikult me istusime üldse suurema osa ajast seal. Ma sõingi kõik päevad praktiliselt ainult Pange toitu. Kusjuures me isegi suurema osa toidu eest maksime. :D

Igatahes esimesena liikusin vaatama Soome bändi Viikate. See oli kuidagi... ma ei teagi... mulle ühesõnaga väga ei istunud ja ma liikusin tagasi telklasse(loe: Pange). Tagasi läksin ma Velijke Luki. Esimese osa kontserdist veetsin moshpitis. Seal käisin vist mingi 3-4 korda peraaegu pikali. Õnneks oli alati keegi kohal, kes mu kinni püüdis napilt enne maad ja püsti tõstis. Kui ma maha oleks jõudnud, oleks minust vist midagi peale märja pleki alles jäänud, sest kõik olid hullumas. Siis tõmmati mind ära esimesse ritta (lühike olemise eelis: pikkadel inimestel pole kahju sind päris ette tõmmata, sest nende vaade suurt sellest ei halvene). Seal tehti mulle suurtest tüüpidest ringkaitse peale, sest tahant tuli päris hull surumine peale. Kontsert rokkis täiega(hiljem oli küll veidi laiaks litsutud pankoogi tunne).
Suunudsin ka kõrvallava juurde Static-x'i vaatama aga seda vaatasin kõigest paar tundi.
Selleks ajaks oli juba kuidagi jube mõnus "oma" tunne, sest mõlema telkla ees olid tööl klassivennad. ka kontserdiala turvadeks oli kaks tuttavat. Saime tuttavaks ka ühe korraldajaga, kes lubas meid järgneval aastal varustada külmkapi, sauna ja aiaga. Väga mugav.
Aga no sel aastal oli ka mugav, sest õlled olid Panges külmas. Mõni inimene vaatas küll imelikult, kui ma leti äärde läksin, külmast Heinekeni küsisin ja siis selle naeratuse saatel ilma rahata kätte ka sain.
Igatahes sel päeval jõudsin ka Pantokratori kontserdile, mille võin lugeda enda jaoks taaskord üheks Rabarockilt leitud heaks bändiks(jah, pean tunnistama tõesti, et ei olnud varem nende muusikat kuulnudki).
Õhtul leidsin üles klassivenna Chillo, kellega kuskile mäe otsa maha istusime.
Järgmine hetk ärkasin üles ühes telgis telkla hoopis mingis iks-otsas... Leidisn siis suure vaevaga üles enda telgi ja vajusin sinna.
Kui ma silmad uuesti avasi sadas paduvihma. Otsustasin, et ma ikka veel ei taha neid avada.
Järgmine kord ärkasin selle peale, et keegi lõugas õues "Vihm sai läbi!!".
Sel hetkel jõudis mulle koahle ka see, et sinna mäe otsa eelmisel öösel olin ma ju kitarriga läinud. Natuke otsisin ka oma kitarri aga mitte kuigi hoolikalt.
Vihma hakaks jälle sadama ja suundusime taaskord pange telki.
Sveniga otsustasime, et kuulame soojenduseks B.D.Ö'd. Soojendus my ass. Minu jaoks jäi see kontsert kogu Rabarocki lemmikuks.
Paduvihma sadas. Mu kehal polnud kuiva kohtagi. Kõik tilkus, voolas ja pritsis.
Aga mina rokkisin.
Mis muutis selle kontserdi heaks oli see, et see polnud lihtsalt esinemine vaid see oli "Bändi muutmine heavy bändiks". See tähendas, et vahepeal käis üks tüüp neile seletamas, mida nad teistmoodi võiks teha. a'la "Mis heavy bänd te olete, kui teie trummar enne laulu pulki kokku ei löö" ja "paneks nüüd ikka powerit juurde" ja "lisaks mõne kuulsa laulja". Ja grand-finale oli see, et laval oli korraga 43(!!!) pilli mängivat esinejat(neist üle poole kitarrid kindlasti).
Ja see oli metsik!!!
Suundusime läbimärgadena ja valusate kaelade ja käelihastega taaskord Pange. ma panin isegi kuivad riided selga, kuid jalatsid jätsin telki, kuna neil enam mingit mõtet niikuinii ei olnud.
Anthraxi ajaks kallasin oma jalanõud taas vest tühjaks ja toppisin jala otsa(et oma varbaid natukenegi moshpitis kaitsta). Riided jõtsin suurema osa Pange telki sest "vahet pole, kas o märjad riided või pole riideid. päras on vähemalt midagi kuiva selga võtta".
Anthraxi ja Kosmikud kuulasin järjest mõlemad ära. Ega ma väga oluliselt ei mäleta neid aga kuna ma ära ei läinud poole pealt(nagu ma Viikate ja Static-x'iga olin teinud), siis järelikult pidid nad mulel siiski meeldima.
Edasi tuli mõte paar tundi magada, enne kui viimane bänd, Gary Numan, peale tuleb.
Ronisin siis telki, panin kuivad riided ja kaks kampsunit selga. Tõmbasin selga villased sokid ja kätte kindad ning ronisin Sveni ülipaksu magamiskoti sisse. Aga... kui ma seal juba 1,5 tundi nii kõvasti värisenud olin, et magamisest juttugi ei tulnud, suundusin ma taas Pange, aeg hakkas juba kätte jõudma ka, kui kontserdile pidi liikuma. Sel hetkel sain ma aru, et kogu see hüppamine on mu selja lõplikult metsa taaskord keeranud. Seega oli see sama valus, kui Palojärve ääres. Valuvaigistit ma ka võtta ei saanudtänu alkoholile. Kaalusin tõsiselt mitte järgmisele kontserdile minekut. Kuid otsustasin siiski tagajärgedega hiljem tegeleda.
Taaskord tõmmati mind kohe üsna kontserdi alguses esiritta. Ja see kontsert tuleb minu jaoks paremuselt umbes Velijke Lukiga samale(teisele) kohale. Mõned laulud enne lõppu helises mu telefon... ja Chillo oli vahepeal välja uurinud mu kitarri asukoha!!!.
Suundusin siis tagasi telklasse, helistasin Mariusele, kes oli olnud üks tore inimene, kes vedeleva kitarri vihma eest oma telki peitu oli tõstnud ja saingi oma kitarri tõnulikult tagasi. Mingi hetk tahtsin magama minna aga laidsin oma telgist suure hulga inimesi... alguses arvasin, et "Jama, nüüd ma ei saagi magama minna" aga õnneks olin ma nii väsinud, et ma lihtsalt vajusin kohe ära.
Järgmisel hummikul, kui me nina telgist välja pistsime, oli suurem osa telke juba kokku pakitud ja ära minemas. Pange omad olid ka juba täitsa kadunud ilma headaega ütlemata.
Asjade pakkimise käigus leidsime 3 pudelit Schweppesi ja umbes 4 pudelit Bocki. Autode juures toimus jääkide vahetamine naabritega (joogis-söögid-suitsud jne).
Ning siis suundus üks auto Pärnu poole, üks Tallinna poole ja üks Tartu poole.
Pärnusse suundusime siis Sepa, Sheila ja Mikuga. Tuppa mingil põhjusel mu ema meid esialgu lasta ei tahtnud :D Äkki sellepärast, et me nii porised olime. Pistsime asjad pessu ja suundusime sauna. Natukese aja pärast oligi uuesti inimese tunne. ja ma avastasin, et mul on palavik. Ülejäänud õhtu mängisime lauamänge. Johanna küll üritas koguaeg neid ära segada aga pole hullu :D
Esialgu oli plaan möllata küll õhtul aga kõik olid nii läbi, et ei tulnud välja. Ilm oli ka endiselt kole, nii et...

Igatahes nüüdsest peale ma natuke aega puhkan. ootan, et selg taaskord taastuks. Palavik võiks ka ära kaduda.
Nii et tõenäoliselt kohtab mind Tartus alles millalgu jaanipäeva paiku.

Igatahes Rabarock Rockib!!
Kohtume järgmisel aastal ;)