Suvi algab

Viimane postitus on tehtud veebruaris. wow. see on vist küll isiklik rekord. Tegelikult vahepeal oli nagu tunne ka, et peaks kirjutama, aga siis jällegi ei jõudnud selleni.
Minu suur plaan sel kevadel ära lõpetada on igatahes suure hurraaga läinud vett vedama. Esimese põntsu pani see, et tänu mu vahepeal võetud akadeemilisele puhkusele ei toimunud kaks mulle kohustuslikku ainet üldse sel aastal. sain siis õppejõuga läbi rääkides võimaluse need iseseisvalt läbida. Aga see materjalide hulk, mis mulle sealt kaele langes oli lihtsalt meeletu. Ja regulaarselt toimuvad ained ja baka töö ka veel otsa, siis suurest lootusestuse tundest juhtuski nii, et reaalselt ei saanud ma millegagi valmis. Baka töö nihkus lihtsalt nii kevadesse, et ühegi kooli derektor ei tahtnud enam minust midagi kuulde. Ei tegelikult tava-ained tegin ära ja isegi päris hästi. Välja arvatud üks aine. No mul tõesti ei jää 70 kirjanikku (nende elulugu, stiili kirjeldus pluss teosed) nii hästi ja sõnasõnalt pähe, et kui ta töös neist ainult ühe kohta küsib siis ma võin lehekülgede kaupa kirjutada. Lihtsalt ei jää.
Tänu sellele, et see on kevadaine, siis nihkus mu esialgne plaan talvel lõpetada järjekordselt edasi hoopis järgmisesse kevadesse.
Kuna nüüd on aga seis selline, et mul on sügisel 2 ainet vaja teha ja kevadel ainult 1, lisaks veel baka töö, siis tundus mõttetu niisama istuda ja otsustasin endale hoopis töö otsida. Nüüd ma siis tegelengi sellega.

Aga see laupäev (2. juuli) toimub Leedus üks festival, kuhu ma kõiki kutsuda tahaks. Nimelt mu sõber Mykolas (kellega me koos Keenias olime) korraldab väikest armast festivali nimega Pievos (ehk meadows, ehk niidud). Festival toimub u. 50km Vilniusest Riia poole, kohas nimega Sirvintos.
Asi kijutab ennast seda, et on jõgi, jõe ääres on niidud, niidul on lava ja lava ees muru peal maas chillib paarsada inimest ja kuulab mõnusaid Indie-rock ja muu sarnase rahuliku muusikaga bände.
Meil on igatahes plaanis juba 1. juuli liikuma hakata.

Pärast seda on mul plaan suurem osa juulit Pärnus olla, sest viimase 4 aasta jooksul on pikim aeg mul seal veeta olnud 10 päeva (ja sel ajal ei olnud vanemaid kodus). Üks tavapärane suvi on välja näinud selline, et ma ilmun sinna, viskan riided pessu, heal juhul olen ühe päeva veel ja siis lasen jälle jalga järjekordsele festivalile või matkale. Seekord lubasin siis Pärnus aega veeta rohkem, eriti veel tänu sellele, et tädi on USAst külas oma perega ja ma pole neid sada aastat näinud (sest isegi kui nad on külas, siis mina just sel ajal ei satu samasse linna, kus nemad on).
Praegu on nad küll väga haavunud kõik, eriti Vanaema, sest 1. juuli on Vanaema juubel ja ma otsustasin hoopis Leetu minna, selle asemel et olla kohal, kui kogu pere koos on. Aga noh... ma arvan, et vanaema näen ma piisavalt tihti niigi ja tädi perekonda saan ma ka pärast sünnipäeva näha.
Nii südametu lapselaps olengi.

Aga tegelikult kuna me oleme Leedu festivali nö. idee autorid ja tagant-torkijad (ma käisin Mykolasle pinda, et ta festivali korraldaks) ja kuupäeva ei määranud meie, siis mul oleks veel imelikum sinna minemata jätta.
Niisis kuni reedeni olen veel Tartus ja 4-24 olen leitav Pärnust (korraks käin siiski ka tartus... tööintervjuule vaja tulla)

Vahepeal oli veel Rabarock, mis tavapärase 2 päeva asemel kestis mul hoopis 6 päeva. See tähendab et väljaminekud olid kohutavad. Aga vähemalt oli festival sama tore ja lõbus nagu alati. Järvakandile hääletades saime ühe loomatalitaja(või ma ei teagi, midagi loomadega seoses ta tegi) peale, kes meile kilest kummikud kinkis. Sellised, millega ta laudas sõnniku sees tavaliselt käib: tugevast kilest ja käivad kummiga põlve alla kinni. Need tõmbasime endale reede õhtul, kui vihma sadas ja kõikjal olid poriväljad, jalga ja teenisime ära lugematul hulgal kadestavaid pilke inimestelt, kellel jalad põlveni mudased ja märjad olid.