Tere uus aasta!!

Aasta viimasel päeval võtsin kodust oma raha-peidukast välja oma viimased kroonid ja ostsin selle eest paraja koguse alkoholi, et seda ka uue aastanumbrini kestaks. Selle kiire öö jooksul sai jõutud kolmele erinevale peole ja ka (peaaegu) õigeks hetkeks raekoja platsile. Kunagi 1. jaanuari hommikul koju kõndides olidki viimased hetked kui ma viimati välismaailma nägin, sest sellest ajast saati olen ma kodus haige olnud. Mingi nohu ja valus kurk ja palavik on ka vahelduva eduga olnud aga kõige hullem on piinav põiepõletik. Ei tea, mida naabrid arvavad, kui meil keegi mingi 30 korda päeva jooksul wc vahet tiksub(meil on naabritega kahepeale wc nimelt). Eile lõpuks saatsin Eriku apteeki, et ma midagi reaalselt saaks, mis ravib ka. Siinai olen lihtsalt soojas istunud ja palju kummeliteed joonud. Arsti juurde ka ei taha minna, sest eelmise aasta jooksul sai vist ligi kümme antibiootikumite kuuri läbi tehtud. Nii toredad kui ka need Keenia ja Eesti arstid on , kes kõige parema meelega kohe hunniku tablette välja kirjutavad ja inimese enda immuunsüsteemi ära hävitavad, tahaksin ma nüüd tegeleda oma immuunsüsteemi taastamisega ja tablettidest kaugele eemale hoida.
Üsna kõrini on juba kodus istumisest. Ei tea kui palju neid eestlasi on, kes ei ole veel jõudnud mitte ühtegi eurot poodi viia (see ei tähenda et pangaarvelt nad ei kaoks muidugi) ja uhkelt eesti pildiga münte tagasi saada.
Selle valul ja piina kõrvale, mis mulle sel aastalosaks on saanud, olen ma olen ma üritanud ka eksamiks õppida. Keskendumisvõime on null aga see ei tähenda et ma väga ei püüaks. Vist kümme korda materjali juba üsna tühja pilguga läbi lugenud. Loodan et sellest on alateadvusesse midagi salvestunud, mis eksamiruumis geniaalselt oma väljapääsu leiab, sest praegusel hetkel ma küll ei suuda midagi meenutada, mida ma lugenud olen...
Täna on natu-natuke juba enesetunne parem ja loodan, et kui ma veel täna ennast tublisti ravin ja homme eksamil käidud saan, siis olen piisavalt terve et välja minna. Ja kui ei olegi piisavalt terve... mul on tunne, et ma lähen ikkagi välja... ei jõua lihtsalt enam.