Hommikul kooli poole astudes asusin mõtlema, millal viimati ilus ilm oli. Eelmine teisipäev loengu poole minnes oli korra läbi pilvede päikest näha ja see tegi tuju nii heaks (tervelt kümme minutit nägin päikest (läbi pilve küll). Kui loengust välja astusin, oli päike läinud. Aga ilm oli vähemalt kuiv. Otsustasin siis selle üle rõõmustada, et lompe pole ja läksin raamatukokku. Kui raamatukogust välja astusin, siis juba üllatus-üllatus oli ka meie suur sõber vihm tagasi.
Organism magab ju pooleldi pidevalt, kui päeval korralikult palgeks ei lähegi, enne kui pimedaks hakkab minema. Ja enda arust ma nagu siiski ei ela kuskil lapimaal, et polaaröö olema peaks.
Täna allasadanud lumi on hea vaheldus vähemalt korrakski. Kohe on valgem. Ehkki päikest tahaks ikka näha. Kasvõi üheks päevaks, et patareid jälle täis laadida.
Tähistasime lund sellega, et ehitasime oma hoovi esimese lumememme. uudishimulik tüdrukuke vaatas meid terve aja aknalt ja veel uudishimulikum härra tuli juttu ajama ja õpetama et "Tooge sütt silmadeks". Päris uhke memm sai nüüd meie maja valvama.
1 päev tagasi
0 vastust:
Postitage kommentaar