esmaspäev, November 8

Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline

Kui me reedel napilt kümme minutit enne kella 10t Raadi Maximasse jõudsime, ei teadnud me veel, mis meil siis õieti plaanis on. Teadsime, et misiganes plaan meil tekkima peaks, nüüd on viimane aeg joogid ära osta. Poes olid mingid tüübid veel, kes meid nähes küsisid, et "Kas te lähete ka Pauliine juurde?". Kuna meil enda teada nagu ei olnud plaanis küll ühegi Pauliine juurde minna, siis meie teed läksid lahku. Minut hiljem ristusid meie teed taas ja (need samad) tüübid tulid sama asja küsima. Endiselt arvasime, et me ei tunne ju ühtegi Pauliinet. Kui poest välja jõudsime, mõtles Erik, et ta ikka ühte kunagi teadis ja äkki on see seesama. Seega toppisime tüübid autosse ja otsustasime, et me siis ikka lähme ka Pauliine juurde. Kohale jõudes selgus, et see siiski ei olnud see Pauliine ja me ei teadnud sealt peolt üldse mittekedagi. Ja mis kõige huvitavam, oli see et keskmine vanus seal peol oli umbes 17 aastat. Oli päris huvitav kuulata pealt vestluseid stiilis "Ma olen paar korda kanepit proovinud. Nii lahe oli, ma ikka täiega naersin" või "Ou-ou kas sa tead seda laulu "Peded tegid peegelpõranda peal lükke..."" (ise muidugi totralt kaasa tõmmeldes". Või jälgida, kuidas hullult põnev on poistel kappides sorida ja tüdrukute riideid selga proovida. Igatahes mingi aeg viskas see seltskond ikka väga üle ja otsustasime linna hoopis liikuda. Väike põige Zavoodi ja seejärel emajõe äärde, veel üks põige koju (auto oli ju ka vaja lõppudelõpuks koju ära viia)
ja olimegi õhkutõusuks valmis. Korraks läksime veel Zavoodi aga no see koht hakkas ikka väga vastu. taevast sadas sädelevat lund ja kesklinna purjus ajudeta inimesed tundusid eemaletõukavatena. Teiselpool ingli silda oli juba hea vaadata ülevalt alla siblivatele inimestele (tegelikult neid väga isegi enam ei paistnud sealt). Avastasime ühe "eraaia", mille punaste okste vahele paigutatud lambid muutsid kogu selle aia õhkkonna väga kurjakuulutavaks (kes seal aias üldse istumas käib?). Ronisime mööda mägesid ja aedu, nägime värve ja mustreid. Avastasime uusi avastamata kohti. Veski tänaval leidsime ühe naise(selline 40+), kelle jutust ma sain aru, et mingi tüüp oli ta kuskilt baarist peale korjanud, taksoga kohale vedanud ja siis ise majja ära kadunud. Nii et me tellisime talle takso ja teenisime selle pealt 15 krooni ka. Olime läbi järjekordse laheda aia minnes jõudnud vähem kui 50m kaugusele oma majast, kui keerasime otsa ringi ja otsustasime, et kodu jaoks on veel vara. Selle asemel avastasime veel linna ja ja jäime pidama vallikraavi tänavale ühe valge putka juurde. Kui parajasti käis arutelu, mis see putka ikkagi seal on, tulid kiirustades kaks inimest, kellelt ma küsisin, et ega nad jäätist ei taha osta (sest minu esimene mõte oli, et see on jäätiseputka, millepeale mööduv noormees üllatunult küsis "Kas see putka on lahti vä?". Kuid kiiresti märkas ta oma küsimuse lollust, otsustas, et ta siiski ei taha jäätist ja kiirustas edasi. Lõpuks otsustasime, et tegelikult vist ikka ei ole väljas kõige soojem ja siirdusime koju ahju lõket tegema ja laes olevaid ujuvaid lambivarje vaatama.
Hommikul pärast vähem kui 3-tunnist und üle toomemäe maalitunni poole astudes olid puud ja muru ikka veel üsna erksavärvilised.