Mine metsa!

Tuli mõte, et peaks veel viimast korda telkima minema sel aastal. Vaatamata sellele, et kõik arvasid, et ma kringliks külmume otsustasime siiski minna. Eelmisest õhtust jäänud pohmakas andis küll veel valusalt tunda (mõnel meist lausa nii valusalt, et pidi teepeal tegema roopimis-peatuse) aga sellele vaatamata jõudsime õnnelikult napilt enne pimedat järve äärde ja tegime püstkoja sisse lõkke üles. Grillisime, chillisime ja mis parata, natuke ka jõime hiliste tundideni. Mina olin muidugi pimeduses wc'd otsides paranoiline igasuguste karude ja huntide suhtes :D
Soe oli nii püstkojas kui ka telgis, kuhu me päris suure koguse tekke-magamiskotte nii alla kui ka peale olime varunud.
Hommikul grillisime veel ja otsustasime lähedalolevale matkarajale minna tiiru tegema. Puidust laud-tee mis pidi üle vesise niidu viima saarele, oli aga kahjuks suures osas vee all. Alguses mõtlesin tagasi keerata ja mitte minna. Aga no ma ei saa ju teistele alla jääda. Nii et võtsin ka jalad paljaks ja sumpasin läbi jääkülma vee vapralt kaasa, jalad endal krampidest valutades. Kui siis vahepeal natuke kuiva puud oli, kuhu peale astuda, tundus see nii soe, nagu oleks põrandasoojendus sees. Pärast saarele tiiru peale tehes ei raatsinud ka jalanõusid märgade-mustade jalgade otsa panna.
Aga ehk haigeks ei jää.
Tore oli. Ainult õng või midagi oleks ka kaasas võinud olla... ja kummikud.