Oeh

Istusime Pirol. Mina, Erik, kolm inglast ja Cherno. Meie, esimesed viis olime just tulnud otse NAKi suvepäevadelt, viimane oli veel eelmise õhtu peost natuke purjus. Mul oli vaja joonistada Inglastele kaart (kus ma Pärnus elab vms). Cherno läks mulle mööda piro pastakat ja paberit otsima. Tükk aega ootasin aga ta ei ilmunud kusagilt välja. Läksin siis ise, muretsesin endale puuduvad asjad, joonistasin kaardi ja istusime veel mõnda aega edasi. Hakkasin mõtlema, et kuhu see Cherno nüüd siis jäi ja läksin teda otsima. Kõndisin ringi ja kisasin ta nime, kui äkki üks tüdruk ütles, et mingi tüüp oli oma nõo lõhki kukkunud ja kiirabiga ära viidud. helistasin Chernole mitu korda aga vastu keegi ei võtnud. Vahepeal hakkasime liikuma ühe tüübi juurde Kastani tänavale jalka finaali vaatama. Umbes kuradisilla juures otsustas Erik, et ma võiks ülejäänud tee ilma riieteta kõndida ja eemaldas need mu seljast. Stringid ja seljakott jõid siiski selga. Ja nii ma kõndisin õhtul kella 9 paiku terve tee kuni kastani tänavale. Natuke enne sihtkohta jõudmist nõudsin, et ta peab ka ikka riided seljast võtma. terve jalka mängu ajal helistasin veel Chernole korduvalt, et talt küsida, mis juhtus ja kas kõik korras on. Kui normaalaeg juba läbi sai mängul ja maikka veel teda kätte polnud saanud küsisin infoliinist EMO numbri. Sealt vastati mulle,et "Jah, Mihkel Rähni on siin ja kui te talle kohe järgi ei tule, kutsume talle politsei järgi". Kutsusime siis takso ja sõitsime talle järele. Üks hammas läinud, huules 15 õmblust tuli Cherno meile väga rõõmsalt vastu, et ta lõpuks minema saab. Arstid andsid minu kätte mingid retseptid ja paberid ja rääkisid, et Cherno oli terve aja rääkinud, et Erik tuleb talle järgi. Koju ta küll ennast viia ei lubanud vaid hoopis Zavoodi "valu vaigistama". Aga seal tal kaua ei lastud olla, sest ta hirmutas inimesi oma näoga. Lõpuks jätsin ma oma koti Zavoodi nurka, võtsin Cherno üle õla ja astusin kodupoole sammuma. Mitu korda tee peal otsustas ta, et ta enam ei liigu vaid istub nüüd maha ja jääb sinna. Pärast pikka veenmistööd toimetasin ta siiski koju.
Järgmisel hommikul istus ta väga kurva näoga, paistes ja lõhkise huulega ja jõi läbi kõrre vett (mis ei tahtnud kuigi hästi õnnestuda). Ma läksin ta juurde ja tegin Eriku telefoniga temast pilti...

Läksime häälega euroopa peale trippima. Kui me Amsterdami pargis põõsa taga oma telgist välja ronisime, lülitasin oma telefoni sisse, et vaadata, ega keegi mind vahepeal tahtnud pole. Oligi üks sõnum Guidolt "Helista koheselt kui võimalik! Asi puudutab Chernot". Sel hetkel käis imelik tunne läbi... et millega ta nüüd siis hakkama sai. Helistasin korra ja teisegi veel aga vastu Guido ei võtnud. Erik soovitas Cherno enda telefonile helistada. Millegipärast oli tunne, et sellel pole mõtet... ei olnudki. Juba varsti helistas Guido ja ütles, et Cherno oli paar tundi tagasi ära uppunud...

Esimesed paar päeva ei jõudnudki nagu asi kohale... aga nüüd...

Nüüd ei ole enam täna-me-ei-joo päevi, kui me kahepealt kahe 6-packi õluga poest kodu poole jalutama.
Kui ma hommikul WC'sse lähen ei ole kurba häält diivani nurgast "Mann, kas sa tahad hea olla?" (tähendab: palun too mulle vett).
Karuputkesid peab ka nüüd aiast keegi teine hävitama.
Sa ootasid nii väga, et näha Oa tänava alasti pidu aga ei näinudki (ükskõik kas järgmine pidu toimub Oas või mujal, on see pidu Sinu jaoks. Loodan et Sa saad mingil tasandil seal koos meiega olla).
Fakt on see, et koos sinuga sureb ka Oa tänava kommuun. See surm on juba alanud osade inimeste väljakolimisega. Ma lootsin, et kui ma sealt ära kolin, saan ikka mõnikord Sulle külla tulla ja vanu aegu meenutada.
Tra küll. Sa oleks veel suuri tegusid korda saatnud.

Ma ei ole veel Tartusse jõudnud. Ma usun, et kui koju jõuan, jõuab mulle kõik veel reaalsemalt kohale. Ja ma ei taha seda.

Tripist kirjutan äkki kunagi hiljem midagi rohkemat... praegu lihtsalt ei mahu see siia postitusse enam ära... mõte ei haara hetkel rohkem...