Tagasi

Tegelikult oli plaanis veel kirjutada viimasest reisist enne Aafrikast lahkumist. Aga nüüd on jälle see kuidagi nii ebareaalselt kaugel ja kogu olukord on taas nii palju muutunud, et imeliik on nii tagantjärele sellest kirjutada. Märksõnadeks siis 12tunnine bussisõit pimeduses läbi eimiski seal kus lõppeb asfalt. Bussis inimesi kaks korda rohkem kui istekohti ja lisaks sajad tuhended sibulad. Röövlijõuk, kes varitsust pidas, automaatidega valvurid, purjus mees kes öösel keset kõrbe jäeti, sest ta häiris inimesi ja kaks korda purunenud kumm. Söök nimega Federation ja neli viiest inimesest haiged. Piisab küll, et reisist üldpilt kätte saada :D

Nüüd siis olen eestimaa pinnal tagasi. Esimesed päevad kulusid musiga jälle tuttavaks saamisele, isegi kohvrit ei viitsinud lahti pakkida. See seisab tegelikult endiselt toanurgas pool-täis pool-tühjana.
Tore on Eestis tagasi olla ikka. Liiklus on paremal pool, teid katab asfalt, keegi ei karju mulle tänaval "mungu, habari!!" järgi, inimesi on vähe ja nad on nii vaiksed ja rahulikud, igast söögist millest puudust olen tundnud vaimustun nagu väike laps ja riided saavad puhtaks nupule vajutusega.
Teisest küljest on natuke imelik ka tagasi olla. Kõik on justkui vahepeal oma eluga kuskile mujale suundadesse edasi liikunud ja mul ei ole siinses maailmas kohta. Pean välja uurima, kuidas edasi elada.
Aga kui neli kuud möödusid rohkem või vähem üksi keset inimesi, siis siin ootas mind ees keegi kõige kallim, kellega on hea. Olen lähedusest puudust tundnud. Usun, et see aitab mul uuesti Eesti ellu sisse elada.