Igapäevaelu

Eldoret on asulatest, kuhu ma seni sattunud olen, minu jaoks kõige vähem sümpatiseeriv. Autod, inimesed, tolm, solk, pori, tänavapoisid liimipudelitega, väärarenguga kerjused tänavaservadel. Arhidektuuriliselt ei ole siin mittemidagi näha. Iga linn on etem, kuhu ma siiani sattunud olen. Mujal vähemalt on ilusamad majad, vähem liimipoisse. Tegelikult seda kõike kohtab igalpool aga siin on see kuidagi eriti võimendatud. Põhjuseid on mitmeid. Aga üheks suureks põhjuseks on kindlasti see, et post-election violence oli siikandis üks hullematest. Palju inimesi kaotasid oma kodud ja perekonnad. Teine põhjus on kindlasti HIV/AIDS. Suurem osa orbudest on oma vanemad just tänu sellele haigusele kaotanud.
Teisest küljest jällegi alati kui kuskilt reisilt tagasi jõuda, on… tahaks öelda "kodune" aga seda sõna päris öelda ei saa… ütleme siis tuttav tunne. Sest kui igalpool mujal on kõik võõras, siis siin vähemalt on kõik teada. Kust mida leida, milliseid kohti vältida, kui palju turul tomatite eest normaalne maksta on ja millise tädi käest odavamalt saab, millal kus pakkumised on jne. Ja keenia inimesed jäävad ikka keenia inimesteks. Väga abivalmid ja "teretulemast" käib ette ja taha, nagu ka soovitus ennast vabalt tunda. Ehkki see on natuke tüütule element, et tänaval iga paari meetri tagant "mzungu, habari? How are you?" hüütakse, on see osa nende kultuurist ja neid tõesti huvitab, kes Sa oled ja mis sa siin teed jne jne jne. Ma ikka mitmeid kordi päevas räägin seda sama juttu… loomulikult ainult väikesele osale inimestest, sest üldiselt on päris hästi aru saada, keda see lihtsalt huvitab ja kes Sulle läbi selle tegelikult midagi kaela kavatseb määrida. Eestis ei kohtaks sellist huvi teiste inimeste vastu mittekunagi. Ja see ei paista välja mitte ainult tänaval võõrastega vaid ka omavahel inimestel. Kõik teavad kõigi kohta kõike ja info liigub ilma internetitagi ülehelikiirusel.

Näiteks kui ma otsustasin, et ma nüüd tahan koju minna, Keeniast ära. Siis ma otsustasin selle üle päeva hommikuks lõplikult ja ütlesin teistele eurooplastele, lõuna ajal saatsin oma saatvale organisatsioonile kirja ja pärastlõunasel koosolekul mainisin vastuvõtva organisatsiooni juhile. Kui ma koosolekult välja astusin, tuli mulle uksepeal vastu Jackson, kes on seotud vastuvõtva organisatsiooniga, ja ütles, "Ma kuulsin, et Sa hakkad varsti ära minema". Ja kogu info liigub siin niimoodi.
Ma tõenäoliselt olen juba kirjutanud siinsest ajaarvestusest aga see on tõesti siin midagi enneolematut. Kui ma jään eestis 15 minutit hiljaks, vabandan ma hilinemise pärast. Kui siin jõuab keegi kaks tundi hiljem kohale, siis on see nii loomulik, et keegi ei hakka seda isegi mitte mainima. Sellessuhtes olen ma sellega juba ära harjunud, et kui sellest ootamisest suurt midagi ei olene, siis hingan ma paar korda sügavalt sisse-välja, istun maha ja asun ootama. Kui aga aeg mida kulutatakse on väga loetud ja mul näiteks kõht tühi on või mingid oma asjad on ajada, siis ajab siiani närvi. Aga nüüd Euroopa temposse tagasi jõudes olen ma tõenäoliselt üsna flegma ja ei jõua sealsele tempole järgi, kui vaja on.
Ja töö? Tegelikult me ju tulime siia tööd tegema. Sellega on nii et jah, projekti nimi on "Let the girls play" ning tõesti on nii, et meie vastuvõetav organisatsioon on spordiorganisatsioon aga see ei ole veel mingi näitaja. Reaalsus on selline et no viimase kuu näide. Koolidel oli vaheaeg, seega koolidega me midagi teha ei saanud. Organisatsioon pakkus siis välja, et teeme spordiklubidega projekti. Valisime siis välja kolm jalgpalliklubi, kelle eestvedajad olid nõus sellega, et me tuleme igasse ühte neist terveks ndalaks ja teeme viiepäevase programmi. Nädal aega nägime vaeva ja panime programmi kokku, kuidas kõige paremini läbi mängude ja aktiivse tegevuse oma sõnumit edasi anda (üks päev keskkonnale, üks soolisele võrdsusele, üks HIV/AIDS ennetusele, lisaks sissejuhatav ja kokkuvõttev päev). Esimesel nädalal oli klubiks SPODIA, mille treener on Ariko, kes peaks meie vastuvõtvast organisatsioonist meie juht olema. Tema peaks meile ütlema mida teha ja jälgima, et kõik toimiks jne aga see selleks. Esimene nädal töötas asi isegi enam-vähem. Inimesed tulid küll kõvasti hiljem, Ariko neist kõige hiljem, nii et kohati jooksid asjad kokku aga asi töötas. Noored, kellega tegelesime olid rahul ja õppisid palju ja me suutsime nad panna mõtlema igasugustele asjadele, millest nad varem mõelnud pole jne. Nädalavahetuseks läksime me ära ja esmaspäeval tagasi jõudes (meie nädalad on teisipäevast laupäevani siin) teadsime, et teisipäeval ootab meid uus klubi. Helistasime esmaspäeval siis Arikole, et kinnitust saada sellele, ei mingit vastust. Helistasime uuesti teisipäeva hommikul, taaskord ei vastanud meie suur liider meie kõnedele. Õnneks oli meil teise klubi treeneri number ka olemas, nii et helistasime siis otse temale. Tema võttis telefoni vastu ja oli väga üllatunud, sest ta oli kaks päeva tagasi juba Arikole helistanud ja öelnud, et tema klubi kahjuks ei saa osaleda ja Ariko oli kolmanda klubiga lubanud rääkida, et äkki nad on nädal aega varem valmis. (Ariko endiselt meie kõnedele ei vastanud). Uurisime siis kusagilt välja kolmanda klubi treeneri numbri, kes ei teadnud asjast midagi ja ootas meid nädal aega hiljem. Või tegelikult oli meid juba kuu aega varem oodanud, sest Ariko oli talle palju asju kokku lubanud meie nimel ilma midagi edasi ütlemata meile. Selleks ajaks oli juba teisipäeva pärastlõuna ja töönadala asemel vaatas meile vastu tühjus. Kui lõpuks Ariko kätte saime, ütles ta alguses et tema ei tea millestki midagi ja siis hakkas seletama, kuidas tal telefoniarvet ei olnud. Selle peale otsustasime meie, et me jätame oma organisatsiooni üldse mängust välja ja leidsime ühe noortegrupi, kes põhiliselt tegeleb kunstiga. Leppisime nendega kokku, et tuleme neile külla ja nüüd toimub juba teist nädalat järjest väga põnev programm, kus meie õpetame neile uusi asju ja nemad meile. Tegemist on iseseisvalt mõtlevate ja motiveeritud inimestega, kellega töötamisest tõesti ka mingit kasu loota on. Ariko arvas alguses et me peaks lasteaedadega töötama. Kui me ühes lasteaias olime ära käinud ja talle näidanud, et sellest midagi kasu pole, siis oli ta meiega nõus, et vist ikka ei lähe jah lasteaiad hästi(ja seda me ütlesime talle juba algusest peale. Pärast tuli välja, et "juhuslikult" oli see lasteaed, kuhu ta meid vedas, just see lasteaed, kus tema tütar käib. Kas pole mitte kokkusattumus. Niipalju siis tööst. See on pidev võitlus organisatsiooniga.

Nüüd kui rootsi tüdrukud läinud on, on meil elanikke… 13 :D Lisaks vabatahtlikele on ikka veel Caroline ja Kenzie. Caroline on kohati kohutavalt tüütu. Tema arvates on kohutavalt naljakas tulesid ära kustutada ja vastamata kõnesid teha. (tegemist on endiselt 29 aastase emaga) Lisaks on põnev kuulujutte levitada ja asju ära rottida. Viimase aja lemmikhobi on tütar koju jätta, öelda, et ta peab tund aega kusagil ära käima ja siis neljaks-viieks tunniks ära kaduda. Söögi alla ja söögi peale räägib ta muidugi pidevalt, kuidas tal valget meest oleks vaja. Ainuke kriteerium on see, et võiks rohkem kui 15 aastane. Meie poisse lubab ta pidevalt ära vägistada. Lubas sõjaväe ka appi kutsuda, kui vastu hakkavad. :D Ega tal päris korras kõik pole.
Lisaks sellele on kukk Big Sunday ja tema kaks kana Masala ja Stew. Jah, varem oli kolm kana. Aga ükspäev ei olnud õhtusööki ja otsustasime kaarte mängida selle peale, kes kana ära tapab. Suureks üllatuseks nõustus mänguga liituma ka Kristi, kes alguses ütles, et tema ei taha kanadest midagi teada. Otseloomlikult osutuski kaotajaks just Kristi, kes suure macheetega vaest Curryt paduvihmas ründas.

Ma olen juba päris mitmed aastad elanud ühes kohas paljude inimestega, aga see siin on midagi teistsugust. Siin ei ole üksi olemisest juttugi. Eelmisel nädalal olin 10 minutit üksi kodus. Ja see on siinoleku jooksul ainuke hetk, kui see juhtunud on. Eestis läheks ära kodust ja kondaks ringi üksi. Aga siin väga ei julge. Koguaeg tuleb mitmekesi ringi liikuda, eriti pimedas. Päeval linnas isegi olen üksi ka ringi liikunud. Aga see on pigem ühest tuttavast kohast teise jooksmine, palju inimesi samal ajal tüütamas. Ükspäev käisime Kristiga kahekesi ringi ja mingi mees hakkas meid jälitama. Käis meil järel ja karjus midagi suahiili keeles pidevalt. Ilmselgelt vaimuhaige oli. Ja kui me jooksime, jooksis tema ka ja kui me kusagile poodi sisse läksime, ootas ta ukse taga, kuni me välja tuleme. Lõpuks kutsusime ühe poe töötajad endale appi, et ta minema ajada.

Taaskord olen ma kodus ja haige. Kõhuga mingi teema jälle. Põlv ka ei ole just päris korras. Täiesti vigane ikka. Aafrika ei mõju mulle hästi.

Tegelikult ma ei teagi, mis selle postituse täpne mõte on. Ja paljusid asju neist olen ma vist juba kirjutanud ka, aga tuli selline tunne, et peaks mingi ülevaate elust andma vahepeal.


Eestis näeb mind mai kuu lõpus. Ei teagi täpselt millal ma kus linnas olen aga eks annan teada.