13 tunnine sõit Eldoretist Mombasasse oli seekord suures uhkes bussis (matatus oleks vist lolliks läinud), millel sai toole alla lasta ja kotid pagasiruumi panna. Metallidetektoriga otsiti kõik läbi ja kõiki reisijaid filmiti. Turvalisuse huvides, nagu nad ütlesid. Ja sildid olid üleval, et kaasreisijatelt ei tohi süüa-juua vastu võtta, sest mingeid juhtumeid on olnud, et inimesed uimastatakse/mürgitatakse ära ja varastatakse siis nende asjad ära. (meil läks kõik hästi ja midagi ei juhtunud, ehkki kohati mõtlesin, et kui nüüd seda reeglit järgida, ei tohiks ma tõenäoliselt Justaselt apelsini ka vastu võtta. Riskisin ja jäin ellu :D) Poolteist tundi istusime liiklusummikus. Teetööd 3300 meetri kõrgusel paduvihmas. Selle asemel, et oodata ühes rivis, et läbi saaks, muutsid kõik juhid asja hullemaks üritades üksteisest igast suunast mööda sõita. Tulemuseks oli see, et autod olid risti-rästi kohati 5-6 reas, signaalitasid ja keegi ei saanud kuhugi liikuda. Nakuru peatus oli täpselt seesama, kus me TÄPSELT kaks kuud varem olime söönud oma esimese eine Aafrikas (kärbsed ja kohutav hais jne), ehkki vahpeal oli koht natuke arenenud, oli sama tuttav hais siiski seal. Bussi tagasi minnes kamandati kõik inimesed ritta, et neid läbi otsida, naised ja mehed eraldi järjekorda, kõigepealt mehed ja siis naised. Nad on siin oma turvalisusega päris totraks läinud kohati. Või õigemini oma näilise turvalisusega, sest kui nad ikka kotti väljastpoolt katsuvad ja see igasugust kraami täis on, siis võib mul sinna ükskõik mida peidetud olla. Ju nad filmidest on näinud, et nii peab tegema.
Veel üks veidi pikem peatud oli umbes 4 tundi enne Mombasat. Bussist välja astudes tuli vastu lämbe õhk ja vihm. Kõik kohad olid putukaid täis. Lampide ümber tiirlesid kõikvõimalikust eri suurusest ja liigist sitikaid nii palju, et õhk oli must. Suuremad neist olid pagu väikesed linnud. Wc's oli neid veel rohkem. Kogu seda möllu nähes tekkis küsimus, et "Kas kogu rannik on selline? Millesse me ennast nüüd seganud oleme?". Aga ei olnud selline. Ei olnud ligilähedanegi.
Mombasasse jõudes muutsime ühe moslemite peetava kohviku sujuvalt ümber oma vannitoaks, pestes seal hambaid, määrides päikesekreemi ja punudes patse. Päikesekreemist küll selles suhtes väga kasu ei olnud, sest õhk oli nii palav, et paari minutiga sai kõik maha higistatud. Ja nii kogu reisi ajal. Dušši all käimisest oli kasu kõige rohkem minutiks ja seda ka öösel (huvitav fakt: teadagi on Eldoretist päris Keenia ja ka maailma kiireimad jooksjad ja üldse tegeletakse siin väga palju spordiga, nii et Eldoreti populaarseim suits kannab nime "Sportsman", Mombassasse jõudes, leidsime aga juba esimese viie minutiga suitsupaki, mis nägi välja täpselt nagu "Sportsman" aga rannikurahvale sobivalt oli selle nimi "Portsman"). Ok. Tagasi Mombasasse. Esimene eesmärk oli oma suurtest kottidest lahti saada, sest palavus üksi oli juba väsitav. Õnneks saimegi turistiinfopunkti omad nõusse, et nad hoiule võtaks meie asjad. Veel hullem kui valgena ringi käia kusagil, on valgena reisikotiga ringi käia, sest siis ei jäta keegi sind rahule ja igasuguste asjade pakkujaid ja müüjaid on nii palju, et liikuma ei pääse. Ja nii on seevist igapool Aafrikas. (Eldoretis tavapäeval tüüdatakse meid juba väga minimaalselt. Kui aga kuskile teel olemeoma kottidega, on inimesed kärbseparvedena ümber ja hinnad tõusevad ka mitmekordseks kõigel)
Fort Jesuse juures (vana kindlus, mis on tähtsaim vaatamisväärsus Mombasas ja mille piletimüüjatele me augu pähe rääkisime, et nad meilt kohalikele mõeldud sissepääsutasu võtaks) pargis istusime maha parki, kus kohalikud vanamehed päevad läbi istusid, kohalikku lauamängu (meenutas malet) mängisid ja kanget araabia vürtsikat kohvi kahawat jõid. No euroopa kohviga võrreldes nii kange ei olnud aga kuna enamik keenialased peavad kohviks Nescafed, mida on väga väikeses koguses ära segatud kas veega või piimaga, siis nende jaoks oli väga kange. Natuke aega jalutasime mööda turistide jaoks ära märgitud radasid vanalinnas aga varsti hakkasid meie suure grupi (7 oli meid sel hetkel) huvid erinema ja me läksime lahku. Ma leidsin ennast pisikestelt tänavatelt uitamast, kus kohalikud inimesed oma igapäevaelu elasid, kitsastel tänavatel lapsed mängimas ja pesu kuivamas. Kui Eldoretis oli tunda, kuidas kõik tahavad võimalikult moodsad olla, siis siin oli tunda ikka möödunud aegade hõngu, nagu oleks ajas tagasi rännanud. Varsti leidsime ennast turult, kust tüki aja pärast väljusime, kottides makedoonia pähklid, kuivatatud mangod, kaht erinevat sorti passionid ja curry ja magus chilli. Nagu ei saanud arugi, mis toimub, enne kui need asjad kokku ostetud said. Positiivne oli see, et kuna kõik meile oma kaupa üritasid kaela määrida, pakkusid kõik oma puuvilju-pähkleid ja kõike muud ka maitsta, nii et väljudes ei saanud ka tühja kõhu üle viriseda. Edasi otsustasime, et aitab küll Mombasast, käisime veel korra söömas, võtsime teepealt veel paar kookost ja sõitsime praamiga Mombasast ära (linna põhiosa asub saare peal, nii et ära saab kas üle silla või praamiga), et lõunasse Tiwi beachile minna.
Sinna jõudes ootas meid valge liiva ja palmidega paradiisirand, mis ei olnudki turistide poolt vallutatud. Viskasime oma kotid ja riided jooksu pealt maha ja jooksime jahutust leida lootes otse India ookeani. Jahutust otseselt ei leidnud, kuna vesi oli sama kuum nagu õhkki, põhi oli küll ainult teatud maani liivane, edasi oli päris kivine, taimi täis ja koralline aga sellest hoolimata oli päris hea ujuda. Kõigil muidugi nii hea ei olnud. Kristi ja Mykolas suutsid mõlemad merisiilide otsa astuda ja endale okkad jalga saada. Mõlemad pidid kannatama päris pika ja valulise operatsiooni kaldal kui jalgadest okkaid eemaldati. Tegelikult olen väga imestunud, et nendel kahel ainult midagi juhtus, sest hiljem saime teada, et kogu põhi on siile päris täis, lisaks veel igasugused meritähed, kalad, maod ja muud elukad. Rannal olid siiski ka mõned kohalikud, kes kõike müüa pakkusid alates võtmehoidjatest ja suveniiridest, lõpetades snorgeldamise ja kanepiga. Õhtusöögiks tegime oma priimusega suure hunniku kiirnuudleid ja olime õnnelikud :D. Pimeduses ilmusid rannale tuhanded lumivalged krabid, kes lähedale minnes külg ees kiiresti minema põgenesid, suuremad neist olid märgatavalt suuremad kui minu rusikas. Kohtusime ühe mzungu, Jordaniga, kes originaalis oli pärit Ameerikast aga suurema osa elust Aafrikas oli elanud, neist viimased kuus aastat Keenias. Saime talt palju huvitavaid lugusid ja vihjeid Keenia elu kohta.
Järgmisel hommikul pärast ujumist oma telkide juurde tagasi jõudes oli meie laagris üks ahv, kellel olid sinised kerad. Varsti oli neid kaks ja siis juba kolm. Söötsime neile saia. Nad olid päris julged, tulid võtsid käest saiatüki ja sõid seda, ise samal ajal teise käega minu sõrmest kinni hoides. Hiljem enam nad meile nii toredad ei tundunud, kui nad meie asju mööda randa hakkasid laiali vedama. Õnneks midagi kaduma ei läinud, kuigi koti passionitega leidis kohalik mees küll natuke kaugemalt metsast.
Käisime snorgeldamas lähedal asuvates laguunides. Alguses oli natuke raskusi oma piiride selgeks saamisega, kui alla või kui ette saab vaadata, enne kui suu väga soolast merevett täis saab aga pärast mõningast katsetamist hakkasin nägema kihvte triibulisi ja kollased ja igasuguseid kalu ringi ujumas , põhjas ja laguuni seintel merisiile ja meritähti. Ujuda sai ka koobastesse, mille lagedes olevatest aukudest paistsid peenikesed valgusvihud pimedasse vette, pannes vee sädelema Ühel hetkel ujusin ühte laguuni soppi üksi ja enda arvates läksin sama teed pidi tagasi. Kui aga tundus, et kuidagi pikk on tagasitee ja pead veest välja pistes olid teised ikka päris kaugel, avastasin, et olin kusagil valepöörde teinud. Tükk aega otsisin selles labürindis teed tagasi. Sõime puuviljasalatit ja hiljem riisi chiapati ja ubadega ühe mehe hütis otsa rannaliival. Lihtne elu. Õhtul istusime ümber lõkke, küpsetasime kalu, lamasime rannaliival ja vaatasime tähti.
Panin äratuskella, et päikesetõusu näha aga jäin magama tagasi. Uuesti ärgates oli paduvihm. Ja mitte ainult telgist väljas. Põgenesime katuse alla ootama, et vihm ära lõppeks aga enne lõunat seda ei juhtunudki. Esimesed märgid vihmaperioodist. Carlos oli sukeldumise kokku leppinud kohaliku instruktoriga aga see jäi kahjuks ära. Kui ära liikusime, ei olnud ühtegi kuiva eset kellelgi. Läbi Mombasa minek , et põhja poole suunduda oli väga kiire, värviline ja inimesi täis, mulle ei jõudnud terve tee kohale, mis toimub. Matatuge sõites oli väga müstiline hetk, kui masin juba päris kiiresti liikus. Järsku hüppas hoo pealt uksele üks kohalik mees. Nagu kärbes oleks vastu klaasi lennanud :D Terve tee Malindisse laulsime matatu-juhiga eriti vanu laule kaasa. Üldse kuuleb siin tihti sellist muusikat tihti, mis Euroopas juba kümme aastat tagasi unustatud on. Päris kihvt. Malindis leidsime eriti odava motelli, mis meie jaoks oli täielik luksus: voodid, sääsevõrgud ja ventilaatorid laes. Vannitoas oli küll suurim prussakas, mida kunagi näinud olen aga selle raha eest oli niigi kõike rohkem kui loota oleks osanud.
Seina peal oli suur silt "Alcohol, prostitution and homosexuality not allowed" (tegemist oli moslemite kohaga). Suundusime Kristiga turistide turule, jättes poisid hommikusöögikohta. Hinnad on Malindis ikka mitu korda suuremad, kui Eldoretis aga sellest hoolimata avastasin, et olen tingimise päris hästi käppa saanud. Kui alguses Aafrikasse jõudes, oli veider hakata hinda kõvasti alla küsima, sest tunne oli, et… ma ei tea… teine inimene on palju vaeva näinud ja ma ei väärtusta seda siis… teada saades, mis asjade tegelikud hinnad on, ei tunne ma enam mingeid süümepiinu. 300bobise käevõru hinna kauplesin 50 peale, kõrvarõngad ja kaelakee, mis alguses maksid kokku 1100, sain ma 350 eest ja maasaide(kõige kuulsam Keenia hõim, kes ikka veel elavad väga traditsiooniliste reeglite järgi üsna tsivilisatsioonist eemaldunult, samal ajal kui ülejäänud rahvastik teenib turistidelt raha selle pealt ,et maasaide tehtud asju, või lihtsalt nende stiilis asju müüvad) nuga, mille eest alguses tüüp küsis 2000 ja ma ütlesin, et võin 700 anda, oli lõpuks minu käes vaid 500 eest.
Vahepeal olid poisid meile kokku leppinud veel ühe snorgeldamise, seekord Malindi rahvuspargis, kaldast eemal korallrihvli. Sõitsime sinna paadiga, mille põhi osaliselt klaasist oli. Siin oli juba rohkem mereelu. Esimest korda pea vee alla pannes, ehmatasin sama kiirest ennast ka veest välja, sest osad kalad olid lihtsalt niiiii suured. Kõikvõimalikes värvides helendavad ja säravad kalad, keda kaks tundi taga ajasime.
Kuna kõik kaasas olnud raha oli ära kulunud, nii et tuk-tukiga me minna ei saanud ja parajasti mõõn ka oli, asusime mööda randa Malindi poole tagasi astuma. Rannaäär oli täis eriti luksuslikke hotelle ja puhkusekeskuseid. Mõtlesime, et vaesed turistid, kes sellises kohas elavad. Nad ei näe ju kogu reisi jooksul kordagi, milline elu Keenias tegelikult on, sest nad elavad oma pisikeses Euroopas. Tagasi jõudsime pilkases pimeduses. Õhtusööki läksime sööma eriti uhkesse restorani, mida kõigis turistiraamatutes väga soovitatakse. Hinnad olid küll Keenia mõttes väga soolased (euroopa mõistes tegelikult väga tavalised: prae kalaga sai 75 krooni eest) aga ümbruskond ka vastavalt väga kena ja teenindus super, mõtlesime, et ühe õhtu jooksul kogu reisil võib luksust ka lubada.
Turistiturul saime tuttavaks ühe rastaga, kes oli eelmisel päeval Taunole kookosveini maitsta andnud. Me tahtsime ka. Läksime temaga kaasa kalurikülla, kus majad olid otse liival okstest ja palmilehtedest kokku klopsitud, lapsed istusid liival, sõid riisi ja puhkesid röökima kui meid nägid ja kohalikud tegelesid oma igapäevaste toimetustega otse teisel poolpõõsaid turistituru taga aga vein oli selles külas otsas. Istusime siis tuk-tuki ja sõitsime järgmisesse külla 5 minuti kaugusel. Suundusime kohalikku "baari", mis seisnes selles, et keset mudaonne oli üks okstest katusealune, kus kohalik "mama" veini müüs. Vein ise maitses nagu halvaks läinud siider segatud piimaga. Aga siiski oli seni proovitud kohalikest jookidest see kõige parem. Edasi läksime tagasi linna, tõmbasime oma kotid köiega bussi katusele ja algas 5 tunnine (tegelikult räägiti et on 3 tunnine) sõit veel põhja poole Lamusse, mööda olematuid teid. Kui buss seisma jäi, ootas meid puust paat, et Lamusse pääseda. Lamusse jõudsime päikeseloojangul. Lamu on väike linn saarel, kohe Keenia ranniku ääres, kus peamise elanikkonna moodustavad moslemid. Saarel autosid ei ole, aga see-eest on umbes 3000 eeslit. Kitsad tänavad täis mustades bui-buides moslemi naisi, ringi jooksvaid lapsi, siniselt suitsevaid grille lihaga ja… üsna maagiline koht. Ja mis on veel maagilisem on see, et paadist maha astudes plaaniga minna ühte kohalikku odavasse motelli, tuli meie juurde üks mees, kes meile oma maja pakkus üürida. Alguses olime kahtlustavad, et maja, see on ju kallis. Siis ta seletas, et pole turistihooaeg ja ta teeks meile väga hea hinna (75 krooni öö), arvasime, et nii odava hinna eest ei saa see olla väga korralik maja. Otsustasime siiski järgi uurida, milles pakkumine seisneb ja meid ootas ees peaväljakust kahe minuti kaugusel olev kahekorruseline (tegelikult kolmekorruseline aga esimesel korrusel ei olnud midagi) maja, mis nägi välja nagu palee. Kivist trepid korruste vahel, palmilehtedest katused, täispuidust nikerdatud mööbel, terrass, suured troopilised taimed, vaade. Me lihtsalt pidime sinna jääma.
Tegemist oli moslemilinnaga, nii et ramadani ajal olid kõik asutused kinni. Ja selleks, et veini saada, pidime üldse linnast välja minema. Õnneks, nagu öeldud, ei olnud tegemist just suure linnaga.
Sünnipäev riisi ja kapsaga (liha oli butcheritest juba otsa saanud), arbuusi ja veiniga kõrgel terrassil maagilise Lamu kohal. Üsna meeldejääv ehkki väga erinav minu tavapärastest sünnipäevapidudest, mis üldiselt on pigem paljurahvalised ja valjuhäälsed.
Lisaks sellele, et olin pika kõne perekonnaga maha pidanud, otsustasin esimest korda ka Erikule helistada. See polnud üldse nii lihtne ülesanne, kuna esimesed paar minutit ei uskunud ta üldse, et see mina olen ja küsis erinevaid küsimusi, et ikka uskuma jääda, et tegemist on minuga. Hea oli jälle ta häält kuulda ja eesti tuli üheks hetkeks väga lähedale. Natuke üle 3 kuu veel ja ma näen jälle musi. Igatsen Sind!
Hommikul juba enne hommikusööki läksime Lovega linna peale, ekslesime mööda pisikesi tänavaid ringi, jõudsime linnaserva, pöördusime jälle tagasi, rääkisime kohalikega ja uurisime elu-olu kohta. Tagasi "koju" jõudes kordus sama jama, mis Eldoreti kodus. Gaas oli otsas :D Majas ringi konnates leidsin õnneks chiko (pisike grill, mida enamasti söögi tegemiseks kasutatakse), mis õhtul ka kasutusse läks. Ühest kohalikust söögikohast banaani-papaya mahla, mis hästi hommikusöögi aset täitis ja asusime lähedalolevasse külla, Shelasse jalutama, kuna seal pidi ilus rand olema. Ja seda see rand oli. Lisaks valgele liivale ja palmidele, mida oligi oodata, laisklesid rannal ka paar kaamlit. Veetsime mitu tundi vees vedeledes ja teokarpe otsides. Nagu meil tavaks on, seiklesime lõunasööki otsides kõigist turistikohtadest eemale ja kohalike abiga leidsime ühe pisikese odava söögikoha, kus väga head kala kookosriisiga sõime, kohalikud vanamehed meid silmanurgast piidlemas (ühel oli väga naljakalt erk-oranž habe). Tee peal tagasi Lamusse pakkus üks mees meile kaheksajalga müüa. Andsime talle osa raha ja ta lubas meile poole tunni pärast kaheksajala kohale tuua meie majja. Ühest küljest usaldasime, et mees seda ka teeb, teisest küljest kahtlustasime, et miks ta peaks, ta sai natuke raha ja me ei leiaks teda enam kuidagi ise üles. Kui juba kaks tundi möödunud oli ja me just olime otsustanud ilma kaheksajalata kahata õhtusööki tegema, oli mees ukse taga. Mitte küll kaheksajalaga, aga ta oli meile suured ilusad kalad muretsenud, nii et kõik lõppes siiski hästi.
Pühapäeva hommikuks oli seis selline, et Sara ja Elsa, kes juba Mombasas olid meist lahku löönud, olid Malindi haiglas, kuna ühel neist oli kõhuga probleeme, Tauno ja Helen olid tagasi Eldoreti pöördunud ja Carlos suundus tagasi Malindi poole, et kolmandat korda püüda sukelduda (teine kord Malindis ei olnud õnnestunud, sest tal oli vale info ja ta oleks tegelikult pidanud Malindi lähedal Watamus olema hommikul), ma otsustasin temaga kaasa minna Malindisse, teised jäid veel Lamusse. Malindisse jõudes leidsime ühe kohaliku tüübi, kes meid sööma juhatas kohta (me küsisime, kust eriti odavat ja head kohta leida), mis meenutas endist Metsa tänava parmuparadiisi (Pärnakad teavad, millest jutt käib). Aga kookoskastmes kala ugaliga tegi paljudele kallitele kohtadele silmad ette. Saime kokku juba oma tuttava rasta Jumaga, kes meid oma kodukülla viis. Inimesed olid nii Hakuna Matata selles külas, kui vähegi võimalik, üle kogu küla mängis reggae, old-school swahiili räpp ja muu chill muusika, mis erinevatest "kookosveinibaaridest" kostus, puude all oli kohalik "jõusaal", mille varustus oli kokku klopsitud kividest, köitest ja metall-torudest, seinteks riidekaltsud ja pool elanikkonnast oli nagu otse Jamaicalt saabunud. Kuna tegemist on avaliku blogiga, siis kõigest, mida seal nägime, rääkida ei saa aga… oeh. Kihvt pärastlõuna oli. Tagasi tahtsime tuk-tukiga minna, nagu tulnud olime, aga kuna hämaraks hakkas minema, siis ei olnud neid enam kusagil näha. Jalutasime läbi mitme küla õhtuse elu. Ühe küla nimi oli Sabasaba. Kunagi enne kui ma üldse teada olin saanud, et Keeniasse lähen, otsisin niisama ajaviiteks huvitavate nimedega kohti. Üks kohtadest oli Sabasaba. Kui mõnda aega hiljem seda kohta otsisin, ei leidnud enam seda üles kaardilt. Nüüd siis sattusin sinna täiesti juhuslikult ette planeerimata.
Esmaspäeva hommik möödus üksi mööda Malindi tänavaid ringi uidates ja kohalikega tutvudes. Sain ühelt maasailt abieluettepaneku. Tegemist ei olekski nii erilise asjaga, sest siin saab kohalikelt igapäevaselt tihti abieluettepanekuid aga üldiselt on nii, et ega maasaid just suurimad mzungu-sõbrad ei ole. Üldiselt on neid kaht sorti: ühed vaatavad põlastava näoga ja ei taha valgetega mingit tegemist teha, teised üritavad omatehtud ehteid eriti kirvehinnaga maha müüa. Kui siis üks minuga juttu tuli ajama, olin täiesti valmis selleks, et kohe tuleb kusagilt välja peotäis käevõrusid. Aga ei tulnudki, ta hoopis seletas, et ta on ära armunud ja ma peaks abielluma temaga.
Kui Carlos sukeldumast tagasi jõudis, oli meil Mombasa-Eldoreti bussini 4 tundi aega. Arvestades seda, et Malindisse olime tulnud kahe tunniga tundus, et oleks nagu piisavalt. Kui matatusse istusime, oli veel 3,5 tundi aega ja matatu juht väitis, et tegemist on ekspress-matatuga, mis on mombasas 1 tunniga. Kui siis tund enne bussi väljumist teised helistasid, et nad piletite eest maksavad, olime veel päris kindlad, et me jõuame õigeks ajaks ja nad peaks meile piletid ära ostma. Pool tundi hiljem, kui teised helistasid, et neil ikka pole raha, et meile pileteid osta, olime selle üle pigem õnnelikud, sest oli selge, et selle bussi peale me ei jõua. Kui esimesed paar minutit oli peas väga euroopalik paanika, et "mis nüüd saab", siis varsti võttis taaskord hakuna matata üle ja me otsustasime, et ju siis tuleb veel üks lisapäev Mombasat. Ja nii läkski. Matatust astusime välja samal hetkel, kui meie Eldoreti buss välja läks. Arvestades seda, et meil polnud õrna aimugi, kus matatu meid maha pani, ei oleks me kuidagi jõudnud. Ekslesime natuke aega, püüdes aru saada, kus me oleme, aga kuna kõik inimesed meile erinevat juttu rääkisid, võtsime lõpuks tuk-tuki ja palusime ennast ühele tänavale viia, kus teadsime eriti odava motelli olevat. Kui kohale jõudsime, teatas juht, et ta ei soovita meil selles piirkonnas üldse tuk-tukist maha astuda, sest tegemist on nii ohtliku kohaga, mida isegi kohalikud väldivad. Läksime siis tema soovitatud teise odavasse kohta. Õhtul tutvusime paari Mombasa baariga. Ühes neist oli prostituute kolm korda rohkem kui tavakliente.
Tagasiteel koju kohtusime kahe chokoraga (tänavalapsed), kellest üks oli tüdruk. Tegemist oli esimese tüdrukust chokoraga, kellega ma kohtusin. Neil on selline süsteem, et kuna tüdrukuid väga palju tänavatel ei ole, siis tüdrukud on ühiskasutuses ja neil ei ole lubatud poistele "ei" öelda. Tavaliselt on chokorad jagatud organiseeritud gruppidesse, mida juhib üldiselt üks endine tänavapoiss, kes on endale kodu saanud ja ühe tänavatüdruku "ära päästnud" ja enda isiklikuks kasutuseks eraldanud ja siis teised alluvad sellele ühele juhile. Chokoradest veel niipalju, et kui Eldoretis on neid tohutult palju, siis Mombasas kohtab päeva jooksul ainult 5-6 ja Malindis ei kohanud ma mitteühtegi. Ei oskagi arvata, miks see täpselt nii on. Ju siis turismipiirkondades on lihtsam raha teenida ja ei ole vaja kerjata ja varastada nii palju ja elukohta on ka lihtsam leida.
Järgmisel hommikul algas juba kella 6-7 ajal akna taga selline möll, et magamisest ei olnud juttugi. Autod sõitmas ja signaalitamas (ma ei tea, miks nende arvates kiiremini edasi pääseb, kui signaali anda), inimesed kõva häälega kauplemas ja vestlemas ja ei tea, mida kõike veel. Päev otsa avastasime tänavaid, kuhu turiste otseselt juhatatud pole. Mööda väikeseid tänavaid juba päris pikalt edasi liikudes ja mitte aru saades, kuhu me ikkagi välja jõuame, leidsime ennast varsti väga mitte-vanalinnalikult tänavalt. Paistis inimeste suhtes nagu mõni halvemate kommetega elanikkonna slumm, aga majad olid suurlinna omad. Edasi liikudes leidsime järsku selle motelli, mida eelmine päev olime alguses otsida kavatsenud. Seega olime jõudnud sellesse linnaossa, kuhu meil soovitati mitte minna. Õnneks oli päevaaeg ja tänavatel oli palju ka normaalseid inimesi, nii et midagi hullu ei olnud. Kogu päev möödus lihtsalt bussi jaoks aega parajaks tehes ja kahawat juues. Bussi peale jõudsime ka seekord õigeaegselt.
Eldoretis väljusime bussist kell pool viis hommikul, võtsime takso, läksime läbi bensiinijaamast, olime juba Elgon Views kui… auto jäi seisma. Juht hakkas vanduma ja karjuma, et bensiinijaama tüüp oli talt raha võtnud aga bensiini polnud andnud. Kuidagi sai ta auto käima tagasi ja selle asemel et meid välja lasta, pööras ta otsa ringi ja me läksime tagasi bensiinijaama, kus hakkas suuremat sorti karjumine, kätega vehkimine ja muu selline. Oleks tahtnud lihtsalt minna, teise takso otsida ja koju sõita aga autost välja minemine, kui akna taga on kakluseks minemine… parem ei riskinud. Lõpuks taheti meid ka vaidlusesse tirida ja kumbki pool nõudis, et me nende juttu kinnitaks aga me lihtsalt ütlesime, et me ei tea asjast midagi ja see on nendevaheline. Ehkki tegelikult oli üsna kindel, et asi ei olnud mitte bensiinis vaid milleski muus. Lõpuks ostis juht uuesti bensiini, tükk aega üritas autot käima saada, lõpuks lükkasid ühed mootorratturid tal auto käima ja jätkus sõit Elgon Viewsse, juht turtsus ja vandus küll terve tee ja ühegi teetõkke jaoks hoogu maha ei võtnud aga kell pool kuus hommikul astusime väsinult ja magamata koduuksest sisse ja reis rannikule saigi lõplikult läbi.
5 päeva tagasi
0 vastust:
Postitage kommentaar