Väga huvitavad tegelased Keenias on Mcawid, ehk ööjooksjad. Ja nad ei jookse mitte sellepärast, et sporti teha või vormi saada vaid hoopis muudel põhjustel. Mchawid jooksevad alati ringi alasti ja nende suurim eesmärk on inimesi hirmutada ja igasuguseid muid lollusi teha. Näiteks käivad nad uste taga koputamas ja kui ust minna avama, siis ei ole seal kedagi. Kui nad parajasti koputamisega tegelevad on veel hästi, kohati tegelevad nad ka enda kergendamisega inimeste treppidele. Nii et vabalt võib enda trepilt hommikul junni leida. Ja ega see ei loe, kui majade ümber valvurid või aiad on, sest aedadest saavad nad läbi/üle ja valvurid ei näe neid. Mcawide abikaasad, sel ajal kui teine alasti ringi jookseb ja lollusi teeb, on samuti alasti, istub köögis, jalad chikol (traditsiooniline pliit) ja segab söögitegemispulgaga sütt. Ja niikaua, kui ta sütt segab, on ta abikaasa teistele nähtamatu.
Mrogidel on "halvad silmad". Kui nad kedagi nende silmadega vaatavad, siis jääb see haigeks. Näiteks kui mõni pahatahtlik Mrogi su lehmi vaatab, siis kohe muutuvad lehma udarad väiksemaks ja piima andmine lõppeb. Kui Mrogi inimest vaatab, läheb ta kõht korrast ära. Ükskord näiteks vaatas üks Mrogi ühe naise väikest last ja laps jäi väga haigeks, kõht oli lahti ja oksendas päevad ja ööd. Kohe saadi aru, et last on "halbade silmadega" vaadatud. Seepeale võeti hunnik searasva ja ema hakkas lapse kõhtu searasvaga hõõruma. Hõõrus ja hõõrus kuni läbi naha hakkas kõhust suhkruteri välja tulema. Kui naine ikka edasi ja edasi hõõrus, hakkas läbi naha ka soolaterasid, liiva ja juuksekarvu välja tulema. Ja kui kõik see oli välja tulnud, oligi laps terve.
Ükskord küsis keegi ühelt Mrogi, mis ta nii teeb. Mrogi vastas, et kui ta seda ei te, siis ta sureb ära.
Võib-olla peitub selles põhjus, miks Keenialased üksteise suhtes väga mitte usaldavad on kohati. Kes teab, võib-olla on just naabrimees see, kes öösel mu trepil sital käis või mulle kõhulahtisuse tekitas.
Korruptisoon ja Keenia… kohati on selline tunne, et võiks võrdusmärgi sinna vahele panna. Kui Sa ikka kedagi tähtsat ja tea ja ei oska ametnike ninapidi vedada, siis siin lootust ellu jääda ei ole. Kui keegi oma tööst räägib avameelselt, siis kuuleb tihti "And then I corrupt…". Valgetel, kes süsteemiga tuttavad juba on, on see eelis, et nad ei pea otseselt kedagi tundma, et samu privileege saada, mis sõbrad-tuttavad. Seda võimalust tuleb lihtsalt ise otsida. Üks väike näide sellest siis ka. Postkontoris on siin selline süsteem, et kui paki saad, siis pead selle tolliametniku ees lahti tegema ja ta paneb kõik asjad kirja, mis pakis on ja siis asjade väärtuse järgi küsib raha. Kristi sai paki ja rääkis, et ta oli tolliametniku ära rääkinud, et see talt raha ei küsiks. Mõnda aega hiljem tuli mulle ka pakk kodust. Kuna mul hetkel näpud täitsa põhjas olid, läksin postkontorisse kindla plaaniga mitte maksta. Alguses kui tolliametniku kontorisse astusin, ei olnud ta kuigi hea tujus ja hakkas üles kirjutama, mis mul pakis on. Asi lõppes sellega, et ta selle paberi ära viskas ja ma talle eesti leib maitsta andsin. Tüüp küsis Kristi järele ja rääkis, et ta tahaks meile linna näidata jne. Asi olekski seal lõppenud aga kuna nii mul kui ka Kristil oli tulemas ka teine pakk ja me häid suhteid tahtsime hoida, olime nõus. Üks õhtu siis istusimegi kahekesi mootorratta selga ja sõitsime linna. Enne tegime Heleni ja Mykolasega veel kokkuleppe, et nad tulevad meile linna natuke hiljem järgi ja saavad meiega "juhuslikult" kokku ja liituvad meiega, sest üllatus-üllatus, neil on ka pakid teel. Asi lõppes sellega, et tolliametnikuga oli väljas seitse Mzungut ja parajalt purjus tolliametnik lubas, et me keegi ei pea enam kunagi pakkide eest sentigi maksma :D
Tegelikult kõik nii lilleline minu jaoks ei ole, sest tolliametnik arvab nüüd, et ma peaks temaga abielluma. Lubas 500 lehma laeva panna ja mu vanematele saata. Ignoreeriks teda täielikult aga mu teine pakk ei ole veel kohale jõudnud :D Nii et hetkel otsin lihtsalt vabandusi, et mitte välja minna, kui pakk käes, siis saan lõplikult suhted katkestada. :D
Teine näide on üks tüüp, kellega tuttavaks saime, kes tegeleb Maasai marasse (keenia suurim rahvuspark, kus lõvid ja muud loomad kõik nähtud saab) safaride korraldamisega. Kui tavaliselt maksab see hingehinda, siis selle tüübi kaudu saab kaks korda odavamalt (mis ei ole ka ikka veel just odav lõbu aga siiski kaks korda odavam), sest tal on omad süsteemid, kuidas raha kokku hoida. Näiteks on tal süsteem, kuidas pargivahtidele kolmepäevase safari eest ainult ühe päeva hinda maksta. Enamik tema plaanid sisaldavad endas seda faktorit, et keegi safaril olijatest ei tohi pargivahtide kuuldes mittesõnagi inglise keelt rääkida. Ja kui pargivahid ei a kellegi teisega suhelda peale tema, suudab ta kõik asjad ära siluda. Mina ja mõni teine läheks just temaga safarile. Esiteks kuna see on odavam ja teiseks sellepärast, et ta hoiab põhitrajektooridelt kõrvale ja tõenäoliselt on asi palju põnevam kui mööda turistihoridide poolt sissetallatud teid käia. Kahjuks aga suur osa meist seda ei arva, nii et ei tea, mis saab. Ainult paari inimesega aga safarile minna väga ei saa, sest see tuleb siis jälle kallim.
Nii vahemärkuseks, et vahepeal nägin ära ka Victoria järve, kuna käisin Kisumus paar päeva. Mida ma seal nägin? Järv oli väga mudane, järveääres olid ägedad haamrikujulise peaga linnud, autod-bussid, kes ninapidi vees olid sel ajal kui neid pesti (keskkonnasõbralikud sellised on nad meil siin) linnas oli palju prostituute, turul oli palju erinevaid puuvilju väga odavalt aga põhiliselt on meeles Kisumu Aga Khani haigla seestpoolt, sest viimasel ööl tõusis mul selline palavik, et ma mõtlesin, et ma külmun surnuks vaatamata palavusele, mis Victoria järve ääres valitses. Hommikul läksin siis haiglasse, rohkem teadvusetuna kui teadvusel. Pärst mitut tundi ja suuri rahasummasid, sain teada, et mul on mingi kõhu bakteriaalne infektsioon (alguses kahtlustati malaariat) ja haarasin kaasa hunniku erinevaid rohtusid. Nüüdseks olen jälle terve.
Kui matatul sõidu ajal uks eest ära kukub, peab keegi seda ust lihtsalt ülejäänud tee ees hoidma. Ei midagi erilist.
Mis siis veel? Keenias läheb uus konstitutsioon hääletamisele juunis. Räägitakse, et siis võib rahutusteks minna. Ei tea. Ma ei tea, kui palju te olete kuulnud Post-election Violence'ist, mis Keenias eelmiste valimiste ajal toimus. Pärast eelmisi presidendivalimisi olid suured rahutused üle kogu riigi aga eriti just siin Eldoreti kandis. Palju inimesi suri ja palju kodusid hävis. Erinevates linnaosades ringi käies on igalpool rohkem ja vähem põlenud maju teeääres vägivalda meenutades. See mõjutas kõiki inimesi Eldoretis. Näiteks Betty (kes muide abiellub sel aastal, nii et ma saan vähemalt ta kihluspeole minna, kus lehmade arvus kokku lepitakse) kodu hävis rahutuste ajal ja nüüd on ta perega üüritud pisikeses "majas" ja tal jäi koolitee sellepärast pooleli jne. Valvur eile hoiatas meid, et juunis peaksime hunniku toitu varuma endale ja mitte majast väljuma.
5 päeva tagasi
7 vastust:
Mariann!
Enne järgmiste postituste tegemist oma blogis palun sul lugeda seda artiklit: http://www.granta.com/Magazine/92/How-to-Write-about-Africa/Page-1
Ja seejärel mõtle hoolega järele:
1. Mis mulje jääb sinu lugude lugejale Keeniast?
2. Kas sulle meeldiks, kui keegi nt Tallinnat sarnases stiilis kirjeldaks (rõve ilm, populistlikud poliitikud, räigelt venelasi, narkaritest kubisev Kopli, rõvedad nõukaaegsed paneelelamurajoonid jne)?
3. Kas kogu Keenia on selline nagu sina seda näed ja koged? Või leiab Keeniast ka teistsuguseid kohti ja kogemusi, kui need mida sina hoolega oma blogis kirjeldad?
Võib aru saada, et tegemist on sinu isikliku blogiga, aga ei teeks paha aegajalt natuke kriitilisemalt mõelda, mida avalikult oma praeguse elukohariigi kohta netti üles riputada...
Jõudu!
Kuna kommenteerija isegi aru sai, et tegemist on ühe inimese arvamusavaldusega ja läbi kogetuga, mis ei pruugi üldse olla kogu tegelikkus, võiks sellise flameimise ära jätta.
Mariann on oma sissekannetes lihtsalt aus olnud. Ta on kirjutanud ka heast. Me oleme kogenud läbi nii head kui ka halba ja meeldejäävad asjad on kirja läinud. Kas peaks siis kirjutama vaid head? Meil on ju arvamusvabadus ja ausus on alati hea. Kas kõik kirjutised peaksid tõesti olema selle artikli järgi arusaades ühesugused. Come on.. kirjuta igasse pealkirja sisse Africa, Darkness or Safari. Kui tahad selliselt Aafrikat kujutada, siis äkki tuled ise siia ja kirjutad oma blogi.
Juwarra, vähemalt mina leidsin selle lingi taga peituva artikli olevat iroonilise, kohati isegi liigaselt, kuid jah, artikkel üldistas seda, kuidas Aafrikast kiputakse kirjutatama.
Just peale Keenias elamist hakkasin ma mõtlema sellele, kuidas ma Keeniast räägin. Tundsin justkui vastutustunnet enda sõnade ees, sest sellega loon inimestele pildi sellest riigist, võibolla isegi kontinendist.
Marianni, Sinu postitusi lugedes tuleb aga vana hea tuttav tunne... jah, selline on Keenia. Eriti see postitus, et "kopp on ees" - tõi meelde väga tuttavaid emotsioone. Ma leian blogi olevat väga elulise. Ei ole üldse lihtne esimest korda sellist kultuuri kogedes selle kõigega hakkama saada, mina tundsin Keeniast tagasi jõudes, kuidas paari päeva jooksul lagunes mu ümbert müür, mille ma seal oldud kuude jooksul ehitanud olin, sest oli raske. Väga huvitav, aga raske.
Väga huvitav on seda blogi lugeda just sellisena nagu ta on ning sellele, kuidas Keeniat terviklikult kujutada, peaks tõesti mõtlema alles siis, kui kirjutada artiklit või raamatut.
Edu kirjutamisel!
Ma ei leia ka, et me oleks millesti halvemini kirjutanud, kui see parajasti mulle tundunud on. Ja üleüldse on suurem osa postitusi just suurtest reisidest vapustavatesse kohtadesse, mida Keenia täis on. Ma olengi tõesti näinud ainult osa Keeniast ja enda arust ei ole ma mittekusagil üritanud ühtegi kogemust üldistada tervele riigile.
Seda et tegemist on iroonilise artikliga, peaks aru saama igaüks (mida esimene kommenteerija ilmselgelt ei teinud) ja sai ka Juwarra, kohe kui ta reaalselt selle läbi luges.
Soovitan ka esimesel postitajal selle läbi lugeda ja mõelda veidi selle peale, mida tegelikult selle artikliga öelda on tahetud...
Loomulikult saab igaüks aru, et viidatud artikkel on paduirooniline! Artikli autor on ise Keeniast pärit kirjanik ja ajakirjanik.
Ma ei ütle, et blogi oleks kuidagi "halb". Ei ole minu asi hinnata. Kuid siiski kipub mulle jääma mulje, et Keenia on rahvuspargid, rannik, kanad ja varganägudest kohalikud. Keenias käimata usun, et kõik need komponendid võivad selles riigis tõesti olemas olla (nagu Indias on palju mustust, lärmi, tülikaid kohalikke, petiseid, sõnnikut jne). Aga usun ka seda, et Keenias on veel palju muudki (nagu ka India tänavatel laiutav sitt on vaid jäämäe veepealne tipp)...
Mis üldistamisse puutub, siis kuidas peaks tõlgendama seda lauset: "Korruptisoon ja Keenia… kohati on selline tunne, et võiks võrdusmärgi sinna vahele panna."?
Ja lõpetuseks lisan veel ühe video, mis mulle väga meeldib ja räägib just sellest võimust mida valitseme, kui kirjutame vähetuntud paikadest:
http://www.ted.com/talks/chimamanda_adichie_the_danger_of_a_single_story.html
Jutustaja on Nigeeria kirjanik Chimamanda Adiche.
Jõudu!
Keenias elanuna võin julgelt öelda, et lause ""Korruptisoon ja Keenia… kohati on selline tunne, et võiks võrdusmärgi sinna vahele panna." on üks väga hea lause iseloomustamaks seda riiki. Ja seda mitte ainult minu isikliku kogemuse põhjal, vaid lisaks lugematute vestluste põhjal erinevate haridustaseme ja taustaga kohalikega erinevatest Keenia piirkondadest. Kas Sa näiteks tead, kui vähe on mittekorrupeerunud politseinikke Keenias?. Kas Sa näiteks oled rääkinud inimestega, kes reaalselt ei saa tööle olenemata enda väga heast haridusest ja (vabatahtlikutöö) kogemustest, sest neil ei ole tutvusi ja neil ei ole niivõrd suurt rahasummat, mida maksta, et endale töökoht osta. Näiteid erinevatest eluvaldkondadest on palju. Korruptsioon on tohutu probleem, mis mõjutab väga oluliselt igapäevaelu Keenias.
Ma saan aru, et kohalikke haritud inimesi häirib teatud stiil nende riigist kirjutamisel, kuid kohati on nende artiklid naeruväärsed. Nad justkui elavad enda turvalises ja ilusas mullis ning eitavad seda, kuidas enamus nende riigis elab. Ja siinkohal ma ei mõtle seda artiklit, millele link oli. Keeniast rääkimine ja kirjutamine on väga raske, sest kui öelda välja nii, nagu asjad on, siis koondub kuulaja tähelepanu sageli just negatiivsele ning inimesed enamasti ehmuvad ja neil tekib negatiivne arvamus, sest seal juhtub selliseid asju, mida meie siin "normaalseks" ei pea. Samas on seal väga palju väga häid inimesi, kelle pärast mina näiteks varsti jälle tagasi lähen.
Juhul, kui anonüümne kommenteerija ise oled mõnes kolmanda maailma riigis elanud ja sellest kirjutanud, siis äkki näitad meile enda kirjutisi. Teooriat on alati lihtne rääkida.
Leian, et siit blogist tuleb hästi välja just Keeniaga tutvumise ja kohanemise teekond - elasin taolise ise läbi ning nüüd on hea meenutada.
Samuti on äge, et blogi autor kirjutab suhteliselt palju. Mina tundsin kohati tunnet, et kui ma nüüd kirjutan, siis ma ei suuda enda mõtteid piisavalt hästi väljendada, sest see on keeruline riik ning alateadlikult kartsin just selliseid kommentaare, nagu ma nüüd siit loen.
Anonüümne kommentaator kui tahad aga rohkem teada korruptsioonist Keeniast, valge inimese kohtlemisest või on muid küsimusi, võid vabalt mulle kirjutada ja püüan vastata nii palju, kui ma oskan: 6smily@gmail.com.
Kui tahad rohkem teada saada elust Keeniast läbi kohaliku silmade ja päris reaalset pilti koos koos korruptsiooni ja kõigega, loe "Ngugi - Devil on the Cross". Tõeliselt soovitan, ta on nagu Keenia Salman Rushdie. Ja ma pole teisi tema raamatuid lugenud aga need pidid samuti väga tõetruult analüüsima elu Keenias (ja mingil määral ka Aafrikas üldisemalt)
Postitage kommentaar