Kihluspidu

Pildid panen ka täna-homme juurde... või siis mitte... nett on nii aeglane, et võimatu on... some day siis...

Üldiselt on kihluspidu siin palju suurem asi kui pulmad ise, sest siis tehakse kõik kokkulepped jne. Meid kutsuti ühele traditsioonilisele Kalenjini kihluspeole(üks mees võttis omale teist naist). Tegelikult olid mõlemad suguvõsad originaalis maasaid aga kuna nad Kalenjinide piirkonnas elavad, siis on nad palju neilt üle võtnud, nii ka kihluse kombed. Peo kõige tähtsam osa on läbirääkimine, kuhu meie hulgast kahjuks ainult kaks võeti (põhiliseks probleemiks oli ruumipuudus). Mul vedas, et ma taaskord ainus tüdruk olin, nii et ma sain üks kahest olla. Väikeses ruumis oli istumas palju inimesi, keskel oli väike laud. Ühel pool lauda olid kahes reas pruudi suguvõsa vanemad ja teiselpool peigmehe suguvõsa vanemad ja peigmees (tagumises reas, tal ei olnud kogu läbirääkimises mingit osa). Pruut ja nooremad naised olid kõrvalruumis üldse, ainult korraks tuli pruut koos oma õega/sõbrannaga (erinevad infod saime erinevatelt inimestelt) kõrvalruumist välja ennast näitama. Üldse kogu ürituse jooksul oleks nagu kaks pruuti olnud, sest kaks naist tegid kõike koos ja peigmehe kohta oli sama, neid oli ka kaks koguaeg. Kogu vestlus toimus Kalenjini keeles, nii et aru ei saanud midagi ise, aga huvitav oli kõik sellegipoolest, sest üks kohalik pastor seletas meile, millest parajasti räägitakse. Alguses rääkisid mõlemad perekonnad oma suguvõsa ajaloost ja tutvustasid oma tootemilooma. Tootemiloomadega on omad reeglid, mis loomad sobivad kokku ja mis mitte, mida ma täpselt ei tea, aga seekord oli peigmehe tootemiloomaks elevant ja naisel groundbird (ei tea, mis lind see eesti keeles on) ja need sobisid kokku. Seejärel läks jutt lehmade peale. Saime teada, et Kalenjinidel on tavaks, et peigmehe pere annab pruudi perele 5 lehma, nii sai kokku lepitud ka seekord. Edasi rääkisid pruudi vanemad (või siis mitte otseselt vanemad vaid suguvõsa vanemad), millised need lehmad täpselt olema peavad. Üks näiteks pidi olema tiine, üks selline emane, kellel pole veel olnud vasikaid, üks kindlas vanuses isane jne. Peigmehe vanemad aga ütlesid, et tiinet lehma neil ei ole, nii et see tegi asjad veidi keerulisemaks. Üks lehm on neli kitse, nii et jõuti kokkuleppele, et antakse hoopis neli lehma ja neli kitse. Edasi seletasid pruudi vanemad, et siiani on neil koguaeg olnud majas abiline, kes aitab maisi korjata ja kõike muud ja nüüd, kui tütar ära läheb, on abikätest puudus ja küsisid endale lammast ka pealekauba. Selle nad ka said. Kõige lõpuks tuli arutlusele see, et kogu suguvõsa on kohale sõitnud kaugelt jne ja nüüd oleks vaja transpordi osas ka toetada. Kokku lepiti summas 4440 shillingit. See summa maksti kohe kohapeal sularahas ära ka. Pruudi vanemad lugesid raha üle ja avastasid, et 40bobi on puudu ja nõudsid ka selle sisse. Tegelikult pigem palusid ja ega tegelikult see summa niiväga oluliselt suur ka ei olnud (3 krooni umbes), aga traditsioon on traditsioon ja kõike peab õigesti tegema. Nüüd toodi ka pruut jälle natukeseks tagant toast välja, et ta saaks oma kihlatut tervitada ja kirjutada alla lepingule, kus läbirääkimiste tulemused kirjas olid (lõpuks siis 4 lehma, 4 kitse, lammas ja 4440 shillingit). Siis joodi lepingu terviseks mursikut, mida suurtes kalabashides kohale toodi.
Mursik - teatud eriline hapupiim, mis on segatud teatud puu söega. Kalenjinide traditsiooniline jook ja antud juhul parim, mida ma seni Keenias saanud olen .
Kalabash - kõrvitsataolisest viljast tehtud anum, milles osad hõimud oma piima valmistavad ja hoiavad.
Kuigi mursik oli väga hea, oli lõpuks sellest süda juba paha, sest üks vana mees, kes minu kõrval istus, tellis koguaeg, et naised mulle tassi juurde kallaks.
Siis ilmusid välja neli naist, pruudi kaks ema, peigmehe ema ja veel üks naine, ei teagi, äkki oli teine ta teine ema või oli lihtsalt mingi muu sugulane. Neil igaühel oli käes taldrik ja taldriku peal oli pott küpsetamisrasvaga. Nad hakkasid neljakesi laulma, teised ruumis olijad, taustaks laulmas ja vahetasid omavahel taldrikuid. Vanasti olid perekonnad omavahel mingit muud rasva vahetanud aga tänapäeval ostetakse poest rasva tihti, ehkki ka traditsioonilisemat võib kohata, nagu ma aru sain.
Vahepeal oli vihma sadama hakanud. Aga sellest hoolimata, suundusid kõik naised välja ja laulsid ja kinkisid pruudile traditsioonilise riideeseme kanga.
Siis liitus vanematekogu ülejäänud külalistega väljas ja kohale toodi suured potid toiduga. Vihma oli sadama hakanud ja väljas päris külmaks läinud, aga kuna hommikul päike paistis ja ilm oli soe, ei olnud meil midagi kaasa võetud, mida selga panna. Ma olin ainus, kes salli oli vähemalt kaasa võtnud. Nii et me seisime kõik koos, nagu pingviinid, kes sooja üritavad saada ja liikusime edasi ka grupis, pisikeste sammudega. Kohati seisime kolmekesi minu salli sees, mis ka just kõige soojem riideese polnud. Aga elasime üle. Mulle tõid kohalikud tüdrukud, kellega eelmisel nädalal olime projekti teinud, džempri lõpuks, nii et ehk külma ei saanud. Aga kohalikud vaatasid meid küll väga imelikult ja naersid meie üle… mzungud paistavad neile nüüd vist väga imelikud olendid.
Rääkisime tükk aega inimestega juttu ja ootasime, kuni lõpuks midagi jälle toimuma hakkas ja pruut tuli oma suguvõsaga lauldes rahva juurde ja läks oma sõbrannadega pisikese katusealuse alla, mis oli ära sisustatud nagu tuba, vaibad maas ja kaks tugitooli, ja istusid sinna. Edasi peeti kõnesid, loeti palveid ja tutvustati suguvõsasid. Selle kõige peale oli aga juba niipalju aega läinud, et me otsustasime lahkuda, kuna ilm läks järjest jahedamaks ja jahedamaks. Ja mis edasi sai, me ei saanudki teada.
Väga huvitav kogemus oli, mida tõenäoliselt just igal keenia külastajal ei ole võimalik kogeda.