Päevitamine, festival,kummel ja Mwanza

Vahepeal olin jälle haige. Esimene päev, kui lõpetasin oma põlve pärast valuvaigistite võtmise, tekkis bronhiit. Eriti hea päeva valisin ka. Naistepäev oli. Poisid kokkasid köögis mitu tundi eriti head pastat ja banaani-pannkooke. Õhtusöök oli küünlavalgel, laud roosilehtedega kaunistatud ja veini ja kõike oli ka. Aga mul oli 39 palavik. Tulin viisakusest lauda, võtsin kaks ampsu ja küsisin, et kas ma nüüd võin voodisse tagasi minna.
Kuna järgmisel päeval olukord palju parem ei olnud, läksin linna, et leida kohta, kus müüdaks mingeid ravimtaimi. Kodus saan oma bronhiidist alati lahti kummeli-auru sisse hingates. Kohalikelt küsisin siis, kas selline asi võimalik on ja nad juhatasid mind mingisse kohta. Tegemist oli mingi taimse ravimise kabinetiga, kus mind arsti juurde juhatati. Arst paistis isegi teadvat, mida ta teeb, sest ta kuulas mu kopse jne (Mediheali haiglas, kus ma siiani käinud olen, oleks mind kaalutud ja verd võetud ja ma ei tea, mida sada imet veel). Alguses rääkis mulle, et mul on vaja mingi ravimikuur läbi teha, mis oleks 20000bob maksma läinud (100bob on ikka veel 15 krooni ja ma ikka veel ei viitsi arvutada). Kuna ma seletasin, et ma vabatahtlik olen ja mul raha pole väga, tahtis ta mulle 3 ravimit välja kirjutada. Kui ma siis küsisin, et mis ravimid need täpselt on, oli ta üsna plindris, sest ma sain aru, millest ta räägib. Siinsetele rikkuritele saab jah kõike kaela määrida kalli hinna eest. Aga üks ravimitest oli näiteks puhas C-vitamiin. Kui ma ütlesin, et "Ok, I'll eat a lot of oranges instead, what is the next drug?" Siis muutus ta nägu päris murelikuks. Asi lõppes sellega, et ta müüs mulle maha ühe loodusliku ravimi mingi mesilase-värgiga (mis aitas ka tõesti) ja andis tasuta mingi ravimi, mis kummelit sisaldas. Kui ma aga küsisin, et kust ma saaks päris kummelit, vaatas ta mulle lolli näoga otsa. Ja kui ma seletasin, et ma tahaks kuivatatud taimi, hakkas ta naerma ja küsis, et kust ta seda mulle võtma peaks, põõsast või. Ja ta oli väga üllatunud, et me eestis ravimtaimi saame osta lihtsalt niisama.

Eldoreti külje all oli mingi suur põllumajandusfestival. Me läksime ka. President tuli jne. Suur asi. Ma küll ei viitsinud presidenti vaatama minna ja otsustasime hoopis Njama Chomat minna otsima (grillitud liha, siinkandi speciality) selle asemel. Kui muidu pidi sellel festivalil lõvisid ja kõiki muid loomi ka leiduma, siis kuna tegemist oli esimese selle festivaliga pärast Post-election Violence'i, siis seekord ei olnud. Kohtusime ühe tüdruku, Bettyga, kes tahtis pilti teha minu ja Carlosega. Meie imestuseks maksis ta pildi nii endale kui ka meile kinni. Üldiselt kohalikud ootavad, et mzungud kõik kinni maksaks. Meeldiv üllatus oli. Vaatamata sellele, et pastor Simion, Caroline, Sara ja ma ei tea, kes veel meid hoiatasid, et festivalil on palju taskuröövleid, suutis Tauno siiski seda ignoreeriga ja taaskord röövlite ohvriks langeda. Kui nad staadionilt presidenti vaatamast ära liikusid, oli keegi ta gagataskust raha võtnud. Aga raha taha taskusse jätte rahvarohkes kohas… ei imesta. Hoidsin käes Keenia LiivaBoad.

Eldoreti lähedal maapiirkonnas. Poisid läksid matkama ja mäe otsa turnima. Me ei läinud Heleni, Kristi, Josiah ja Isacuga (kohaliku kooli direktor, kes meid küll oli kutsunud oma kooli), mõtlesime hoopis valida lihtsama tee ja matatude ja mootorratastega poistele teisele poole mäge vastu minna. Josiah ja Isac läksid siis mäe otsa vastu teiselt poolt neile, me jäime põllule ootama. Mõne aja pärast koorisime Kristiga särgid seljast ja jäime oodates päevitama. Viie minutiga oli meie ümber kogunenud umbes 30 kohalikku viieaastastest kuni vanainimesteni, kes meie nägemisest tuju väga rõõmsaks said. Kõige toredam oli see, et alguses paistis, et lisaks sellele, et keegi neist inglise keelt ei oska, et saanud nad ka suahiili keelest aru. Lõpuks ikkagi leidsime kaks väikest poissi, kes inglise keelt rääkisid.
Poisse me ei leidnudki. Nad olid hoopis mingi teise mäe otsa roninud ja tulid veel umbes kaks tundi sealt tagasi.


Ükspäev pärast pikka koosolekut läksime suurema osa seltskonnaga piljardit mängima. Õpetasime kohalikele vabatahtlikele, Sarale ja Kate'ile, kuidas piljardit mängida. Nad ei olnud kunagi proovinudki. Siin ei ole enamik tüdrukud kunagi ei piljardit ega mängukaarte proovinud mängidagi. See on ainult meeste teema. Olime lubanud sel õhtul Bettyga kohtuda ja ta tuli ka sinna baari. Aga ta ütles meile, et tahab sealt ära minna. Läksimegi taga kaasa, mõeldes ise, et ju me lähme teed jooma kuhugi või midagi sellist. Kui ma siis küsisin, et kuhu me lähme, vastas ta, et Mwanzasse. Kui alguses arvasin, et tegemist on mingi kohalikuga, siis tuli välja, et tegemist on Eldoreti küljealuse slummiga. Kõhklevalt läksime kaasa, vaatamata sellele, et õues juba pimedaks hakkas minema. Betty viis meid enda koju oma perega tutvuma. Meid ootasid ta ema, isa ja õed vennad ja väga soe vastuvõtt. Nad olid meile chiapatisid ja väga head kastet valmistanud. Natuke veider oli see, et hakkasime sööma ja toit serveeriti ainult meile. Nende traditsioonide kohaselt, annavad nad kõigepealt külalistele süüa ja söövad ise hoopis hlljem. Natuke ebamugav oli, et meie ainsatena sõime ja teised meid vaatasid ja meiega juttu ajasid samal ajal. Aga no eks peab harjuma, tegemist on Nandide kommetega. Kui koju läksime, tuli kogu pere meid turvaliselt matatu peale saatma ja isegi pakkusid meile raha, et tagasisõit kinni maksta jne. Väga kihvt kogemus oli. Ja nad ootavad meid sinna nüüd vist päris tihti külla.