Kohale jõudes hakkas juba hämaraks minema. Kohe võtsid meid vastu paar kohalikku, kes meile hotellis ööbimiskohas otsisid. Ei tea muidugi, kui väga seda hotelliks saab nimetada. Esimeses toas, mida pakuti ei olnud uksel lukku, teises oli lukk, aga see ei käinud lahti, kolmandas ei olnud elektrit laes aga lõpuks ikka saime ka tule tuppa. Tuba ise oli betoonkuubik, ainsateks mööbliesemeteks voodid ja sõlmedega parandatud sääsevõrgud, pirn rippus laes ja uks käis tabalukuga kinni. Suureks imestuseks ei kohanud ma ühtegi prussakat aga ma arvan, et seal pidi neid siiski olema. Kohtusime ühe tšekki tüdrukuga, kes oli piisavalt vapper, et üksi ringi rännata. Ta liitus meiega õhtusöögiks, mida me kaks tundi ootama pidime. Sisustasime aega rõdul vaadet nautides ja juttu ajades. Kui söök tuli, ilmusid välja ka kassid, kes terve õhtusöögi aja meile taustamuusikat oma näugumisega korraldasid. Pärast veel ühte elektripirnijahti suundusime magama, mis oli üsna raske esiteks tänu üsna talumatule kuumusele ja teiseks sellele, et kõik helid köögist ja igaltpoolt mujalt kostsid väga hästi.
Äratus 5.30 ja kell pool seitse mzungu time (tähendab siis et õigel ajal) kohtusime Daniga, kes oli meie giidiks paadireisil. Päikesetõus Baringo järvel on tõsiselt maagiline.
tulemas saare tagant välja, hiiglaslik krokodill laisalt meist mööda ujumas ja lõugu laksutamas.
Jõehobu piilus päikesest oranžikast veest, mida me teeme. Jõehobud muide on kõige suurema tapmiste arvuga loom Keenias. Ta on väga kiire, isegi maismaal liigub kuni 60 km/h ja kui ta juba korra inimest hammustab, jääb alles kaks tükki. Tema kõrval on Baringo Krokodillid väga ohutud elukad, sest neil on enamik ajast kõht kalu täis. Kalda ääres olid erinevates värvides linnud, sisalikud, närilised ja kalakotkad. Kohtasime järvel üht kalameest,
kes oma puuokstest tehtud parvelt meile paar kala müüs. Nende kalade abil meelitasime ligi hiiglaslikud kalakotkad, kes meie paadi kõrvalt oma hommikusöögi püüdsid.
Kalda ääres jalutasid ringi mingit liiki kured, kes beebi-krokodille minema hirmutasid. Natuke maad eemal oli üks suur jõehobupere,
kes madalas vees peesitas. Sõitsime mööda saarest, mille ainsad elanikud olid üks mees, tema viis naist ja 26 last. Vaene mees :D
Järgmine sihtpunkt: Kuradisaar, mille kohta liigub igasuguseid lugusid, kuidas inimestega seal öösiti imelikke juhtumeid on olnud.
Kuradeid me ei leidnud. Küll aga viigimarju,
niipalju liblikaid ja kiile, et silme eest kirjuks võttis ja tuhendejalgsied. Seal saarel pidi olema ka palju skorpione, aga me ei näinud ühtegi.Saare juures tegime ujumispeatuse. Poisid hüppasid kaljudelt vette (mu põlvele oli ujuminegi veidi valus, nii et ma ei riskinud) ja me ujusime ringi.
Vahepeal kui kalad käisid jalgu näksimas, käis küll mõte peast läbi, et äkki on krokodillid.Tagasi hotelli jõudes teatasid rootsi tüdrukud, et nad nüüd liiguvad tagasi. Nii et meid jäi alles kuus.
Lõpetasin just oma päevikusse kirjutamise ja väljusin korraks toast, et vaadata, millega teised tegelevad, kui järgmisel hetkel juba olin natuke hotellist eemal ühes majas ja seletasin, et ei, ma ei taha 2500 eest endale patse teha. Kui uksest välja vaatasin, liikus Carlos just ühe kohaliku tüübiga kuhugi. Kuhu? Skorpioneid otsima? Mina ka!! Teepealt leidsime mingist putkast Justase ja Love ka ja liikusime võsa vahele mudaonnide piirkonda.
Nii umbes teise kivi alt, mida kohalikud liigutasid, leidsimegi musta skorpioni, kes oli just kesta ajanud. Ma sain tema esisõrad endale!! Vahepeal oli üks väga agar tüüp kohalikud naised ära rääkinud, et nad mulle patsid pähe teeksid.
Läksime esialgu siiski lõunasööki otsima. Meid juhatati ühe "maja" juurde, mille uksed olid lukus ja akendel luugid ees. Öeldi, et sealt saab süüa ja söök on juba valmis. Väga kahtlevalt asutusimegi ligi ja oh imet, uksed-aknad avanesid meile ja saimegi süüa üsna kiiresti. Kitsed-kanad käisid ka vahepeal majas meid uudistamas. Kitsesid oli seal üldse igalpool ja hästi palju.
Ma suundusin siis sinna savionnide juurde tagasi, kus enne olime käinud. Terve selle 2 tundi, kui mulle patse punuti,
üritas üks kohalik tüüp, Emanuel mind ära rääkida, et ma ta neljandaks naiseks hakkaks. Väga ahvatlev pakkumine muidugi, sest tal pidi palju lehmasid olema :D Ma küll üritasin talle seletada, et ma olen halb naine, sest ma joon ja suitsetan, aga ta lubas isegi sellega leppida. Lõpuks tahtis ta mulle lihtsalt poega kinkida, kellest pidavat järgmine Obama saama. Väga põnev.Tee peal kohtasin Kristit ja Tim'i kes suundusid ahve vaatama (poisid olid mingile ringkäigule samiga läinud). Liitusin siis nendega, terve tee kohalikud lapsed käte otsas rippumas. Aga ahvid ei nautinud vist alanud vihma nii palju, kui meie, nii et neid me ei kohanudki. Selle asemel leidsime ennast järgmisel hetkel ühe kohaliku kodust samakat joomast. Üsna imekspandav oli see, et kui tavaliselt üritavad kõik raha välja pumbata valgetelt, siis Tim tegi meile hoopis joogid välja (tegemist ei ole meie majaomaniku Timiga vaid üks Baringo äärne rasta seekord).
Tagasi hotelli jõudes oli elekter läinud. Ehkki vahepeal oli korraks elekter tagasi, ootasime õhtusööki küünlavalgel. Kanakondid ja chapati :D
Järgnesid seiklused Kampi ya Samaki (see oli selle küla nimi, kus peatusime) pimedatel tänavates Carlose, Timi ja Samiga (elektrit enamikes majades ei ole). Lõpuks maandusime ühes väga mõnusas aga täiesti tühjas baaris. Väljas sadas paduvihma, me jõime õllet koos väga kasulike uute kontaktidega (saame safari nende kaudu enam-vähem poole odavamalt kui tavaliselt ja muid pakkumisi oli veel) ning nõustusime, et see oli Keenias oleku parim (ja pikim) päev.
tagasisõit auto kastis.
0 vastust:
Postitage kommentaar