Ida Aafrika riigid arvestavad aega teistmoodi, kui meie. Kui kell näitab 12, ütlevad nad, et kell on 6, kui seier näitab 3, siis nad ütlevad, et kell on 9. Ühesõnaga 6 tundi on pidevalt nihkes kõik. Alguses olime me kõik üsna üllatunud, et mis mõttes? See on kohutavalt ebaloogiline ja miks peaks keegi nii tegema, kui on juba välja mõeldud hea ja universaalne süsteem, mida kõik teavad. Kella ütlemise teeb see küll väga raskeks, sest lisaks sellele, et number tuleb tõlkida suahiili keelde, on see eelnevalt vaja ka 6 tundi nihutada.
Asi sai selgemaks siis, kui lugesin selgitust, miks see nii on. Nimelt päike tõuseb alati kella 6 ja 7 vahel. Nii et kui seier näitab 7, on kell 1, ehk siis päevavalguse esimene tund. Ja nii lähevad numbrid kuni järgmise seitsmeni, kui pimedaks läheb. Ja siis hakatakse jälle numbreid number ühest lugema. Esimene pimeduse tund, teine tund pimedust jne. Väga loogiline.
Nii mõeldes, tundud jälle meie süsteem väga ebaloogiline. Mismõttes hakkab päev mingi suvalise numbriga. Samal ajal aga päris sellist süsteemi ka ei saa rakendada nagu siin, sest meil ju päeva ja öö pikkus muutub.
Ja siis jõudsin ma järelduse, et ka meie süsteem on loogiline, sest 12 (ehk siis null-punkt) on sellel hetkel, kui päike on kõige kõrgemal. Ja kui meil muutub see aeg, kui päike tõuseb või loojub, on keskpunkt ikkagi samas kohas.
Seega on mõlemad ajaarvestused oma taustsüsteemis just kõige sobivamad.
Ma olen nii uhke enda üle, et ma sellele järeldusele jõudsin. See teeb kõik palju selgemaks :D

Mäng on läbi. Kirjutasin mõnda aega tagasi sellest mängust, et tuleb keegi tappa kindla esemega kindlas kohas. Ma olin esimene ja viimane ohver. Istusime aias trepil ja rääkisime juttu Tauno ja Carlosega. Ma tegin paberist laevukese ja mõtlesin, et teeks veel midagi, nii et Carlos läks toast paberit juurde tooma. Tauno andis mulle siis pastaka, et ma oma laevale nime ka paneks. Ja kui ma selle vastu võtsin, teatas ta, et ma sain just surma. Mängu reeglite järgi on mäng läbi siis, kui keegi saab missiooni tappa ennast. Kuna minu missioon oli tappa Tauno laua all patareiga, siis saigi selleks korraks mäng läbi. Aga küll me alustame uuesti varsti.


Esimene päris tööpäev. Eelmisel õhtul oli küll paanika, sest ma olin kunsti töögrupis ja meil ei olnud millegi peale joonistada. Tore väljavaade, olla 180 lapsega ilma kunstivahenditeta. Lõpuks siiski saime suured paberid ja saabusime kooli. Tegemist oli nursery schooliga, mis tähendab, et lapsed seal oli 2,5-6 aastased. Me küll üritasime seletada kohalikele, et ega see väga tulemuslik ei ole, sest lisaks sellele, et nad niigi kuigi palju ei taipa, ei oska nad veel inglise keelt ka.
Saime siis endale klassiruumi ja töötasime välja süsteemi, kuidas kõik 180 last saaks nii mänge mängida, sporti teha, kui ka joonistada. Esimene grupp oli alustuseks mõnusalt väike. 20 last vanemast vanuseastmest jagatud nelja laua vahel. Ülesandeks andsime joonistada oma koduküla. Majad, inimesed, teed ühendamas maju jne. Nii et kokku tuleks koostööna valmiv pilt. See läks päris hästi. Järgmine oli beebide grupp. Kolmeaastased ainult. Lisaks sellele, et nad ei saanud inglise keelest aru, et paistnud nad väga ka suahiili keelt mõistvat. Tõmbasid niisama paberile kriipse ja vaatasid ringi. Kui nende grupi ajast oli juba 20 minutit möödunud, avastasin ikka paar last, kes ei olnud veel jõudnud pliiatsitki kätte võtta. Aga tänu sellele grupile õppisime natuke tunniks vajalikku sõnavara (joonista, maja, loomad, inimesed, teed, lapsed). Nii et kolmas grupp läks juba päris libedalt ja kihvtid pildid tulid. Huvitav oli näha, et kui alguses tegid kõik hästi väikselt ja ühevärviliselt oma pilte, siis pärast seda, kui ma mõne grupiga liitusin ja suurelt ja värviliselt midagi juurde lisasin nende paberile, muutus viie minutiga kogu paber ilusaks ja värviliseks. Muidugi ühe grupi puhul oli nii, et kuna parajasti olid kõik pliiatsid kasutuses, tegin ma kollase maja lilla katusega. Lõpuks olid otseloomulikult kõik majad sellel paberil kollased, enamik neist ka lilla katusega.
Igatahes oli tore lõpuks ometi midagi teha ka ja vaatamata korralikule väsimusele, on enesetunne hea.