Rootsi tüdrukud ajavad närvi. Leidsime oma wc jälle sellises seisukorras, et…. Ma pole kunagi näinud, et keegi nii teeks. Ja ma elan oa tänavas. Pott on pidevalt äärteni paberit täis, sitajunnid vahelt välja paistmas ja vett keegi peale pole toonud. Üks õhtu rippusid paberiribad poti äärtelt alla. Ja me oleme kindlad, et need on nemad, sest see juhtub alati siis kui nemad on kahekesi kodus vms. Aga me ei taha mingeid kesköiseid koosolekuid hakata korraldama sellepärast ja nendega veel rohkem tülli minna. Praegu saame viisakalt läbi (aga ei midagi rohkemat) ja äkki saaks seda hoida kuni nad ära kolivad. Miks nad juba rutem ei koli???? Vahepeal kolisid ka. Kaks päeva oli niiii hea. Õhkkond oli kohe selline mõnus rahulik ja vaba. Aga siis tekkis ühes mingi allergia ja nad tulid tagasi. Nüüd peame veel kaks nädalat neid kannatama, kuni rohud mõjuma hakkavad. Aga ehk saame hakkama. Siiani oleme saanud.
Vahepeal tuli vesi. V6i noh öeldi, et tuli. Aga wc pott hakkas valest kohast vett ajama, kui vett tõmmata. Ühel õhtul oli lake Victoria meie toas. Meil oli isegi oma waterfall, sest vett voolas alla trepist meie tuppa. Toru oli katki läinud. Ujutasime elutoa põranda ka üle ja alguses liuglesime niisama ringi. Mängisime ka curlingut (veekanister ja põrandapesumopp), keeglit ja mida kõike veel. Loominguline tuleb olla.
Meil oli On Arrival Training. Saatvast organisatsioonist Elen on siin ja rahvusvaheline koolitaja Leo. Ühe päeva lõpus anti üks grupitöö ülesanne. Tavaliselt pidavat inimestel selle peale päris kaua aega minema, sest tiimitööd ja usaldust jne on vaja. Me saime superhästi hakkama. Kui pärast koolitust jälle 11kesi Wesley autos koju sõitsime, jõudsime otsusele, et meil on hea tiimitöö sellepärast, et meil on oma team-building method: The matatu method. Me lihtsalt peame koguaeg koostööd tegema ja üksteise lähedal olema, kui ennast järjekordsesse sõiduvahendisse pressime :D
Kohati ajab närvi ikka küll, et siin on hoopis teistsugune mõtlemine üleüldiselt. Koolitusel jagasime gruppidesse ennast ja pidime ühe teksti läbi töötama, panema märksõnad suurele paberile ja siis teistele edasi andma, mida räägiti selles dokumendis. Olin ühes grupis eurooplase ja kahe kohalikuga. Kaos. Nad ei saa aru mõistest "key words". Lõpplahendus oli see, et jagasime teksti ära omavahel (igal oli üsna võrdselt teksti) ja igaüks siis valmistab oma osa ette. Joshual ja Jacksonil läks kummalgi üks suur leht väikest teksti, meil kahepeale pool (tegelikult oli igale grupile üks leht mõeldud). Ja ega kohalike seletustest keegi vist ka midagi aru ei saanud.
Ja see on ainult näide. Vahepeal ajab lolliks peast. Siis tuleb kõvasti vaeva näha, et endale sisendada, et see kõik on normaalne ja nad ongi teistsugused ja kuidagi tuleb kompromiss leida.
Alustasime üht pikaajalist mängu. See käib nii: igaüks saab kolm paberitükki. Ühele tükile kirjutab igaüks oma nime, teisele paberile ühe koha (meil oli piirang, et see koht peab olema meie majas/aias), kolmandale ühe eseme (ese pidi ka olema normaalne majas leiduv ese olema). Seejärel segatakse paberid ära ja igaüks võtab pimesi ühe nimega paberi (enda nimi ei tohi olla), ühe asukohaga paberi ja ühe esemega paberi. Mängu eesmärk on "tappa" see inimene (kelle lehe sa said), selles kohas selle esemega. Tapmine toimub nii, et see inimene peab selle eseme võtma sinu käest vastu selles kohas. Näiteks on ülesanne anda Helenile vannitoas tass. Kui Helen selle vastu võtab on ta surnud ja tapja võtab üle Heleni missiooni. Helen kirjutab seinale paberilehe sisuga "Helen tapeti vannitoas tassiga", et kõik teada saaks, et tema on väljas. Tapja nime ei tohi avaldada. Võitnud on viimane ellujääja või see, kes saab tapmise järel missiooni ennast ära tappa. Eseme peab vastu võtma vabatahtlikult ja keegi teine ei tohi sel hetkel juures olla seda nägemas. Mul on päris lihtne inimene ja ese aga see koht... Appi!!!
Mäng võib kesta mitmeid nädalaid ja kohati tekitab paranoiat. Kunagi ei julge midagi kellegilt vastu võtta, kui kahekesi olla. Üks näiteks rääkis, kuidas ta käis nädal aega ringi rinnahoidja taskus ja mõtles välja moodust, kuidas seda teisele inimesele anda. Ei saanud hakkama. Meil praegu keegi veel surnud pole ka.
Tegelikult oli plaanis palju asju kirjutada aga uued avastused, emotsioonid ja muljed on vanad nii enda alla peitnud, et raske on kirjutada sellest. Aga lühidalt siiski.
Shootersis käisime jälle (see on see koht, kus juba teisel päeval käisime kolmekesi), seekord siis kogu seltskonnaga. Eks me natuke hoiatasime neid ette ka, et see ei ole turistikoht. Aga poleks arvanud, et nad näost nii valgeks lähevad. Kohe sisenedes roomas üks väärarenguga mees vastu ja kõik tahtsid hästi palju suhelda, nagu ikka ja kõik olid nii purjus, nagu olekski võinud arvata.
Õhtu jooksul sain:
3 kutset õhtusöögile (et mind oma vanematele tutvustada)
5 telefoninumbrit (üks passipildi taha kirjutatud… nüüd ma saan elu lõpuni imetleda Danieli… aga no selle numbri andmisest mulle tal küll kasu ei olnud)
Kaks abieluettepanekut. Ühe eest pakuti lehmi-kanu(kusjuures loomi pakuti mitte mulle vaid mu "vennale"), teise eest isast kitse.
Ettepaneku selle sama kitse eest ühe tüübiga öö veeta.
Ühe kasuliku kontakti ka. Aga just täpselt see number oli mul hommikuks välja kukkunud kahjuks… Oh well… Midagi pole teha.
Ühe vaba päeva jooksul suutsime siiski teha lühikese miitingu eurooplastega, et paika panna, mida järgmise päeva suurel koosolekul rääkida kohalikele. Meile sattus samal ajal küll ka pastor Simion. Nii et ta osales ka koosolekul. Kõigest sellest tuli üks suur jama, sest järgmisel päeval olid kohalikud projekti eestvedajad ja muud asjapulgad nii vihased, et kaks neist tahtsid projektist üldse lahkuda. Ütlesid, et me ei usalda neid. Pastori peale olid nad tegelt isegi rohkem pahased. Väitsid et pastor töötab nende seljataga ja üritab saboteerida projekti. Üsna pingeline olukord oli. Pärast pikka selgitustööd saime siiski asjad korda ajada.
Plaan oli minna kaelkirjakuid vaatama mingi tüübi juurde aga poole mineku pealt läksime hoopis Kerio valley'sse. See on see paradiis mäe küljel, kuhu esimesel nädalal juba sattusin: Camp Lelin. Taaskord jäi osa inimesi koju. Nii et olime seitsmekesi (Helen, rootsi tüdrukud ja Tauno jäid koju, aga saatvast organisatsioonist Elen tuli meiega). Esimene õhtu oli juba super. Lamasime murul ja vaatasime tähti. Väga imelik, kuud pole juba nädal aega näinud, nii et tähti on veel rohkem näha kui tavaliselt. Samal ajal valmis meile väikeses väliköögis elava tule peal õhtusöök. Õhtul istusime niisama, rääkisime juttu ja mängisime sabotööri. Mul magamiskotti kaasas ei olnud. Terve öö kaklesime Carlosega, et kes magamiskoti endale võtma peaks. Kuna mõlemad jonnisid, külmetasime mõlemad terve öö. Kell pool seitse hommikul ronisime kõik mäe servale ritta ja vaatasime päikesetõusu. Super ilus. Suur org, milles inimasustust on väga minimaalselt. Teid ega külasid ei ole. Teisel pool õrna udusse mattunud orgu, kõrguvad suured mäed, mille tagant piilub välja päike. Sealjuures on kõik täis lindude, ritsikate ja ei tea kelle kõige veel hääli.
Kohaliku mehe abiga võtsime suuna allapoole. Leidsime ilusa kose, kuhu kavatsesime pärast matka ujuma ja niisama puhkama tulla. Kose all oli koobas ka, kuhu me vabalt neljakesi sisse mahtusime. Aga arvestades meie kogemusi matatudega, oleks me vist 15 ka sinna sisse mahutanud). Tee läks alguses läbi põldude vahelt, kust meid mitmed kohalikud tervitasid. Tee ääres kasvasid banaanipuud ja eukalüptid. Väikese kooli juurest möödusime ka, mille lapsed meilt õhupalle nõudsid. Ju siis oli seal varem mzungusid ka käinud õhupalle jagamas.
Suur kummipuu, mille all puhkasime. Natuke eemal oli üks suur kivi, mille otsas ananassi sõime ja vaadet nautisime. Samal ajal vaatas meid arusaamatu pilguga üks kohalik naine oma hütist ja karjus arusaamatus keeles midagi. Tahtsime tagasi hakata minema aga mõtlesime, et lähme korra vaatame natuke edasi mis teiselpool mäekülge on. Kui teisele poole jõudsime nägime veidi maad allpool üht suurt kaljunukki ja otsustasime sellele ronida ka enne tagasipöördumist.
Kui sinna jõudsime, jäime kõik vait ja pilte keegi enam ei kõpsinud. See, mis meile sealt avanes , oli midagi, mida ei saa kirjeldada ega piltidesse panna. Metsiku loodusega suur org, ühtegi teed ega midagi ei paista. Kaljunukil väike maja, kuhu läheale saab ainult ronides. Kogu selle vapustava vaate kohal liuglemas suur kotkas. Ja ühel teisel kaljunukil meie ja maja vahel, seisis samasugusel kivil üks kohalik, kepp käes. Ta oli vist just teel koju ja peatus, et nautida vaadet. Sel hetkel võis tema peast läbi käia mõte "This is my home country" ja esimest korda siin viibimise ajal oli mul tõsiselt kahju, et ma seda öelda ei saanud…Justas tahtis selle maja juurde minna. Ma alguses üritasin teisi ümber veenda, et meil on ikka vaja lõunaks laagris tagasi olla. Pealegi oli mu põlv ronimisest hakanud ennest tunda andma. Lõpuks otsustasid kõik ikka minna ja ega ma ka üksi ei tahtnud ilma millestki jääda. Poolel teel majani, jõudsime arusaamale, et see mühin, mis taustal on olnud koguaeg, peab olema kosk. Pärast järjekordset arutelu otsustasime, et üritame seda koske leida. Näha seda küll ei olnud. Sellest hetkest peale, et olnud enam mingit juttugi teeradadest ega ohutusest. Me lihtsalt ronisime mööda mäekülge alla, vahepeal veerevate kivide eest põigeldes. Teepeal kohtasime kitsesid kes, kellad kaelas, ringi ronisid. Kaugel puude vahel märkasime tükikest veenirest "Kas see ongi see suur kosk, mille pärast ma niipalju olen vaeva näinud?" oli esimene mõte. Ronisime edasi ja edasi, kuni langused juba nii ohtlikuks muutusid, et isegi suurimad entusiastid ja riskivõtjad otsustasid, et nüüd on liiga hull. Istusime siis põõsaste alla maha, et pärast veepausi tagasi hakata liikuma. Siis äkki ilmus välja see sama karjus, keda enne olime kaljunukil jälginud, kutsikas kaenlas. Ju ta oli meid terve ajal jälginud ja mõelnud, et mida need valged siin üritavad. Poisid said temalt teada, et kose juurde peaks ka ikka kuidagi saama ja karjus ütles, et võib nad sinna aidata. Me jäime Eleni, Kristi, Carlose ja teiste poiste kottidega maha neid tagasi ootama. Pärast mõningat ootamist jõudis tagasi karjus. Aga ilma koera ja poisteta. Karjus ütles, et poisid olid käskinud meid ka kohale tuua. Võtsime siis lisaks oma asjadele ja teiste asjad ja hakkas veel hullumeelsem ronimine piki mäekülge ja vahepeal alla. Kohati ronisime käpukil läbi täieliku võsa. Mulle oli sattunud Love õlakott, mis pidevalt lahti läks ja maha kukkus, sest see sang oli nii pikk ja lühemaks ka seda teha ei saanud. Kui kose juurde jõudsime oli järjekordne WOW efekt.
Võimas veemass mööda püstloodis seina mitmeid kümneid meetreid alla langemas. Ujusime ja turnisime tükk aega. Sinna kohta turist juba naljalt ei satu. Kusjuures kui me Camp Lelini omadele õhtul rääkisime, kus me olnud olime, ei teadnudki nad, et selline koht olemas on.
Kutsikas niutsus väga kurvalt terve aja ja oli väga paanikas, sest ta ei saanud väga kividel ronimisega hakkama aga omanik (Mike) turnis sel ajal puude otsas. Ühel hetkel oli koer kivi otsast vee alla kadunud. Õnneks oli Justas seal lähedal ja tõmbas koera välja. Pärast seda koer enam Justast rahule ei jätnud.
Tagasitee oli veel raskem. Tempo oli kiire ja maastik väga raske. Kui me juba tükk aega olime ülespoole roninud ja mul jalad all värisesid ja sõna ei kuulanud. Pilt oli kõikuv ja udune, kõrvus südame tuksumine kõlas ja palavus ja väsimus mind tappa tahtsid, küsisin väga lootusrikkalt, palju me juba tõusnud oleme. Vastuseks sain, et 50 oleme tõusnud, 350 veel.
Lõpuks nägime kaugelt suurt kummipuud, mille all olime varem puhanud ja mõtlesime, et teeme selle all peatuse. Ma küll olin üsna kindel, et ma ei jõuagi sinna välja oma väsimusega aga kuna enne seda puud ühtegi varju ei olnud, ei olnud mul ka valikut. Kui puuni jõudsime, kukkusin lihtsalt pikali ja otsustasin enam mitte liigutada (sel hetkel oli meil veel osa tõusu ees, aga mitte enam nii järsku).
Ja kui ma siis ühel hetkel jalga enda alla hakkasin tõmbama, käis põlvest kohutav valu läbi. Ja enam pa püsti ei saanud. Vähe sellest, et ma jalale toetuda ei saanud, mul oli juba siis meeletult valus, kui ta natukenegi maad riivas. Ülejäänud tee läbisin poiste seljas. Nad said kõik päris hea trenni mind mäest üles tassides. Kohalikel lastel oli ka lõbu laialt.
Kohale jõudes ootas meid ugali ja kitseliha. Sel hetkel tundus see maailma parim söök.
Teised läksid tagasi Eldoreti, me jäime Eleni ja Carlosega veel üheks ööks maha. Istusime poole ööni, rääksime juttu ja jõime rummi. Kuulsime all orus elevante!!! Aga üsna hale oli nii palju teistest sõltuma, et isegi wc'ni ei saa ise. Sel öösel oli meil kolm magamiskotti. Täielik luksus.
Järgmisel hommikul kutsusime endale matatu järgi. Alguses olime õnnelikud, et meil kolme peale suur matatu on. Aga siis otsustasid matatu juht ja kaassõitja, et neil on ikka vaja kõik peale korjata, kes teeääres liiguvad. Aga no polnud hullu, saime matatuga siiski ukse ette.
Jalg on hetkel selles seisus, et kui elastikside on peal, saan majas natuke ringi liikuda aga juba pärast väikest pingutust hakkab väga valus. Käisin arsti juures ja pean nüüd 5 päeva täielikult kõndimist vältima ja pärast seda ka ettevaatlik olema. Kui kahe nädala pärast pole korras, lähen kuskile erialaarsti juurde.
Kurval toonil ka: sel ajal kui mina olin jõudnud matkalt koju ja mööda maja ringi hüppasid, olid teised meie esimesel jalka turniiril. Sain aru, et päris palju inimesi oli kokku tulnud ja kõik oli väga lahe kuni selle hetkeni, kui üks poiss auto alla jäi kohe sealsamas. Juht pistis jooksu aga rahvamass püüdis ta kinni. Mees jäi rahvamassi käes ellu aga poisil õnnetusega nii palju ei vedanud.
Ps. nüüd saan äkki pilte üles laadida, sest meil on nüüd kodus (väga aeglane) nett ja teised lähevad kaelkirjakuid vaatama. Ma ju ei tohi kaasa minna, ehkki väga tahaks.
Lovel tekitasid malaaria tabletid korralikud kõrvalmõjud. Tal on ikka päris korralik depressioon peal. Asja teeb hullemaks see, et tal on tüdruk rootsis. (kõik teised vabatahtlikud on vabad ja vallalised). Ma ei ole malaaria tablette võtnud, aga mul ka viimastel päevadel on mingid kohutavad tujukõikumised ja asjad. Kohati tuleb pähe mõte, et katkestaks projekti ja et see on enesepiinamine. Aga lõpuks jõuan siiski jälle otsusele et see on seda väärt. Ehkki ma jõuan alati samale järeldusele, ei muuda see seda, et küsimus ikka ja jälle tagasi tuleb. Musi kaissu tahaks ju nii väga.
0 vastust:
Postitage kommentaar