Kus elab Mann?

Ok. Nüüd siis võib ennast lolliks lugeda mu elust, kes tahab :D

Loodusest:
Sooja on päeval vist mingi 25-30 kraadi. Ei teagi. Meil pole kraadiklaasi. Öösel läheb päris jahedaks. Kui ma kell 6 hommikul üles ärkasin, oli küll jahe. Aga meil on üsna õhukesed tekid ka siin. Tegelikult Eldoretis näeb loodus isegi üsna euroopapärane välja. Teel siia nägime isegi mände. Aga suured kaktusepuud (no ikka kõrgemad kui ühe korruse kõrgused) kasvavad siin küll. Banaanipuud ja teised palmid ka kuigi haruldased pole. Aaloe taimed on ka üsna meeletud, neid on põldude ääres lausa hekkidena kasvamas. Ja neid puid-põõsaid mida me ei tunne, on ikka ka kõvasti. Teepeal oli salude kaupa puid, mille tüvi oli kuldne. Helkis päikese käes.
Ega tegelikult aru pole saadagi, et me mäe otsas oleme, sest näha pole ümber ei tippusid ega orgusid. Hingata ka raske pole väga. Ehkki, kui teised jooksmas käisid, ütlesid, et siis ikka mõjutab ka. Sääski oleme näinud küll mõnda aga mitte kuigi palju. Pealegi, need elukad, kes malaariat kannavad, ei pidavat paljunema nii kõrgel. Saime endale sääsevõrgud ka, nii et nüüd ei pääse isegi need mõningad sääsed ligi.
Joshua ütles väga muretu häälega, et jah, meil siin on musti mambasid ja rohelisi mambasid ja skorpione ja kõike. Aga mitte eriti palju (milline lohutus).
Tee peal nägime ka sebrasid ja paaviane. Sebrad on madalamal alal täiesti tavalised nähtused ja nad liiguvad siin sama vabalt ringi nagu lehmad-lambad-kitsed.
Aga lõvid ja elevandid ja muu selline seltskond pidi põhiliselt ikka rahvusparkides olema ainult. Vihmamatsas käies nägime kolme erinevat sorti ahve ringi möllamas. Varsti peaks vihmaperiood hakkama, sest suvi hakkab lõppema ja algab sügis. Vihmaga oli päris jahe isegi. Või noh. Lühikeste käistega ja läbimärjana on vist igal pool jahe. Temperatuur pidi juunis-juulis külmemaks minema. Rääkisid, et on öösel isegi nullini langenud. No selle temperatuuri elame vast kaasavõetud riietega veel üle, kui päeval soojem on.

Kohalikest inimestest ja elust:
Eldoret on küll üsna suur linn(200 000 inimest umbes) aga turiste siin väga ei ole. Kesklinn on täis saginat ja autosid ja kärudega inimesi ja jalgrattaid. Inimesi on koguaeg kõik kohad täis autodega segamini. Ülekäiguradasid ega valgusfoore pole. Teed ületatakse lootuses, et keegi otsa ei sõida (üldiselt vist ei sõida ka). Liiklus on nii pidi nagu Inglismaal, mis vahel tekitab segadust, kuna me oleme harjunud valele poole vaatama.
Kõik kohad on igasuguseid silte täis, mis asutused mis majas on aga kuna neid nii palju on, siis ega nad eriti ei aita ka. Ja ega alati ei ole silte ka. Lihtsalt peab teadma, mis kuskil on. Üldse ei saa tihti aru, kas ikka on mingi avalik asutus või mitte, sest kõik on sellised poolpimedad putkad.
Peatänavast juba natukene eemal on slummid, kus inimesed elavad suvalistest materjalidest (plekk ja pehkinud puutükid) kokku kopsitud kuutides ja tegelevad oma äridega. Kusjuures ükspäevkäis üks mees meile rääkima, kuidas tal oma "business" on. See seisnes selles, et tal oli näpu otsas kolm paari kasutatud plätusid ja ta käis ringi ja müüs neid. Slummides (ehk siis suuremas osas linnast) elavad inimesed ja loomad segamini, prahti ja solki on kõik kohad täis jne. Üsna kurb vaatepilt. Ehkki inimesed paistavad siiski vaatamata kõigele väga rõõmsameelsed.

Keenias keerleb k6ik meeste ümber. Naised on selleks, et lapsi sünnitada ja kasvatada ja meest teenida. Kui naine seda ei tee, saab ta peksa (90% mehi pidavat oma naisi peksma). Kui naine peksa saab, jookseb ta tavaliselt ema juurde ja tuleb natukese aja pärast tagasi kahe kana või millegi sellisega ja tänab meest, et see ta tagasi võtab. Peksmine on märk armastusest, nagu meile selgeks üritati teha. Kui naine ja mees peaks lahku minema, siis seda naist enam keegi ei taha. Sama on siis, kui naine peaks mehe peale kaebuse esitama politseisse näiteks, sest siis teavad kõik teda kui "pealekaebajat" ja siis ei taha teda enam keegi. Ükspäev üks kohalikest arvas, et ma peaks Keeniasse temaga jääma ja seletas mulle, kuidas Keenia mehed naisi väga austavad. Kui ma selle peale enam-vähem naerma hakkasin, et mis austusest ta räägib, siis ta vaatas mind väga arusaamatu näoga ja ei saanud aru, mis mõttes nende suhtumine vale on. Mulle väga ei sobiks see, kui austust läbi peksmise näidatakse. Ei aitäh.

Linnadest kaugemal elatakse mudaonnides, millel on heinast katused. Need on paremad elupaigad kui slummide kuudid. Isegi ööbisime korra sellises. Täitsa mugav ja mõnus oli.
Mzungusid (valgeid inimesi) väga ei ole, ehkki päevas 1-2 inimest näeb. Nad elavad kõik samas kandis kui meie, ehk siis nö. Rikaste linnaosas. Kui tuk-tuk’i lähme võtma teavad kõik juhid, et mzungud tahavad Elgon Viewsse saada. Tänaval hüütakse järgi „wazungu!“(mzungu mitmus). Ja kõik tahavad hullult tutvuda ja katsuda ja ütlevad "tere tulemast" ja uurivad, kust me tuleme jne. Ühesõnaga kõik on väga sõbralikud ja me oleme linnapeal suur vaatamisväärsus, kui ringi liigume. Aga kohalikud väidavad, et varsti harjutakse meiega ära. Eldoretis pidavat kõik üksteist tundma rohkem või vähem. Kusjuures juba on natukene märgata tähelepanu vaibumist. Eriti nendel tänavatel, kus rohkem liigume. Aga siiski suurem osa päid pöördub.
Enamik inimesi käivad ringi üsna euroopapäraselt. Aga need riided on näha, et on suvaliste kohtade pealt kätte saadud, nii et dressipüksid ja pintsak on väga tavaline vaatepilt. Aafrikapärast on üsna vähe, kõik tahavad olla "lääne" moodi. Poodides on müügil kreeme, mis lubavad naha heledamaks teha (fair and beautiful). Jah, osa naisi kannavad asju pea peal ikka veel, nagu filmidest ja piltidelt näha on olnud.
Naistel on üldiselt kas juuksed patsideks punutud (kunstjuustega segamini üldiselt) või siis on täitsa maha aetud. Suur mood on parukad. Need on vist küll ainult rikkamatel inimestel.
Omaette grupi moodustavad kodutud väikesed poisid, kes käivad ringi liimipudel suul ja raha kerjavad. Me kutsumegi neid liimipoisteks. Nad on üsna järjekindlad oma jälitamistes. Ma arvan, et see on üks asi, millega ma kunagi ära ei harju, et väikesed räpased, katkiste riietega lapsed mul järel käivad, liimipudel suul ja käsi välja sirutatud. Aga neile pole mõtet raha hakata ka andma. Kui ühele anda, tuleb iga nurga tagant neid karjade kaupa juurde ja teised tahavad ka saada ja siis ei saa neist enam mitte kuidagi lahti.
Üks harjumatu asi on ka see, et mehed hoiavad käest kinni üksteisel, kui ringi liiguvad. Samas naised seda ei tee. Ehkki viimasel ajal on meie kohalikud vastuvõtjad hakanud ka meil käest kinni võtma. Sellega näidatakse sõprust ja usaldust siin. See kohati häirib päris korralikult aga ebaviisakas on ära ka öelda. See on nagu sõpruse tagasilükkamine.
Üldse on inimesed väga sõbralikud ja annavad kätt koguaeg iga asja peale ja katsuvad päris palju. Käteldakse ka nendega, kes on ammu juba tuttavad. Ja Viie minuti jooksul ka teine või kolmas käesurumisring ka mööda külge maha ei jookse. Eks sellega peab harjuma. Tänamist ja vabandamist ja kõike muud on koguaeg niipalju ette taha, et kohati on eestlaste jaoks lausa koomiline. Samas peab tunnistama, et ma olen juba päris palju muutunud. Ma vist tänan ja vabandan päevas rohkem, kui ma varem seda nädalas tegin.
Inimeste lähedust näitab ka see, et autod-bussid (matatud ja tuk-tukid) on pidevalt täis topitud. Ma olen kaks korda siinoleku jooksul nii istunud, et on ruumi liigutada ja õhku hingata. Aga see käibki asja juurde ja kõik teevad nii. Politseid ei huvita ei see, et autod on täis topitud ega see, et mõnikord natuke võetud on, kui sõidetakse. Turvavöödest pole keegi vist kuulnudki. Ja kui satubki mõni politsei, kes teeb näo, nagu teda huvitaks, tuleb ainult õiget rahatähte näidata. Korruptsioon on täies hoos. Siiani on meie rekord 19 inimest korraga auto peal: Wesley autos oli 7 inimest sees ja 12 kastis (ei olnud just suurim kast).
Teed koosnevad rohkem aukudest kui asfaldist. Ja nagu sellest veel ei piisaks on iga natukese aja tagant ka teetõkked. Nii et kiiresti sõitmisest ei ole siin juttugi. (isa oli kaardi pealt vaadanud enne tulekut, et Nairobi-Eldoreti vahel on neljarealine tee. Võib-olla on neil unistus neljarealisest teest ja nad on selle kaardile pannud)

Süüakse palju ugalit, mis on maisijahust puder. Näeb välja nagu kartulipuder aga ta on selline natuke tahkem ja ei kleepu. Sellest tehakse käte vahel pall ja süüakse koos erinevate kastmetega. Ugalil endal maitset pole aga sellejaoks ongi kastmed. Enamik inimesi sööb ugalit vähemalt korra päevas. Me niipalju ei suuda. Riisi süüakse ka palju. Kastmed on põhiliselt erinevate lihadega. Sealiha väga ei sööda. Kala siinkandis ka mitte, sest see on kallim kui muu liha. Aga muud küll. Kartulit süüakse ka aga mitte riisi või ugali asemel vaid ta on köögiviljana kasutatud selles mõttes, et ta on koos porgandi ja muu köögivilja kraamiga koos kastme sees. Polegi varem riisi ja kartulit koos söönud. Kätega söömine on ka juba täiesti sisse jäänud (ugalit süüakse kätega aga riisi põhiliselt kahvliga). Ükspäev vaatasin õhtusöögi ajal lauas ringi, siis enamik sõid kahvli ja käega segamini. Puuvilju on palju ja neid müüakse iga nurga peal. Banaanid, ananassid, mangod, passionid ja kõik muu on siin kohapeal kasvav kraam. Ajaviiteks näritakse suhkruroogu, mis on väga hea ja mahlane (2 meetrine suhkruroog maksab umbes 3 krooni, kõige kallimal perioodil) või röstitud maisi (2 krooni). Häirib see, et nad panevad söögi sisse kogu looma enam-vähem. Normaalset liha on vähe. Mingit sisikonda ja konte on kõik täis. Eraldi söök on Gizzards, mis ongi konkreetselt kana sisikond, leidub ka kitse sisikonda. Ma olen peaaegu neid asju tellinud, lihtsalt sellepärast, et proovida menüüst midagi, mis ei ole tuttav. Õnneks olen õigel ajal teada saanud, mida see tähendab ja tellimuse ära muutnud.

Käsi põsakil istuda on väga ebaviisakas, nagu ka toidu nuusutamine või keeldumine ükskõik millest, mida pakutakse. Inimesed küll ei ütle midagi, aga on näha, et need asjad riivavad tugevalt nende tundeid. Eks me veel saame ajajooksul teada, mida me kõike veel valesti teeme.

Kella 4-5 ajal ilmuvad inimestele selga sulejoped ja kõik muud, sest õues läheb külmaks. Ma mõtlen muidugi nende jaoks külmaks. Sel ajal meie kõik alles hingeldame oma õhukestes riietes ja higistame palavusest. Kell 8-9 õhtul hakkab vaikselt ilma käisteta pluusiga väljas jahe. Hullud eurooplased ei saa, aru nende arust, et väljas külm on. Üks õhtu, kui majas vett ei olnud aga aiast kraanist tuli, otsustas Mykolas, et ta siis peseb ennast õues. Kell oli juba 9 kandis. Küüris ennast siis seal pimeduses, kui järsku nägi valvurit, kes teda väga arusaamatu näoga vaatas, paks jope seljas ja kapuuts niimoodi pähe tõmmatud, et ainult ninaots välja paistis.


Meie elu-olu:
Me elame rikaste linnaosas, mille nimi on Elgon View. Ja kui ma ütlen rikaste, siis see ei tähenda seda, et oleks asfalt (linnas isegi on päris palju asfaldilt) ja lehmad käivad ka ikka vabalt mööda tänavat ringi. Aga majadel on kõrged aiad ja enamikul ka valvurid.
Meie majas on neli magamistuba, kolm vannituba, millest hetkel vist kaks töötavad (mõnikord ei tööta ükski, sest vett ei ole lihtsalt). Köök ja söögiruum on ka. Alguses pidime elama ühes teises majas, kus on rohkem tube aga mingi jama oli, nii et saime selle maja. Aga oleme üsna rahul. Alguses kui jõudsime, oli olemas ainult hunnik madratseid ja tekke nurgas ja kõik. Aga sama õhtu jooksul tulid juba voodid (eritellimusel meile valmistatud, väga ilusad) ja söögilaud koos toolidega. Praeguseks on juba isegi kardinad ees.
Me elame eesti tüdrukutega ühes toas. Kristi on lõpetanud rekreatsiooni ala ja Helen on hariduselt inglise keele filoloog. Teises toas elavad Mykolas Leedust ja Carlos Hispaaniast. Carlos oli varem jalgpallitreener ja kohtunik, Mykolas on ajakirjanik. Kolmandas toas elavad Justas Leedust, kelle ala on keskkonnakaitse ja meteoroloogia, Love Rootsist (hääldatakse Luve), kes tegeleb break- tantsuga ja Tauno Eestist, kes on vabakutseline kunstnik. Neljandas toas elavad rootsi tüdrukud. Nad on muidugi omaette nähtus. Nad käivad pidevalt ringi nägu nii krimpsus nagu neil oleks sitt nina all. Kui nad söövad, on üks sellise näoga, nagu hakkaks kohe oksendama. Aga kui keegi vastuvõtjatest lähedal on, siis nad kiidavad kõike ette-taha ja räägivad kui hea ja tore kõik on. Täiesti kahepalgelised. Ühel õhtul korraldasid suure draama sellepärast, et meie ei käitu nende arust õigesti ja olid väga närvis. Ülejäänud kaheksa vahetasid omavahel pilke ja raputasid pead. Kõik said aru, et nad reageerivad üle ja peaks kõigepealt ennast vaatama, kui draamasid hakkavad korraldama. Nüüd nad ise tekitasid lõhe enda ja teiste vahele. Praegu küll suhtlevad kõik siiski normaalselt aga kuus kuud sellised pinged tõenäoliselt viisaka naeratuse taha ei jää. Nüüd hoiavad mad juba kõigist kaugemale. Aga õnneks kolivad nad varsti ära ühte kooli õpetama. Pidid juba veidi aega tagasi kolima. Aga ega väga vahet pole. Nad niikuinii istuvad oma toas pidevalt kahekesi.
Meiega koos elab ka Caroline oma kolmeaastase tütre Kensiga. Ta aitab meil süüa teha (üldiselt teeb süüa Caroline + üks meist) ja peseb põrandaid jne. Selle eest saavad nad elukoha ja toidu. Väikese palga ka. Temaga veel hakkab probleeme olema. Ma hetkel ei räägi sellest, eks näis, mis saama hakkab aga peame ettevaatlikud olema temaga.
Ja öösiti on siin ka valvur Freddy või Tom. Nad käib väga tähtsa näoga oma puunuiaga ringi ümber maja ja patrullib. Vahepeal on Freddy meie juures sees ka õhtuti istunud ja juttu rääkinud. Alguses hoidis eemale. Aga siiski käib ta iga natukese aja tagant ringe tegemas väljas ja on väga tõsise ja asjaliku ilmega.
Üks hommik oli meil ka "aednik". Vaatasin hommikul aknast välja ja üks mees peksis suure noaga (macheete?) peenras taimi.

Linna jalutuskäik on umbes pool tundi. Aga sinna saab minna ka tuk-tukiga. Tuk-tuk on kolme rattaga "auto"?, mida kasutatakse ühistranspordina (teeb häält: tuk-tuk-tuk-tuk-tuk). Saab minna ka mootorrattaga. Kamp kohalikke passib päevad läbi nurga peal ja nad üritavad pidevalt meid ära rääkida, et me nendega linna sõidaks. Mõnikord sõidame ka.
Naabrilapsed käivad vahepeal külas mängimas. Ja üldse on vahepeal aias igasuguseid kohalikke, keda me ei tea.
Inimesed kes veel meiega kokku puutuvad on Wesley, kes on KESOFO (meid vastuvõtva organisatsiooni - Kenyan Community Sports Foundation) juht. Muhe tüüp, kes teeb kõik, et meil kõik korras oleks. Tal on kesklinnas väike kontor, kust ta organisatsiooni tööd juhatab. Ja kui ma ütlen "väike" siis ma tõesti mõtlen väike. Seal ei olnud ikka väga midagi. Aga no nad saavad hakkama.
Joshua on meie mentor töö alal. Tema juhatab konkreetselt meiega seotud projekti ja töö-osa. Aga plaanid muutuvad iga hetk, nii et ei teagi, kas ta kunagi uute plaanide tegemiselt ka projekti juhtimiseni jõuab.
Dorkas on meie mentor selles osas, mis meie elamist ja toitumist ja muud puudutab. Aga teda oleme me ainult mõned korrad näinud. Veel on igasuguseid inimesi, keda meile tutvustatud on KESOFOst aga ega me ei mäleta kõiki. Liiga palju on korraga. Ja meil on hetkel veel raskusi mustanahalistel vahet tegemisega. Täna näiteks tükk aega nuputasin, kas minu kõrval istub Jackson või Joshua.
Freddy oli ükspäev hakanud Kristile rääkima, et tal on telefon nii katki, äkki Kristil on raha, et talle uus osta. Ja Caroline küsis Helenilt laenu. Helen ütles, et tal ei ole. Aga nad teevad koguaeg niipalju meie heaks koguaeg. Poevad kasvõi nahast välja, et meil võimalikult hea oleks. Eks see osalt on ka sellepärast, et loodavad ise midagi vastu saada. Aga see kõik teeb äraütlemise nii palju raskemaks. Teada on, et kui korra küsivad, siis küsivad veel. Ja meil on vaja nendega pool aastat koos elada.

Töö:
Ei tea veel päris täpselt. Paistab, et me hakkame erinevates koolides ja noortekeskustes erinevaid spordiüritusi korraldama ja sinna juurde toome ka keskkonna ja aidsi ja narko jms teema. Mängime niisama lastega, tutvustame neile uusi mänge, korraldame turniire koolide-klubide vahel jne. Ei tea, küll kuidas see välja nägema hakkab, kui lapsed meil koguaeg karjade kaupa käte-jalgade küljes ripuvad.
Üldse on juhtivad põhimõtted "pole pole"(aega on), "hakuna matata"(no problems) ja "plans are made by man and plans are unmade by man". See tähendab seda, et siiani pole me midagi tarke veel väga teinud ja kõik venid ja plaanid pidevalt muutuvad. Aga samas pole hullu, sest need päevad lähevad meil tööpäevade alla kirja. Näiteks ükspäev olin "lõunapausi" ajal messengeris ja vaatasin, et kell on niikaugel, et paus saab läbi. Ütlesin, siis teistele, et pean minema tööle tagasi. Tegelikult koosnes pärastlõunane tööaeg kohvikus chai joomisest ja jalkaväljaku ääres chillimisest. Meie tööpäevad võiksidki alati sellised olla. Isegi kui nii lebod ei ole, siis rutiini vist karta ikkagi pole.

Juhtumisi:
Esimene söömine Aafrikas. "Restoran" kuhu me sisse astusime haises üsna kohutavalt. Kärbseid oli ka täis. Ja kui kasvõi kümnendiku euronõuetest kontrollida selles kohas, pandaks see koht kindlasti kinni. Sellegipoolest jäime sinna sööma. Tellisin kala. Mul pole õrna aimugi, mis kala see oli, aga tal oli selg suuri ogasid täis ja ta vaatas mulle suurte silmadega otsa. Maitse oli üsna ok isegi. Kartsime kõik, et õhtuks on kõht lahti, aga ei juhtunud midagi. Wc oli auk põrandas. Hiljem tuli välja, et suuremas osas kohtades on nii. Fäänsides kohtades on ainult potid (ehkki mitte alati koos prill-laudadega).
Korra olen kodus ka olnud sunnitud kraanivett jooma, sest meil oli vesi otsas, muud ei olnud ja janu oli meeletu. Õnneks ei juhtunud ka siis midagi.

Käisime Justase ja Taunoga linnas teisel õhtul. Alguses läksime ühte kohta kus olid prill-lauad. Aga sel ei olnud väga huvitav nii et läksime rohkem nurgatagusesse kohta. Tegemist oli kohalike baariga. Muldpõrandaga ja suvalisest plekist kokku klopsitud. Õlu oli soe ja odav ja suitsu müüdi ühekaupa. Aga live-muusika mängis ja inimesed tantsisid ja pidu käis. Me saime kohe endale piitsaga valvuri ( väga augulise kampsuniga), kes ajas leti juurest inimesi minema hüüdes "Let the mzungu by!". Meiega tahtsid koguaeg igasugused inimesed kohtuda aga meie "valvur" väga purjus ja kahtlaseid inimesi meile lähedale ei lubanud. Mingi hetk tekkis tänu sellele kähmlus ka, et kõik meid lähedalt näha tahtsid.

Ärkasin üles ja nägin, et mingi mees on värava taga. Caroline läks avama. Võttis valvuri putka kõrvalt maast võtmed ja keeras värava lahti. Milline turvalisus!!!

Kui Joshuaga esimest korda linnaga tutvusime, haakis ennast juba üsna alguses sappa üks väike poiss. Paistis et päris liimipoiss ei olnud (pudelit polnud ei suul ega käises) aga kodutu küll. Kui lõuna ajal sööma läksime, tuli ka sinna järgi meile. Kui talle süüa ostsime, sõi kõik viimase puruni ära ja meie jääke ka veel peale. Ega ta vist ei teadnud, millal ta järgmine kord süüa saab.
Keset sööki järsku otsustas Joshua, et me võiks minna rugby mängu vaatama. Nii et varsti tuli meile järgi kaks autot, ühes oli linnupuur lindudega armatuurlaual. Meid oli sel hetkel 11 + autojuhid. Aga kõik topiti kahte autosse ära. Meie autos mängis kõvasti ameerika hip-hopp. Aga siis jäi auto järsku seisma. Pärast paari katset läks uuesti käima. Sõitsime siis veel natuke ja mootor jäi uuesti seisma. Juht üritas ja üritas käivitada aga mootor ei teinud mingitki heli. Kuna see juhus otse ühe puuviljakioski juures, siis sealt tuli paar meest appi meid lükkama. Lükkasid meid mäest alla. Me tükk aega veeresime enne kui auto käima suvatses minna. Rugby mängul tekitasime me samasugust uudishimu nagu igal pool mujalgi. Tuli välja, et mängu reegleid ei teadnud keegi pealeühe, isegi Joshua mitte. Ega nad palju selgemaks ei saanud ka pärast seda, kui ta meile neid seletada üritas. Aga paistis, et ka kohalikud olid sinna suuremas osas tulnud melu pärast, mitte tingimata mängu vaatama. Tore kogemus igatahes.
Tagasisõit koju toimus nii, et meid kõiki (+veel mõned kohalikud) topiti Wesley autosse. Ma olin nende hulgas, kes auto kastis istusid. Tore oli sõita, tuul näkku puhumas ja Mykolas oma äsja ostetud kitarri mängimas.

Jalutasime linna peal ja kõht läks tühjaks. Mõtlesin, et ostan ühest söögikohast friikartulid kaasa. Alguses tundus, et nad said väga hästi aru, mida ma tahan. Aga kui oma tellimuse kätte sain, oli friikartulite asemel hoopis kilekotitäis kuuma riisi ja kastet. Aga ma ei viitsinud nurisema hakata vaid otsustasime, et hakkame kodu poole liikuma, sest vaikselt hakkas juba hämaraks minema. Kuna peatänavat olime juba nii palju kordi kõndinud, et enam ei tahtnud, võtsime ühe tänava, mis sellega paralleelne oli. Sealt avanes suurepärane vaade jõele ja orule ja kõigele. Tauno võttis oma kaamera välja ja hakkas pilti tegema (minu oma oli kodus, sest akud olid tühjaks saanud ja elektrit parajasti ei olnud, et neid laadida). Järsku, enne pildi tegemist pani ta kaamera tagasi kotti ja hakkas kiire tempoga edasi liikuma. Ma kohe ei saanudki aru mis toimub. Aga siis järsku oli tema juures üks tüüp, kes üritas talt kaamerat ära võtta. Järgmisel hetkel oli meiejuures ka teine tüüp. Ma arvasin, et ta tuli Taunole appi aga tegelikult oli hoopis teistpidi. Siis tundsin, et keegi üritab seljatagant kätt mu kotti toppida. Tõmbasin koti ära ja leidsin veel kaks tüüpi, kellele lisandus kohe ka kolmas. Tükk aega kaklesin neile vastu ja ei andnud oma kotti ära. Kedagi läheduses ei paistnud ka, kes appi saaks tulla nii et lõpuks andsin siiski alla. Natuke pärast seda jõudsid kohale paar kohalikku, kes olid märganud, mis toimub. Järsku oli meie ümber umbes 15 inimest, kellest enamik seletasid midagi suahiili keeles. Neist pooled olid väikesed liimipoisid. Küsisid, mis juhtus ja mille me kaotasime jne. Taunolt said röövlid digika. Minult terve koti, milles oli sel hetkel rahakott, prillid, telefon, sall ja veel paar väikest asja. Liimipoisid olid ka kaugelt pealt näinud, mis juhtunud oli ja teadsid röövijaid. Palusime neid, et nad vähemalt mu dokumendid ja prillid tagasi muretseks. Telefoni ja raha polnud mõtet küsidagi, sest nende asjade eest nad saavad raha ju. Aga teiste asjadega ei oleks neil tõesti olnud midagi peale hakata. Natukese aja pärast olidki poisid mu dokumentidega tagasi. Pärast mitmeid telefonikõnesid meeste poolt, kes meile appi olid tulnud (kogu saginaks ja seletamiseks kulus pool tundi ja selle ajaga oli juba pilkane pimedus saabunud, kuna siin läheb hästi kähku pimedaks), sõidutasid nad meid vahepeal politseijaoskonda. Politseijaoskonnas oli ka paras segadus, sest ka seal ei olnud voolu ja kogu maja oli pime. Vahepeal jõudis kohale ka Wesley (ükspäev kui ta ütles, et kodust korraks läbi käib, oli ta ligi 3 tundi ära, nii et ma mõtlesin, et ta elab kaugel. Aga seekord oli ta umbes kümne minutiga kohal). Pärast elektri tagasitulekut saime ka avalduse anda politseisse. Tagasiteel nägime teisi ja korjasime kõik auto peale (meid oli vist 9 inimest 5 koha peal siis). Siis tuli Kristile meelde, et mul olid prillid ees olnud, kui mind viimati nägi. Ma polnud ise üldse kindel, sest vahepeal oli päris palju juhtunud aga samas seda ma ka ei mäletanud, et nad eest ära oleks võtnud. Sõitsime tagasi Market streetile, et vaadata, kas mu prillid olid rüseluse käigus maha kukkunud. Aga elektrit polnud ja pilkane pimedus oli, nii et me ei leidnudki neid üles. Samas leidsime, et kohale oli tulnud päris mitu politseiniku ja üks meestest, kes meile appi oli tulnud oli ka seal. Järgmisel päeval oli politseijaoskonnas nii palju rahvast ja nii vähe politseinikke et suur segadus oli. Pidime sama juttu mitu-mitu korda rääkima aga ega see kusagile ei viinud ikkagi. Ei usu, et neist midagi üldse kasu võiks olla aga eks näis. Positiivne on see, et mul ei olnud väga palju raha kaasas, sest ma olen ettevaatuse mõttes alati võtnud täpselt niipalju raha kaasa, kuipalju ma olen arvanud, et mul maksimaalselt vaja läheb ja digikas oli ka kodus. Telefon ja prillid olid niisiis kaotus. Õnneks saab siit uue päris normaalse telefoni üsna odava hinnaga (võrreldes Eestiga).
Politsei on üsna mõttetu. Iga kord kui me lähme sinna, et korralikku avaldust kirjutada, käsivad nad mingil teisel päeval tagasi tulla. See asi ei arene tõenäoliselt kuhugi

Meid sõidutas mitu päeva ringi kõige lahedam matatu (väikebuss). Ja kui ma ütlen kõige lahedam, siis seda sõna otseses mõttes. Matatu ette oli suurelt ja punaselt kirjutatud "Coolest". Taha oli mingi täieliku ghetto pilt, kõrvelistuja ukse kohal oli kirjas "VIP only", salongi kõik metallosad olid erkroosaks värvitud ja salongi kaunistasid neoon-diskotuled.
Selle sama bussiga sattusime kaks korda ühe ja sama päeva jooksul paradiisi. Üks neist oli sportlaste treeninglaager. Banaanipuud ja muud eksootilised taimed, erksinise veega bassein, suur jõusaal ja saun!!!
Teine paradiis oli Wesley tuttava hotell (meie mõistes vist siis turismitalu). See oli mäe küljepeal. Nii et ühele poole avanes vaade orgu ja teisele poole mägedele. Palmid ja muud erksavärviliste õitega troopilised puud, õlgkatustega bungalowd jne. Lesisime muru peal ja chillisime niisama. Lõunat sõime ka seal. Esimest korda sõime täiesti Kenya stiilis. Laual oli ainult kaks anumat, ühes ugali, teises kanatükid koos lisanditega ja kõik sõid kätega neist kahest nõust.
Sama päev oli suursündmus. Me saime endale KÜLMKAPI!!!! Me saame nüüd toitu pikemaks ajaks ette osta kui üheks päevaks. Üldse saime palju igasugust kraami, sest lõpuks ometi tulid projektirahad üle. Nakumatti (pood, kus me üldiselt käime) ees, oli nii suur hunnik kraami, et me pidime ringkaitse tegema, et tänavalapsed ja muidu pätid kottidest asju ei hakkaks näppama. Asjade pealelaadimisega tekitasime suure ummiku.

Ükspäev käisime East Eldoretis paari kooli külastamas. Päev täis kõndimist. Kõndisime läbi ka ühest slummist, kus enamik majasid oli ehitatud mudast ja inimestel olid seljas rohkem räbalad kui riided ja igal pool oli kohutav solgihais. Üks KESOFO omadest elas ka selles külas ja kutsus meid kõiki meile külla. Ta tõi lauale terve kastitäie karastusjooke. Selle mehe silmis oli näha nii suur uhkus, et ta sai meid vastu võtta ja meile kõigile juua pakkuda. Ma ei kujuta ette, kuidas tema tundeid oleks riivatud, kui keegi oleks keeldunud joogist. Ta raudselt ostis selle oma viimase raha eest.
Limonaadi või tee pakkumine on siin üldse põhiline asi, mida külaliste heaks tehakse. Ma Eestis pole üldse harjunud limonaadi jooma, sellega peab ära harjuma.

Järgmisel päeval suundusime South Eldoreti. Jõudsime mõlemasse kooli vahetunni ajal. Kummaski koolis oli 900 õpilast. Peaaegu kõik neist tahtsid igaüht neist katsuda ja kätt anda. Lärm oli meeletu ja meie ümber oli pidevalt suur kobar inimesi. Rokkstaari tunne oli vahepeal. Viimases koolis, mõtlesin, et teen kamba lastega pilti. Kohe kui nende juurde kükitasin, tahtsid nad kõik korraga pildile tulla ja kõik ka pildil olles rohkem või vähem mind puudutada (ei teagi, kas nad varem olid päris mzungusid näinud). Igatahes oli mul raskusi püsti tagasi tõusmisega. Kui me viimasest koolist ära liikusime, oli ka lastel lõunapaus ja nad liikusid meiega kaasa. Värava ees oli üks väike poiss pikali kukkunud ja kuna kõik tahtsid meiega kaasa liikuda ja ta oli kõigist väiksem, siis ta oli juba teiste jalgade all, kui ma ta sealt ära päästsin. Alguses oli ta päris suures šokis ja nuttis. Aga kohe kui silmad lahti tegi ja nägi, et mzungu teda lohutas, läks tal tuju paremaks. Õnneks ta vist viga ei saanud vähemalt. Käisime ka selles slummis ühe KESOFO oma juures, kes meile chiapatasid (midagi pannkookide sarnast) ja chaid (teatud piimaga tee) pakkus.

Käisime Kakamega vihmametsas Kristi, Kenya Sara ja poistega. Kohale jõudes avastasime, et telgid olime mõttetult kaasa võtnud, sest kui me juba campimise eest maksime, siis olid hinna sees ka bandad ehk siis heinast katusega mudaonnid. Ehkki see ei kõla kuigi hästi, oli kõik super. Meil olid voodid, tekid, padjad ja sääsevõrgud ja kõik vajalik. Väliköök ja wc'd ja duššid (vabas looduses, külma vee ja džungli-vaatega). Kohe esimesel õhtul läksime mööda matkarada 2,5 km kaugusele koskede juurde ujuma. Kui koske kuulma hakkasime, pistsid kõik jooksu. See tundus mingi hetk nagu mingi telekamäng, et mööda džunglit tuleb joosta ja takistustest üle hüpata ja mitte maha kukkuda. Väga lahe oli vastu voolu kose alla ujuda ja ringi turnida, ahvid okstel ringi hüppamas. Tagasitee jäi hilja peale, nii et viimane kilomeeter oli pimeduses. Džunglihääled läksid järjest valjemaks, samm kiiremaks ja võimalus koperdada järjest suuremaks. Aga jõudsime laagrisse ikka õnnelikult tagasi. Õhtul kokkasime koos kahe prantslasega väliköögis. Meisterdasime puupulkadest ja plastpudelitest lusikad ja sõime ühest suurest potist. Luksus lausa. Järgmisel hommikul asusime juba 7.45 jälle džungliradadele teele. Vahepeal olime veidi (või natuke rohkem kui veidi) eksinud, sest ega me ju nendel radadel ei püsinud, mis märgistatud olid, vaid keerasime igale poole mujale. Loodus oli super: suured puud -põõsad, liaanid, puuroigastest sillad üle ojade, igasugust võimalikku värvi liblikad, erinevad ahvid, suured sipelgarajad jne. Jõeääres pausi ajal väänasin kuidagi oma jala nii välja, et põlvest käis koguaeg terav valu läbi. Aga siis algas alles päeva raskem osa. Liikusime mööda jõeäärt tagasi ja rada koosnes eranditult ainult üles ja alla ronimisest. Mingi hetk jõudsime hiigelsuurte palmideni. Leherootsud olid nagu puutüved ja iga leht mitu mind pikk. Aga kuidagi sain ka sellega hakkama ja püsisin tempos teistega. Lõpuks olin päris imestunud, et ma mitte kuigi sportlikku inimesena kogu selle teekonna väga niiskes palavuses välja kannatasin. Viis tundi kõndisime. Arvatavasti läbisime päeva jooksul 15-20 kilomeetrit. Pärast lõunat liikusime tagasi endale matatut otsima. Esimest korda sõitsime liini- matatuga. Mingi asjapulk hüppas pidevalt sisse-välja matatust ja sahmerdas ja kogus rahasid, ja ronis kohati sõidu ajal pooleldi aknast välja jne. Inimesi võeti muidugi peale nii palju kui mahtus, mitte niipalju, kui kohti oli. Kui Kakamega poole sõites olid tees niisugused augud, et isegi mina kõige lühemana peaga vastu lage tihti lendasin, siis mingil põhjusel seda tagasiteel ei olnud. Varsti avastasin ka põhjuse. Me kohati ei sõitnud mitte tee peal vaid tee kõrval. Tagasi jõudes olime kõik rampväsinud aga oma väljasõiduga väga rahul.

Ükspäev otsustasin, et peaks selle probleemi lahendama, et mul prille pole. Mõtlesin läätsed muretseda. Läksime siis Kristiga ühte prillipoodi. Dialoog müüjaga nägi välja umbes selline:
Mina: "Do you have lenses?"
Müüja: "Offcourse"
Mina: "Ok, how much do they cost?"
Müüja: "That all depends on what frames you will choose"
Mina: "No, no. I need contact lenses. The ones that go into your eye"
Müüja (väga suurte silmade ja imestunud näoga: "Into your eye!!!????"
Kristi: "yes, the ones that go into your eye. See, I'm wearing these right now"
Müüja (uuris Kristi silmi): "Wow, I have never seen anything like that"
Igatahes kuna ta polnud varem kuulnudki sellistest asjadest ei osanud ta täpselt juhatada ka, kust selliseid asju saaks. Aga arvas, et ühest suurest poest võib küsida. Lõpuks leidsime ka selle poe ja neil oli läätsesid ka. Nii et mõni inimene ikka on kuulnud neist midagi.

Punane rist kalendrisse 3. veebruar 2010!!! Kohalikud olid enne meid kohal kohtumispaigas ja ootasid meie järgi. Me enam ei viitsinud tulla õigeks ajaks, sest tavaliselt jäävad kohalikud vähemalt pool tundi hiljaks… aga mõnikord ka poolteist.

Jälle üks tööpäev. Pidime saama mingi spordiklubi inimestega kokku. Seni kuni neid ootasime, tulid kohaliku kooli lapsed kehalise kasvatuse tundi ja mõtlesime ajaviiteks nende tunnist osa võtta. Alguses tegime sooja kõik koos (ma muidugi kõike kaasa ei saanud teha, sest põlv andis veel väga tunda) ja siis jagunesid tüdrukud-poisid eraldi. Poisid mängisid jalkat, tüdrukud ringmänge. Õppisime mitu Kenya ringmängu ära. Päris lõbus oli. Vahepeal läksid tüdrukud kaklema selle üle, kes mzungudel saab käest kinni hoida või nende kõrval seista. Lõpuks tuli välja, et spordiklubi omad olid ikkagi liiga busy'd et meiega kohtuda. Ja tööpäev saigi läbi.
Küsisin Josiah'lt, et kas need lapsed olid Kenya või Sudaani lapsed (sest selles piirkonnas pidi palju olema Sudaani põgenikke). Ta vastas: "The black ones were Sudanese". (võib arvata et meie jaoks olid nad nagu kõik üsna mustad).

Ei ole ikka veel kohale jõudnud, et koht kus ma elan on järgmised pool aastat mu kodu. Ja ma ei teagi. Eks see tunne vist tekib siis, kui rutiin tekib ja kõik ei ole enam nii uus ja huvitav. Ja natuke hirmutav on see ka, et Eestis elades ei koliks kunagi kokku inimestega, kes sulle ei meeldi. Aga siin me ju ei teadnud inimesi enne kokku kolimist ja praegu ikka veel ei tea. Ja väga võimalik, et osa inimesi on sellised, kellega ma praktiliselt üldse ei suhtleks, kui Eestis oleks. Nii et ebamugavusi võib tulla.