Kodus vangis

Sara ja Elsa ei lähegi ära!!! Niipalju siis sellest. Üks päev oli see aeg, kui meil hea ja rahulik olla oli kodus. Nad nüüd järsku avastasid, et nad ikka ei taha nii eraldatud kohas olla. Nad ju teadsid enne ka, kus ja milline see koht on. Kus nende ajud siis olid??? Ekstra nende jaoks ehitati tuba ja eraldi köök ja mida kõike veel.

Kenziel on täna sünnipäev. Saab neljaseks. Me Kristiga kinkisime talle uue soengu, sest ema tahtis ta juukseid nulli ajada, sest tal ei olnud raha. No pole hullu... selle 45.- kahepeale kannatame vast ära :D (Ma vist lasen endale ka mingi asjanduse pähe punuda, kui ma jälle liikumisvõimeliseks saan ja linna satun.) Tordi kavatseme ka õhtuks teha.
Positiivne on veel see, et nad lähevad emaga linna seda soengut tegema nüüd ja see tähendab, et nad ei ripu minult käte-jalgade küljes. Eile pidin küll lolliks minema. Kui siis lõplikult villand sai ja oma tuppa läksin peitu, kuulsin Kenziet trepi peal nutmas. Leidsin külmalt kivitrepilt istumas endast väljas märgade silmadega lapse. Caroline oli kusagile ära läinud nii, et ei maininud midagi ei mulle ega Kenziele. Ei noh. Ma võin ta lapse järgi natuke aega vaadata küll, kui tal vaja on, aga siis ta võiks mind sellest ette ka ju teavitada.


Mul on tunne, et ma praegu ainult virisen ja vingun. Aga noh. Kodus istumine ja vihmased hallid ilmad vist teevadki seda. Võiks ka hullem olla samas. Hetkel olen toredalt uimas pidevalt. Eile enam käsimüügi valuvaigistid ei aidanud, pidin kangemate peale üle minema. Lisaks veel arsti välja kirjutatud põletikuvastased ravimid. Eilse päeva lõpuks olin viis tabletti sisse söönud. Täna olen alles kaks (ja kell on alles 9 hommikul).
Täna vähemalt päike paistab. Saan äkki midagi tarka teha oma ajaga ka.

Nägin unes, et käisin kaelkirjakuid püüdmas.