Keenialased on siiani tundunud mulle kõige sõbralikumad, toredamad ja külalislahkemad inimesed üldse. Aga iga hetkega tundub, et kogu see lahkus on kuidagi… pinnapealne ja omakasupüüdlik. See hakkab samuti silma, et alati ei olda just kõige ausamad. Räägitakse täpselt seda, mis antud hetkel kõige kasulikum tundub olevat. Muidugi ei saa öelda, et üks või teine asi kogu rahva kohta kehtib aga mõningad näited.

Wesley räägib meile (ja ka Keenia vabatahtlikele, kes meiega koostööd teevad), et tegemist on aastase projektiga. Pärast meid tuleb 10 uut vabatahtlikku, kes jäävad järgmiseks kuueks kuuks ja jätkavad seda, mida me alustasime. Koordineeriva organisatsiooni esindajalt, Elenilt, kuulsime aga, et see on täielik muinasjutt. Mingit aastast projekti pole. Ja EVS reeglite järgi ei saa ka tulla sama organisatsiooniga uut projekti enne, kui aasta on möödunud.

Pastor Simion on siiani kohalikest vabatahtlikest tundunud kõige mõistlikum. Ehkki tegemist on pastoriga, ajab ta palju vähem oma jumala-juttu kui mõni teine. Üldse on ta rohkem avatud ja arusaavam ja räägib asjadest nii, nagu on.
Teised käisid kaelkirjakuid vaatamas Kruegeri farmis ja kohalikest oli neil kaasas pastor. Pärast lõunasööki küsis pastor Mykolaselt raha, et lõunasöögi eest maksta. Ütles, et Wesley oli unustanud anda, pärast saab tagasi.
Paar päeva hiljem olid Kruegeri farmi omad office'isse ilmunud ja öelnud, et arve on ikka veel maksmata. Lisaks Mykolasele oli pastor raha saanud ka Wesleylt enne farmi sõitmist. Väga kummaline.

Caroline kohe alguses rääkis kolm erinevat juttu kokku, kui vana ta on. Pisike asi küll… aga miks peaks üldse valetama sellise asja kohta?

Ja selliseid väikeseid asju on veel ja veel…



Üldse on emotsionaalselt kohati raske. Tunnen puudust sellest, et saaks kuhugi omaette vahepeal ära kaduda. Ja inimesed ümberringi on ka nii teistmoodi, nendest keda olen harjunud nägevat enda ümber. Pealegi on päris väsitav kahes keeles mõelda ja suhelda koguaeg. Pidevalt peab ümber lülitama kuidagi ennast ja nii juhtubki tihti, et ma leedukatega eesti keeles ja eestlastega inglise keeles rääkima hakkan. Kuna see kõik väsitab, on pidevalt mingi uni peal. Aga kuna majas elab 12 inimest ja toad kajavad mõnusalt ka, saab magada täpselt siis, kui teised otsustavad lasta magada. Mitte et keegi tahtlikult midagi teeks aga siin lihtsalt kõik kostab nii hästi.

Linnas liigume juba üsna vabalt ringi, ilma suurema kartuseta kohalike ees. Paljud teavad meid. Kohati ei ole see muidugi ka hea asi. Ükspäev läksime tuk-tuki ja mootorrattapeatusesse, et koju sõita ja juhid juba kaugelt karjusid meie nimesid. Istusime siis ühe mootorratta peale, kes meid paistis tundvat (mulle ei jää ikka just kuigi hästi näod meelde siin. Kohati paistavad nii sarnased :D). Täiesti ilma ühtegi suunda küsimata, viis tüüp meid otse värava ette ära. Creepy. Suvalised tüübid linnast nurga pealt teavad täpselt, kus me elame. Just sel põhjusel ei ole ma kunagi ennast lasknud värava ette tuua vaid kioskite juures lasknud peatuda. Aga no kui kõik ettevaatlikud ei ole, siis pole teistel ka mõtet eriti olla.