Hüvastijätupeod peetud.
Tõusvas joomes läks.... kui esimesel päeval oli meid alla 10, siis teisel oli juba üle 20 ja kolmandal päeval ei olnud elutoas enam ruumi istuda ega astuda. Ja ka köök oli inimeste all.
Tore oli :D
Aitäh kõigile, kes tulid.
Ka neile, keda ma viimasel päeval ei näinud, kuna organism tahtis lõpuks puhata ka.

Hommik oli raske. Viimased hüvastijätud. Ma ei teagi, mitu korda mul tänase päeva jooksul silmad märjad on olnud.

Nüüd siis olen pärnus tagasi.
Selline kohutavalt imelik tunne on.
Umbes nagu siis kui mingi lugu on just mänginud aga siis vajutatakse "pause" nuppu aga uus lugu pole veel alanud.
Hetkel on elus täpselt selline seis. Tühi ootamine.
Aga ehk tasub ennast ära.