Ilusaid jõule :)

Ei taha karda ja kingisadu,
vaid vaikseid lumiseid metsaradu.
Soovin, et õnn oskaks tulla ja avada ust,
et tuba ja õu saaks täis armastust.
Jõuluõhtul näed taevas sa tähtede pidu,
kuuled kuljuste häält, saani naksatust.
Rullub lahti su ees kogu jõuluilu,
täis su unistusi ja armastust.

Olin sunnitud täna juba Pärnusse tulema... ette planeerimata.
Asi siis selles, et pidin tegelikult esmaspäeval tartus minema hambaarsti juurde juureravi tegema (uue info kohaselt on mul siiski kahel esihambal murd ja üks neist on surnud, teine suremas) aga hommikul helistati, et arst on haige. Järgmine aeg oli pakkuda alles 11. jaanuaril. Mainisin siis emale ka seda, et ega ma vist hambaid korda teha ei jõua väga, kui nii hilja ravi alustan, mispeale tema võttis ühendust oma tuttavate hambaarstidega pärnus, et uurida, ega siin kiiremini ei saa.
Kui ema oli oma jutu ära rääkinud, läks tuttav hambakirurg Pärnuist närvi, et mis jama need Tartu arstid kokku keeravad ja mul oleks juba ammu pidanud need hambad lahti puurima ja juures välja võtma jne. Ja kõike oleks saanud juba sel ajal teha, kui lahas ka peal oli jne. Ja tõenäoliselt on mul juba mingid tüsistused tekkinud sellest, et mul see surnud närv hamba sees on. Igemed igatahes on valusad ja paistes. Tore.
Igatahes sain homseks aja ja saan nüüd äkki adekvaatsemate arstide juures ravi alustada ja ehk siis saab midagi korda ka.

Igatahes sõitsin bussis Tartu poole ja mõtlesin. Tegelt oli mul mingeid asju kaasas, mida lugeda ka, aga terve peaaegu 3 tunni jooksul ei tundnud kordagi vajadust neid välja võtta. Ei hakanudki nagu igav. Kogu muu asja seas mõtlesin välja ka, kui tähtsad on need pikad bussisõidud minu jaoks, et oma mõtteid korras hoida. Kui nüüd vaadata, millised on tavalise inimese päevad, siis koguaeg on mingi tegevus käimas peas argielu(mida süüa, millal kus olema peab jne). neil hetkedel, mis alles jäävad lülitatakse aju välja ja vaadatakse telekat või täidetakse aeg ükskõik millega. Aga millal siis inimesed asjade üle mõtlevad??? Nagu iga hinna eest üritaks kõik seda vältida. Mõelda vaid, mis siis saab, kui inimene, kes ongi oma elu niimodi ära tä'itnud mitu aastat järjest, järsku leiab aeg mõelda ja avastab, mis oleks kõik võinud selle aja jooksul teisiti teha.
Sellepärast mulle ei meeldigi see, kui bussi mõni tuttav satub ja juttu asub ajama. See varastab mult ära väärtusliku aja. Kodus või kusiganes ma seda aega ei leia. selles suhtes et teoreetiliselt muidugi leiaks, aga siiski on peas mingid muud mõtted ja koguaeg midagi muud teha.

Vot selliseid asju mõtlengi sõitude ajal välja.
Ja palju muud ka.

Eile oli vabatahtlikele koolitus. Päris kohutav on kell 6.20 tõusta, et Tallinna bussi peale minna. Eriti veel kui kell 7 väljuma pidav buss sõidab ette alles kell 7.05 ja siis avastavad kõik et bussis on jääkülm. Üritasin magada aga ei õnnestunud, sõrmed olid liiga külmunud. Mul oli süsteem: soojendasin ühte kätt riiete all, niikaua, kui ma seda jälle tundma hakkasin, siis pistsin käe kindasse, ja tegin teisega sama. Ja nii kordamööda päris mitu korda. Lõpuks sulasid enam-vähem üles ka(kahte ei saanud korraga riiete alla panna, siis oleks üleüldiselt väga külm jälle hakanud. Pool tundi enne Tallinnat oli buss siiski juba nii "soojaks" läinud, et raatsisin mantli seljast ära võtta.
Koolitus oli Pirita Kloostri koolituskeskuses koos nendega kes jaanuari alguses Hondurasele lähevad. Kahjurõõm on kõige parem rõõm, seega peab tunnistama, et lohutav oli kuulda, et Hondurase omad sõidavad meist rohkem kui 2 nädalat varem ära aga neil pole veel õrna aimugi, millal on täpne kuupäev. Meil lükati 20. peale sõit, sest mingid Keenia Uhhuud avastasid, et neil ikka enne seda meie jaoks aega pole. Aga nüüd on meil vähemalt lennukipiletid välja ostetud ja enam muutuseid selles suhtes ette ei tohiks tulla.

Kusjuures koolitusele minnes ei oodanud ma eriti targemaks saada. Arvasin, et räägivad sellist tavalist Kultuurišoki teooriat (mida ma olen juba tänu erinevatele üritustele ja välistudengite tuutor olemisele päris palju saanud). Aga põnev oli just kuulata lugusid sellest, kuidas erinevatel vabatahtlikel oli läinud ümber kogu maailma. Lugusid oli muidugi nii häid kui halbu. Koolitaja ise oli kunagi olnud vabatahtlik hollandis, kus üks tema kaasvabatahtlik oli ennast uimastitest nii segi tõmmanud, et uskus tõsimeeli, et ta on jumal ja lõpuks tahtis teisi karistada selle eest, kui nad tema käsku ei täida. Palju oli lugusid lihtsalt sellest, kuidas inimeste isiksus, käitumine, maailmavaated ja tegelikult üsna kõik inimeses on muutunud selle ajaga.

Õudusjutud ajasid muidugi närvi sisse küll. Ja see, et projekti katkestamine ei olegi kuigi tavatu protsess ja ei nõua olulisi lisaväljaminekuid tekitas mingi kahtluseussi jälle sisse. palegi tuli see reis kuidagi palju lähemale nüüd tänu sellele koolitusele ja samuti arusaamine, mis mind siis tegelikult võib ees oodata ("Kõik mis teile siiani on räägitud, kirjutatud, pole tõsi. See mis teist tegelikult saab selgub alles kohapeal. See et miski lepingus kirjas on, ei oma üldse tähtsust".

Tagasisõit Tartusse kulgeski kahtluse tähe all. Taaskord üritasin leida argumente nii poolt kui ka vastu. Siis meenus üks üks seik sarjast "How I met your mother". Kes seda sarja et tea, siis kaks põhitegelastest on Lilly ja Marshal, kes tol hetkel olid juba mitu-mitu aastat paar olnud, kui Lilly kandideeris kuhugi teise linna mingsse kunstiprogrammi, arvamata ise, et ta üldse sinna saab. Ja mõtlemata tol hetkel, mis siis saaks, kui ta sinna vastu võetaks(tuttav lugu, kas pole). Tuligi välja, et ta sai sinna. Ja alles tol hetkel kui ta oli otsustanud, et ta peab minema, ütles ta Marshalile, et ta üldse kandideerinud oli. Selle pakkumise vastu võtmine tähendas 6 kuud eemal olemist.(jälle ühine joon, kas pole) See milleni ma jõuda tahtsin on Lily põhjendus sellele, miks ta minema peab.
"Praegu ei oska ma öelda, kas sinna minemine on viga või mitte. Aga selleks, et teada saada, kumb ta on, pean ma sinna minema".
Antud juhul tuli välja, et see oli viga.
Aga minu lugu pole nende lugu. Ma pean oma vea(või siis mitte vea) ise tegema.
Seega.
Mann!!! Kurat küll!!! Lõpeta ära see kahtlemine!!! Spekullerimine praegu, mis saab või ei saa ei vii mitte kuhugi. Ainult tulevik näitab, mis toob.

Aga muust teemast rääkides olin täna öösel esimest korda üksi kodus. Soe hakkas magada lõpuks kahe paksu tekiga, kahe pluusiga ja sokkidega. Nii külma see maja siiski väga hästi vastu ei pea. Aga see kõige kõvem pakane peaks selleks korraks kohe varsti läbi saama.

Jõuluõhtusöök

Meil oli eile Oas jõuluõhtusöök. Hakkasime juba kell 4 askeldama ja magustoitu tegema (kohvi-brändi vaht piparkoogipuruga). Edasi tegime prae ka, selle peale kulus 1,5 tundi. Kuna ma olin päeval üksi kodus olnud ja igav oli, siis olid isegi toad päris korras.

Selleks ajaks kui Erik koju jõudis oli toit valmis, hõõgvein soe ja laual küünlad põlesid. Mõnus kodune õhtusöök. Ma arvan ikkagi, et kõige paremad olid kartulid (see oli suht ainus asi, mille mina tegin, sest ülejäänuga tegeles Nele :D) Ei tegelt oli kõik väga hea. Peaks äkki isegi tihedamini midagi sellist ette võtma... aga noh... alati pole põhjust. Samas kas peabki olema põhjus?
Plaanis oli küll ka välja jõuda, aga see idee vajus ära tänu unele, mida vein tekitas. Nele küll isegi jõudis välja. Ta on tublim kui meie.

Kui minu jaoks oli nii kohutavalt raske olla tartust eemal 5 päeva, siis mis tulevikus veel saama hakkan.

Praegu naudin kaisus uinumist ja ärkamist(ja ka ärkvel olekut), jäätunud aknaid, õhtuid mis lõppevad Zavoodis(või mõningal juhul ka stripiklubis või Pooles kuues), segadust, Supilinna ja kõike seda mille varsti pean maha jätma.

Alates esmaspäevast olen akadeemilisel puhkusel. 35 minuti pärast algab viimane eksam. Siis on veel praktikapäevik vaja koostada ja ongi kooliga selleks korraks ühel pool.
Lootsin tegelikult sel talvel mitte talve näha. Aga nojah. Kuna esmaspäeval kodust väljudes ei olnud õrna aimugi, mis mind väljas ees ootab ei olnud riietus just kõige ilmakohasem. Nüüd siis on selle tulemusena väike palavik. Niikaua kui ta suureks palavikuks ei muutu, kavatsen teha seda mida sellistel puhkudel tavatsen: vältida.

Aga ok. Eksamile nüüd

Joy Division - She's lost control

Saba saba

Nüüd olen juba natukene maha rahunenud. Täna käisin Tallinnas kokku saamas ja rääkimas saatva organisatsiooni inimestega ja nendega, kes veel tulevad. Eestist on meid 4. Ja siis veel kuus noort teistest riikidest. Lepingu allkirjastamisel oli küll selline mõte peas et "Mõtle nüüd hästi järele, kas sa oled endas täiesti kindel? See on viimane võimalus loobuda"... kindel küll ei ole, aga ikka allkirjastasin. Enam taganemisteed ei ole. Väljasõit on vahemikus 4-11 jaanuar. Kuna me tahame kõikidest riikidest korraga jõudma, siis selgub alles, mis kuupäev kõigile sobib.

Eile tegin oma vaktsiinid ära. Täna on iiveldushood, palavik ja peavalu suurema osa päevast olnud. Fun. Eks sellest asja võib juhtuda jah, kui kollapalaviku viirust inimesse süstida. Aga no elan üle.

Homme lähen Tartusse tagasi. Ei jõua ära oodata.

Ahjaa. Praktikal olen Pärnus praegu. Eile pandi mind viiendale klassile matemaatika tundi andma, sest üks õpetaja oli haige. ma küll üritasin vastu puigelda ja neile selgeks teha, et ma õpin inglisekeele õpetajaks, aga see neid ei huvitanud. Õnneks oli mõistlik klass. Homme lähen ja üritan neil ühe vaba tunni ära sisustada, mis muude tundide ja klassijuhataja tunni vahel on. Eks näis, kui sõbralikud nad siis on, kui ma enam ei ole täiesti võõras nägu.

tagasilangus

Alguses ei jõudnud kohale, kuhu ma ennast seganud olen. Selles et esiteks ei saa ma oma päevaplaane klappima. Pean laveerima Tallinna, Tartu ja Pärnu vahet. Pärnus on praktikad ja vaktsineerimised, tartus koolivärk, elamise asi ja hammaste parandamine, tallinnas minekuga seotud kokkusaamised ja koolitused. ja see kõik muutub iga hetk ja avastan jälle uusi asju, mis tuleb korda ajada.
Kõigele lisaks veel mõte, mis saab Erikust ja minust kui ma ära lähen. tahaks tulla tagasi ja jätkata sama koha peal... aga kas see on võimalik?
peale kõige selle olen ma praegu pärnus ja siin on koguaeg mingi lärm ja sebimine. ja mul on tunne et ma ei saa siin kellegiga rääkida. ja selline tunne on, et mu kaelas on järsku selline koorem mõtteid mida ma kuidagi üksi kanda ei jõua.
see kõik on mu teinud asju loopivaks ja pidevalt nutma puhkevaks närvipuntraks(ema on muidugi täiesti kindel et ma olen haigeks jäänud vms).

Mul on kalli vaja.

Kenya, here I come.

Pärast palavikulist mõtlemist ja arupidamist ja netist ja mujalt Keenia kohta lugemist otsustasin, et JAH, ma lähen.
Ärasõit on 4. jaanuaril.
Nüüd on vaja korda saada kool ja muu elu enne seda ja vaktsineerimised ja mis kõik veel.
Malaariatablettide kuur pidi hallutsinatsioone tekitama. Nii et kes mind enne ärasõitu näeb, siis ärge imestage, kui ma veidi segi olen.

Keeniasse??????

tahtsin nädalahavetusest kirjutada aga ma praegu ei saa. mul on pea muud täis. Pea on täis Keeniat. sest mind võeti sinna vastu. ja ma pean HOMSEKS ütlema, kas lähen sinna või ei lähe. minek on juba jaanuari alguses. kahjuks on see ka kogu info, mis mul on sest, ma tühjendasin kogemata oma postkasti ära ja kogu info kadus. helistasin sinna organisatsiooni aga nad ka peast midagi ei teadnud ja lubasid homme saata info uuesti. hullumeelsus. kogu oma praegune elu päevapealt pooleli jätta ja minna teise maailma otsa üksi, kus mul ei ole tõenäoliselt kellegagi kontakti pool aastat(või üheksa kuus... ei mäletagi, kui pikalt)...

aga kuidas ma saan mitte minna. ma ju jään seda elu lõpuni kahetsema ja mõtlema, mis olnud oleks, kui ma läinud oleks.

siiski. ma pole veel julenud mõelda, et "jah ma lähen kindlalt". kuidagi väga hirmutav tundub see.

Teisipäeval sattusin püssi. Seal on ikka hoopis teistsugused inimesed. Mingit avatust ja sõbralikkust on üsna keeruline märgata.

Zavoodi juures juhtus tore lugu. Seisin väljas, ukse ees, kui teisele poole aeda ilmus üks vene oss. Või noh. Üsna oss. Ja ei saanud kuidagi teisele poole aeda. Ma siis soovitasin talle, et ronigu läbi nende aukude, mis aias on. Selle peale hakkas ta mind sõimama ja karjuma ja lubas mulle peksa anda ja mind maha lüüa ja mida kõike veel(selle eest et ma talle sellist lollust soovitasin). Läksin sisse ära. Natukese aja pärast oli seesama inimene Zavoodis sees. Nägi mind ja tundis ära ja hakkas jälle midagi kobisema. Ma ütlesin talle, et kui ei usu, et sealt aukudest läbi saab, siis tule, ma näitan sulle. Läksime siis koos välja, et ma talle tõestada saaks. Ma ronisin teisele poole auku ja mingi ime läbi mahtus ka tema läbi augu teisele poole. Ronisime siis jälle tagasi ja järsku oli mu suurest vaenlasest saanud parim sõber. Leppisime Juriga kokku, et peaks teinekordki koos läbi aedade ronima :D

Eile oli ka üks naljakas õhtu. Käisin võõra kaabuga ringi ja mingil põhjusel tekitas see mulle fännklubi "Neiu kas ma palun tohiks teie kätt suudelda, te näete nii hea välja"

Aga mis muidu? Mõtlesin, et läheks Keeniasse või Kolumbiasse vabatahtlikuks :D Kandideerisingi ka juba sinna. Eks varsti saab teada, mis nad vastavad. Kui peakski saama sinna mingi ime läbi jääks küll eestis palju pooleli... aga eks ma sellele hakkan siis mõtlema, kui ma reaalselt tulemused teada saan.