Otste kokku tõmbamise aeg

Nüüd siis läheb nii, et lõputöö on esitatud ja 1,5 nädala pärast on kaitsmine. Olen küll juba praegu sellest paar viga avastanud aga nagu ma aru saan, peaks päris raske olema läbi kukkuda, nii et ma loodan sellele.

 Inglise kirjanduse eksami, millest ma eelmisel aastal kaks korda läbi kukkusin, suutsin parandada B peale. See oli küll palju-palju tööd ja õppimist aga lõpp-hinde määras ikkagi õnn: tulid lihtsalt sellised küsimused, mille kohta ma juhuslikult oskasin palju kirjutada. Nüüd on veel viimane kirjatöö teha, üks analüüs, mis eelmisel aastal hariduskorralduse praktika raames jäi puhtast laiskusest ja suve pähe hakkamisest tegemata.. seda ma hetkel teengi, sest nagu alati on parim aeg kõigi tegevuste jaoks (nt. blogi kirjutamiseks) siis, kui parajasti hakata koolitööga tegelema.

 Ja pärast 7-8 juunit hakkan ma selleks korraks oma Tartu elu kokku tõmbama, ehk siis ära kolima. On olnud üsna pikad 5 aastat nii väga töised kui ka väga pidused.

Nagu paljud teavad, oli juba mõnda aega küpsemas Austraalia-plaan. Eelmisel nädalal sain kätte lennupiletid ja see täna sain kätte ka viisa. On küll imelik ja üsna riskantne järjekord asjade ajamiseks aga see oli vajalik pileti vähegi normaalse hinnaga saamiseks ja õnneks tasus ära.

 Lõpuaktus on 21. juuni, keda huvitab. Ja sama päeva õhtul teeks ühe suurema pralle, et kõigiga hüvasti jätta. Täpsemad detailid peo kohta veel selguvad aga jah... Tartus mind pärast seda enam näha pole aasta kuni mitu.

Selline tunne on, et ma ei jõua ära oodata, millal need 28 päeva läbi saavad, mis veel lennuni on. Eilne videokõne-kohting Musiga suurendas igatsust veelgi ja tegi ootamise raskemaks ja ärevamaks. Loodan, et viimane kuu Eestis on piisavalt tegevust täis, et päris lolliks ei saaks minna peast.

Kui siiani on mul olnud raskused enesemotiveerimise ja keskendumisvõimega siis viimased paar nädalat on asjad kuidagi sujuma hakanud. Ärkan hommikuti vara ja hakkan oma lõputööga tegelema. Täitsa selline tunne on, et ongi lootus sel aastal ära lõpetada. Trennis olen ka lõpuks jälle hakanud ilusasti käima (kuna ma märtsikuud keskmiselt nädalas toidule 5 euri sain kulutada, siis trennis ka ei saanud käia. Kui täna kõik plaanipäraselt läheb, siis saab sellest lausa esimene nädal, kui ma kõik neli korda nädalas capoeirasse jõuan.

Täna ärkasin sama positiivse tundega ja olin jälle valmis tööle asuma. Läpakas küll lülitas ennast paar korda lühikese aja sees välja aga ega ma väga ei muretsenud, sest ta on selline vana ja torisev mul. aga üks kord kui ta järjekordselt ennast välja lülitas siis ta enam sisse ennast lülitada ei lasknud. tee kukerpalle või hundirattaid, võta akut ja juhtmeid lahti nii palju kui tahad aga ei midagi. Tükk aega võitlesin sooviga teda vastu seina visata, sest kõige "toredam" on see, et kõik mu lõputöö materjalid on seal sees. Pulga peal on ka mingi variant tööst aga see on sinna panduid nädal aega tagasi ja sellega pole mõtet midagi teha, sest ma olen nädala jooksul sinna palju lisanud, palju muutunud ja ka palju ära kustutanud. Ja see pidi juhtuma just nüüd, kui mul lõpuks see töö kirjutamine sujuma hakkas. Oleks ju võinud kaks kuud veel vastu pidada ja ma oleks hea meelega oma eelajaloolise ja väga vigase abilise pensionile saatnud.
Nüüd olen raamatukogus ja üritan midagi siiski pusida ja teha ja materjale otsida aga kui mul põhimaterjali pole siis on see selline ainult poolkõva m***iga tehtud töö, millest midagi nagu on kasu aga ega väga palju ei ole ka.
Kõige tipuks on mu messenger ära blokeeritud ja igakord kui ma tellin koodi selle avamiseks, tuleb ta umbes tund aega kohale. Ja kui ma siis tund aega pärast tellimist ta sisestan, siis ütleb hotmail mulle, et see "see kood on juba aegunud, telli uus". Küll ma tellin jah. Te võiks ju mulle selle siis kohe saata ka, kui ma tellin.
Nii ma siin turtsun ja torisen.
Õnneks oli Erik netis kui ma netti jõudsin ja temaga rääkimine vähendas oluliselt mu asjade-loopimis vajadust ja "kõik on halb, kõik on paha" tunnet. Mitte et see tunne kusagile kadunud oleks. Nüüd lihtsalt ei ole enam mind ümbritsevate inimeste elud ohus :D

Istun rõdul, ilma seljatoeta puust pingil. Päike paistab. Mööduvate autode hääl kostub peaaegu nagu mere kohin. See totakas lumi, mis aprillis maha tuli ja paar päeva tagasi veel arusaamatult kõrgete kuhjadena maapinda kattis on lõpuks peaaegu ära sulanud. Räästad tilguvad.
Puul on juba päris suured pungad. Kaks lindu suhtlevad omavahel kordamööda, Üks peab mulle päris lähedam olema. Leiangi pika otsimise järel linnu üles. On jah päris lähedal.
Mingi tüdruk tuleb rõdule. Jääb minust kaugemale seisma. Teeb suitsu.
Aga ma leian enda kõrvalt, oranžidest tellistest seinalt, kolm kärbest, kes ringi lendlevad agaikka samale kohale tagasi naasevad. Lõpuks lendavad ikka täitsa ära.
Vahetevahel lendavad minust mööda suured juuksekimbud. Keegi on vist täna rõdul juuksed maha ajanud.
Tüdruk läheb ära
Alt mööda teed sõidab eemale noormees, roheline juuksetukk lehvimas. Nurgal seisab bussijuhuvestiga paksude vuntsidega mees, kes ka suitsu teeb. Vanamehe lähedal on oranž kass. Tema meelest on vist ka kärbsed huvitavamad kui suitsevatad inimesed.

Pole üle poole aasta midagi blogisse kirjutanud...

Suvi algab

Viimane postitus on tehtud veebruaris. wow. see on vist küll isiklik rekord. Tegelikult vahepeal oli nagu tunne ka, et peaks kirjutama, aga siis jällegi ei jõudnud selleni.
Minu suur plaan sel kevadel ära lõpetada on igatahes suure hurraaga läinud vett vedama. Esimese põntsu pani see, et tänu mu vahepeal võetud akadeemilisele puhkusele ei toimunud kaks mulle kohustuslikku ainet üldse sel aastal. sain siis õppejõuga läbi rääkides võimaluse need iseseisvalt läbida. Aga see materjalide hulk, mis mulle sealt kaele langes oli lihtsalt meeletu. Ja regulaarselt toimuvad ained ja baka töö ka veel otsa, siis suurest lootusestuse tundest juhtuski nii, et reaalselt ei saanud ma millegagi valmis. Baka töö nihkus lihtsalt nii kevadesse, et ühegi kooli derektor ei tahtnud enam minust midagi kuulde. Ei tegelikult tava-ained tegin ära ja isegi päris hästi. Välja arvatud üks aine. No mul tõesti ei jää 70 kirjanikku (nende elulugu, stiili kirjeldus pluss teosed) nii hästi ja sõnasõnalt pähe, et kui ta töös neist ainult ühe kohta küsib siis ma võin lehekülgede kaupa kirjutada. Lihtsalt ei jää.
Tänu sellele, et see on kevadaine, siis nihkus mu esialgne plaan talvel lõpetada järjekordselt edasi hoopis järgmisesse kevadesse.
Kuna nüüd on aga seis selline, et mul on sügisel 2 ainet vaja teha ja kevadel ainult 1, lisaks veel baka töö, siis tundus mõttetu niisama istuda ja otsustasin endale hoopis töö otsida. Nüüd ma siis tegelengi sellega.

Aga see laupäev (2. juuli) toimub Leedus üks festival, kuhu ma kõiki kutsuda tahaks. Nimelt mu sõber Mykolas (kellega me koos Keenias olime) korraldab väikest armast festivali nimega Pievos (ehk meadows, ehk niidud). Festival toimub u. 50km Vilniusest Riia poole, kohas nimega Sirvintos.
Asi kijutab ennast seda, et on jõgi, jõe ääres on niidud, niidul on lava ja lava ees muru peal maas chillib paarsada inimest ja kuulab mõnusaid Indie-rock ja muu sarnase rahuliku muusikaga bände.
Meil on igatahes plaanis juba 1. juuli liikuma hakata.

Pärast seda on mul plaan suurem osa juulit Pärnus olla, sest viimase 4 aasta jooksul on pikim aeg mul seal veeta olnud 10 päeva (ja sel ajal ei olnud vanemaid kodus). Üks tavapärane suvi on välja näinud selline, et ma ilmun sinna, viskan riided pessu, heal juhul olen ühe päeva veel ja siis lasen jälle jalga järjekordsele festivalile või matkale. Seekord lubasin siis Pärnus aega veeta rohkem, eriti veel tänu sellele, et tädi on USAst külas oma perega ja ma pole neid sada aastat näinud (sest isegi kui nad on külas, siis mina just sel ajal ei satu samasse linna, kus nemad on).
Praegu on nad küll väga haavunud kõik, eriti Vanaema, sest 1. juuli on Vanaema juubel ja ma otsustasin hoopis Leetu minna, selle asemel et olla kohal, kui kogu pere koos on. Aga noh... ma arvan, et vanaema näen ma piisavalt tihti niigi ja tädi perekonda saan ma ka pärast sünnipäeva näha.
Nii südametu lapselaps olengi.

Aga tegelikult kuna me oleme Leedu festivali nö. idee autorid ja tagant-torkijad (ma käisin Mykolasle pinda, et ta festivali korraldaks) ja kuupäeva ei määranud meie, siis mul oleks veel imelikum sinna minemata jätta.
Niisis kuni reedeni olen veel Tartus ja 4-24 olen leitav Pärnust (korraks käin siiski ka tartus... tööintervjuule vaja tulla)

Vahepeal oli veel Rabarock, mis tavapärase 2 päeva asemel kestis mul hoopis 6 päeva. See tähendab et väljaminekud olid kohutavad. Aga vähemalt oli festival sama tore ja lõbus nagu alati. Järvakandile hääletades saime ühe loomatalitaja(või ma ei teagi, midagi loomadega seoses ta tegi) peale, kes meile kilest kummikud kinkis. Sellised, millega ta laudas sõnniku sees tavaliselt käib: tugevast kilest ja käivad kummiga põlve alla kinni. Need tõmbasime endale reede õhtul, kui vihma sadas ja kõikjal olid poriväljad, jalga ja teenisime ära lugematul hulgal kadestavaid pilke inimestelt, kellel jalad põlveni mudased ja märjad olid.

Puhas puhkus?

Vahelduseks üks nädalavahetus enda tervise heaks.
Eile ei alanud suur sporditegemine küll just suure pauguga ja tänu pohmakale sai suusatatud vaid veidi üle ühe haleda kilomeetri. Aga vähemalt olin piisavalt tubli et panin kahe aasta jooksul esimest korda suusad alla.
Täna sai läbitud juba palju tublim 8,2 kilomeetrit. Kaks päeva on veel ees, ja loodan et järjest paremaks läheb... või vähemalt võiks homme ka vähemalt sama palju teha, eks edasi näis :D
Lisaks puhkamine, massaažid, saunad, ujumine ja kõik muu... usun, et kui Tartusse tagasi jõuan olen enda heaks teinud palju rohkem kui tavaline joomist ja muud täis nädalavahetus.
Miinuspooltelt see mis tavaliselt: neli päeva veeta ühes väikeses toas kogu perekonnaga.
Oeh. Ja kõht on hetkel lõunasööki nii täis et suusarajale minnes vist pigem veereks edasi kui liugleks.

Ice-age

Kooli jõudes ja kirjutama hakates avastasin et kotis olnud kolmest pastakast mitteükski ei töötanud. Õnneks mõtlesin varsti välja, et nad pole mitte kõik korraga tühjaks saanud vaid tint pastakates on teel kooli ära külmunud!!! Minu teooria leidis tõestust sest pärast mõningast soojendamist hakkasid nad kõik jälle tööle, nagu ei oleks midagi viga olnud.

Nädalavahetusel jäi paar päeva kütmist vahele, sest olime linnast välja sünnipäeval. Tagasi jõudes leidsime eest kodu, mille temperatuur oli 9 kraadi. Pühapäevast kuni tänaseni(teisipäeva õhtu) oleme ära kütnud juba sama suure hulga puid kui muidu nädalaga aga temperatuur on endiselt 15 kraadi. samas... vähemalt ei ole enam 9 aga vesi tahab küll hakata torudes ära külmuma. Sellele vaatamata püsib mu vastumeelsus annelinna paneelmajade vastu, kus võib küll soe olla aga... mulle meeldibki kütta ja külmetada ja seejuures viriseda :D

Kui ma täna üliõpilasesindusse läksin et paljundada pakuti mulle võimalust minna kaheks nädalaks Portugali. Alo vuristas kiiresti ette, et mis ja millal ja kuidas. Küsimusele, et kaua mul aega otsustamiseks on, sain ma vastuseks, et 3 tundi. Vaidlesin, mis ma vaidlesin, et võiks ikka 4tundi olla, otsustasin ma lõpuks ikka 15 minutiga ära, etmiks ma ei peaks minema. Koju jõudes avastasin, et ma olin haridusteaduskonna listi kaudu selle pakkumise kohta kirja ka saanud aga kuna ma nii mitmetes listides olen, oli see kahe silma vahele jäänud. Et siis sünnipäev möödub jälle võõras riigis (22. märts kuni 6. aprill olen ära... ma veel mõtlen, kas teen peo enne või pärast seda)
Teine positiivne asi,mis sellest välja tuli, oli see et tegin lõpuks oma postkasti puhtaks, et sellised pakkumised rohkem ei jääks märkamata.

Mina ja terariistad

Esmaspäeva hommikul ärkasin vara ja mõtlesin suure hooga õppima hakata, kuna mul on sel semestril päris mitu ainet, mille pean iseseisvalt läbima, kuna neid lihtsalt ei loeta või siis üks kattub ühe tähtsa ainega ka.
Otsisin siis oma asjad välja ja ei leidnud pastakat. Tuli meelde, et kotis on ja hakkasin sealt pastakat võtma. Järsku tundsin kuidas midagi väga teravat üsna sügavalt läbi sõrme liigub. Kotti oli nädalavahetusest jäänud ka žilett. ja mitte see ohutum variant, kus on mitu tera ja kaitsva katte alla vaid ikka see, millele päris vanamoeline žiletitera sisse on pandud. Pool tundi siis mässasin ja üritasin verejooksu kinni saada. Lõpuks otsustasin, et on hea küll ja tahtsin lõpuks õppimisega alustada. Pärast paari lehekülge ei saanud aru, miks igal leheküljel ikkagi vere jäljed on, kui sõrm korralikult ära oli lapitud.
Siis tuli välja, et olin teise sõrme veel lõiganud aga kuna esimese sõrme valu oli nii suur ja verd nii palju siis ei pannud teist tähelegi alguses. Plaasterdasin siis teise sõrme ka ära ja hakkasin uuesti õppima.
Kirjutamine osutus üsna võimatuks, kui parema käe nimetssõrme ja keskmise sõrme otsas suured plaastripaunad olid(väiksemaid plaastreid kodus lihtsalt polnud), arvuti touchpadi oli ka väga raske kasutada sest vasak käsi või paremakäe teised sõrmed on üsna harjumatud...
Täna siis võtsin kütmise ette, kuna ma sel nädalal üsna üksi siin olen elanud elanud ja kellegi teise kaela kütmist ajada ei ole. Tulemus loomulikult see, et vaatamata plaastrile tõmbas puude tõstmise raskus haava lahti ja kõik on jälle verd täis.
Aga üritan õppida jälle, sest plaastris on ainult üks sõrm veel.
Jess :D

Nõme on kui vahel on tunne, et peaks kellegiga rääkima oma mõtetest ja muredest aga samas on tunne et pole mõtet rääkida, sest keegi ei saaks niikuinii aru...

Arhitektuur

Kella nelja paiku öösel sai Tartu rikkamaks ühe arhitektuuri-suursaavutuse võrra. Nimelt kerkis lumest suur ja võimas kaar, kust isegi minust veidi pikemad inimesed saavad sirge seljaga alt läbi astuda. (eeldusel et suursaavutus vandaalide tööle on siiani vastu pidanud)

Tere uus aasta!!

Aasta viimasel päeval võtsin kodust oma raha-peidukast välja oma viimased kroonid ja ostsin selle eest paraja koguse alkoholi, et seda ka uue aastanumbrini kestaks. Selle kiire öö jooksul sai jõutud kolmele erinevale peole ja ka (peaaegu) õigeks hetkeks raekoja platsile. Kunagi 1. jaanuari hommikul koju kõndides olidki viimased hetked kui ma viimati välismaailma nägin, sest sellest ajast saati olen ma kodus haige olnud. Mingi nohu ja valus kurk ja palavik on ka vahelduva eduga olnud aga kõige hullem on piinav põiepõletik. Ei tea, mida naabrid arvavad, kui meil keegi mingi 30 korda päeva jooksul wc vahet tiksub(meil on naabritega kahepeale wc nimelt). Eile lõpuks saatsin Eriku apteeki, et ma midagi reaalselt saaks, mis ravib ka. Siinai olen lihtsalt soojas istunud ja palju kummeliteed joonud. Arsti juurde ka ei taha minna, sest eelmise aasta jooksul sai vist ligi kümme antibiootikumite kuuri läbi tehtud. Nii toredad kui ka need Keenia ja Eesti arstid on , kes kõige parema meelega kohe hunniku tablette välja kirjutavad ja inimese enda immuunsüsteemi ära hävitavad, tahaksin ma nüüd tegeleda oma immuunsüsteemi taastamisega ja tablettidest kaugele eemale hoida.
Üsna kõrini on juba kodus istumisest. Ei tea kui palju neid eestlasi on, kes ei ole veel jõudnud mitte ühtegi eurot poodi viia (see ei tähenda et pangaarvelt nad ei kaoks muidugi) ja uhkelt eesti pildiga münte tagasi saada.
Selle valul ja piina kõrvale, mis mulle sel aastalosaks on saanud, olen ma olen ma üritanud ka eksamiks õppida. Keskendumisvõime on null aga see ei tähenda et ma väga ei püüaks. Vist kümme korda materjali juba üsna tühja pilguga läbi lugenud. Loodan et sellest on alateadvusesse midagi salvestunud, mis eksamiruumis geniaalselt oma väljapääsu leiab, sest praegusel hetkel ma küll ei suuda midagi meenutada, mida ma lugenud olen...
Täna on natu-natuke juba enesetunne parem ja loodan, et kui ma veel täna ennast tublisti ravin ja homme eksamil käidud saan, siis olen piisavalt terve et välja minna. Ja kui ei olegi piisavalt terve... mul on tunne, et ma lähen ikkagi välja... ei jõua lihtsalt enam.